Nonii, oleme siis lõpuks tagasi kodus ja mina isiklikult isegi tagasi tööl juba. Et asjale lõplikult punkt panna üritan siia kirja panna ka meie eriti pika ja rännakuterohke teekonna ülevaate, et mis täpselt ja kuidas.
Kuna see võtab natuke aega, siis lisan pikema teksti siia õhtul ,niikauaks aga kõigile teadmiseks, et kõik on tagasi kodus, kes kui õnnelikuna, eks seda näete ise. Asjad reisivad ikka meil veel kuskil Euroopas ringi ja loodame, et ka nemad jõuavad mingil ajal Eestisse.
Tagasi reis jäi meelde kahe asja tõttu, esiteks ei sujunud vähemalt Eesti poolsel seltskonnal kohe mitte miski esialgse lennugraafikuga ja teiseks ristusid igal pool meie teed kuulsustega.
St. Thomasel suhtles näiteks Ramune Orlando Bloom-ga, kes reisis koos austraalia supermodelli Miranda Kerr-ga, kes muuseas on ka Victoria's secret-i pesumodell, kui see kellegile midagi ütleb ja hiljem lendasime ühe lennukiga New York-i
New Yorgis JFK-l jooksis Merike peaaegu otsa Alec Baldwinile.
Londonis oli turvakontrollis meie ees räsitud Liam Neeson oma poegadega.
ja Amsterdamis istus Pubis Toitsiga ühes lauas ja jõi Heinekeni Prantsusmaa jalgpallikoondise peatreener Raymond Domenech.
Kõigest pikemalt aga nagu lubatud siis veits hiljem.
Tänud kõigile, kes viitsisid kaasa elada meie seiklustele.
Kristjan
teisipäev, aprill 14, 2009
pühapäev, aprill 12, 2009
11.aprill- viimane päev paradiisis
See on nüüd meie viimane postitus, sest kahjuks saab iga pidu ükskord otsa, kui tsiteerida ühte vana ja head Eesti bändi.
Magasime sel hommikul kauem, sest meil ei olnud kuskile kiiret. Mõni meist oli juba üleval seitsmest või kaheksast, aga mõni magas kella kümneni. Juba harjumuseks saanud inglise hommikusöök peekon munaga ja võilevad kõrvale ning võisime hakata sõitma jälle Coki Beachile, kus me juba mõni päev tagasi käisime. Põhiline teema, miks me sinna läksime, oli see, et tahtsime minna skuutritega sõitma. Kahjuks seal me 4 skuutrit laenutada ei saanud, aga sealne laenutaja helistas lähedalasuva Sapphire Beachi laenutajale ja pani meile kella 16ks seal aja kinni. Sinna jõudes käisime kõigepealt kontrollimas, et kas on ikka kindel, et me ka need skuutrid saame. Sest siinne asjaajamine on jätnud veidi kaheldava mulje. Õnneks sel korral mitte, meie bronn kehtis ja võisime kell 4 oma skuutritele istude ja sõitma minna. Sõit oli vägev- tund aega sinises vees suurel kiirusel kihutamist jääb meile kõigile eluks ajaks meelde, eriti just sellepärast, et see oli kõigile esmakordne kogemus. Pidevalt olid suu, silmad ja nina soolast vett täis ja korra suutsime meie Kadyga ka suure kiiruse peal selle eluka pealt vette kukkuda :) Teised sellega hakkama ei saanud, seega saame end unikaalsemana tunda.
Järsku oli juba õhtu käes ning läksime jälle poodi, et osta õhtusöögiks kraami ja sel korral ka endale ja sõpradele koju rummi ja värki kaasa osta. Tänases kurvas päevas on ka positiivsem noot- ühel meist, Merlel on sünnipäev ning sööme praegu sünnipäevajäätist ja joome sünnipäevarummi. Kell on umbes 01.15 öösel kui osad on juba magama läinud ja meil on juba oma Yahtzee mäng mängitud ja asjad pakitud. Mõni hetk tagasi oleks Ants meie rõduukse klaasist läbi jooksnud. Uks oli kinni, kuid tema arvas, et uks on lahti ja klaas paistis ka nii puhas nagu seda ei olekski ees. Ei teagi, keda või mida süüdistada, kas rummi, kiiret jooksu või koristajat, kes aknad nii läikime on löönud...
Igatahes, väga kahju, et see reis saab läbi ja tuleb jälle igapäevase rutiini juurde naasta, kuid eks ees on ootamas veelgi suuremad ja huvitavamad seiklused, sest elu on veel pikk ja maailm ilmatu suur.
Homme ootab meid ees kümnete tundide pikkune vahemaandumistega lennureis, et jõuda esmaspäeval nüüdseks juba Lennart Meri nimelisele lennujaamale. Mõned lähevad juba teisipäeval, õnnelikumad kolmapäeval tööle, et oodata järgmist nädalavahetust...
Just praegu läheme avama oma teist puu otsast alla visatud kookospähklit. Vot see on puhkus... ;)
Jälle: Taunz
Magasime sel hommikul kauem, sest meil ei olnud kuskile kiiret. Mõni meist oli juba üleval seitsmest või kaheksast, aga mõni magas kella kümneni. Juba harjumuseks saanud inglise hommikusöök peekon munaga ja võilevad kõrvale ning võisime hakata sõitma jälle Coki Beachile, kus me juba mõni päev tagasi käisime. Põhiline teema, miks me sinna läksime, oli see, et tahtsime minna skuutritega sõitma. Kahjuks seal me 4 skuutrit laenutada ei saanud, aga sealne laenutaja helistas lähedalasuva Sapphire Beachi laenutajale ja pani meile kella 16ks seal aja kinni. Sinna jõudes käisime kõigepealt kontrollimas, et kas on ikka kindel, et me ka need skuutrid saame. Sest siinne asjaajamine on jätnud veidi kaheldava mulje. Õnneks sel korral mitte, meie bronn kehtis ja võisime kell 4 oma skuutritele istude ja sõitma minna. Sõit oli vägev- tund aega sinises vees suurel kiirusel kihutamist jääb meile kõigile eluks ajaks meelde, eriti just sellepärast, et see oli kõigile esmakordne kogemus. Pidevalt olid suu, silmad ja nina soolast vett täis ja korra suutsime meie Kadyga ka suure kiiruse peal selle eluka pealt vette kukkuda :) Teised sellega hakkama ei saanud, seega saame end unikaalsemana tunda.
Järsku oli juba õhtu käes ning läksime jälle poodi, et osta õhtusöögiks kraami ja sel korral ka endale ja sõpradele koju rummi ja värki kaasa osta. Tänases kurvas päevas on ka positiivsem noot- ühel meist, Merlel on sünnipäev ning sööme praegu sünnipäevajäätist ja joome sünnipäevarummi. Kell on umbes 01.15 öösel kui osad on juba magama läinud ja meil on juba oma Yahtzee mäng mängitud ja asjad pakitud. Mõni hetk tagasi oleks Ants meie rõduukse klaasist läbi jooksnud. Uks oli kinni, kuid tema arvas, et uks on lahti ja klaas paistis ka nii puhas nagu seda ei olekski ees. Ei teagi, keda või mida süüdistada, kas rummi, kiiret jooksu või koristajat, kes aknad nii läikime on löönud...
Igatahes, väga kahju, et see reis saab läbi ja tuleb jälle igapäevase rutiini juurde naasta, kuid eks ees on ootamas veelgi suuremad ja huvitavamad seiklused, sest elu on veel pikk ja maailm ilmatu suur.
Homme ootab meid ees kümnete tundide pikkune vahemaandumistega lennureis, et jõuda esmaspäeval nüüdseks juba Lennart Meri nimelisele lennujaamale. Mõned lähevad juba teisipäeval, õnnelikumad kolmapäeval tööle, et oodata järgmist nädalavahetust...
Just praegu läheme avama oma teist puu otsast alla visatud kookospähklit. Vot see on puhkus... ;)
Jälle: Taunz
10.aprill- St John
Sõitsime 9.30 laevale, mis väljus küll 15 minutit hiljem suunaga St Thomaselt naabersaarele St Johnile. Laevaleminek ja laevalesõit oli täpselt nagu sõidaks Hiiumaale või mõnele teisele Eesti saarele. Peale 30 minutilist praamisõitu puutusid meie karavani rattad juba uue sihtkoha teid, mis olid veelgi mägisemad, kui meie viimase nädala elukoha saarel. Kuigi meie Jeepi kütusepaak oli tühjenemas, keerasime nina saare kõige ilusama ranna Trunk Bay poole. Otsustasime, et jätame tankimise hilisemaks. Maksime randa sissepääsu eest ja jõudsimegi randa, kus oli veelgi sinisem vesi kui meie eelmistel külastatud randades. Rand oli ka täiesti vaikne, ilma mingi muusika ja kärata- täielik paradiisirand, kuhu rätik maha visata, päikest nautida ja sinises vees ujuda. Trunk Bay on koht, kus on snorgeldajate jaoks tehtud vee alla rada, kuhu on lisatud infot korallide ja kalade kohta. Kahjuks oli sel päeval tuul seal nagu tavaliselt tuuline ning vesi ei paistnud väga hästi läbi ja lainetus oli snorgeldamiseks päris tugev.
Veealune maailm oli ilusam kui siiani St Thomasel näinud olime- kalad olid suuremad ja seal oli koralle ja taimi, mida siin saarestikus varem näinud ei olnud. Kõik oli küll väga ilus, aga rand oli ikkagi veidi ülerahvastatud ja kahjuks või õnneks nägime seal rannas ka sama suurt eestlaste kampa. Aga ka see ei morjenda eriti, sest see rand jääb kõigile eluks ajaks meelde.
Kuna meie Jeep oli oma paagi suhteliselt tühjaks joonud, sõitsime uuesti St Johni "pealinna" Cruz Bay poole, kus pidi olema saare ainuke bensukas. Kuigi saar oli väiksem kui St Thomas, suutsime me ikkagi tanklat tükk aega otsida. Saime paagi täis, kuid kõhud olid tühjad ning leidsime ranna ääres vaikse ja väikese söögikoha High Tide, kus saime kõik normaalse raha eest normaalsed söögid ja teeninduse. Kui teenindusest rääkida, siis ega peale Ameerikat ei taha enam Eestis kuskile restosse minna, sest see teenindus ei kannata lihtsalt kriitikat...
Sõime kõhud täis, saime meie teenindajalt soovituse, et järgmine rand, kuhu minna on Cinnamon Bay. Seal me ka umbes 15 minuti pärast maandusime. See oli veelgi vaiksem ja inimtühjem rand kui eelmine rand. Imeline. Suure tuule tõttu olid kalda ääres ka väga suured lained, mis pakkusid kõigile meile suurt rõõmu. Pidevalt silmad ja nina soolast vett täis, kuid see kõik oli seda väärt.
Peale seda tuli aeg sõita jälle Cruz Bay'sse meie laevale. Käisime veel St Thomasel poes, sõime, jõime ja mängisime Yahtzee'd ja Jengat. Sel õhtul me ei käinudki öösel basseinis ujumas.
Tekst: Taunz
Veealune maailm oli ilusam kui siiani St Thomasel näinud olime- kalad olid suuremad ja seal oli koralle ja taimi, mida siin saarestikus varem näinud ei olnud. Kõik oli küll väga ilus, aga rand oli ikkagi veidi ülerahvastatud ja kahjuks või õnneks nägime seal rannas ka sama suurt eestlaste kampa. Aga ka see ei morjenda eriti, sest see rand jääb kõigile eluks ajaks meelde.
Kuna meie Jeep oli oma paagi suhteliselt tühjaks joonud, sõitsime uuesti St Johni "pealinna" Cruz Bay poole, kus pidi olema saare ainuke bensukas. Kuigi saar oli väiksem kui St Thomas, suutsime me ikkagi tanklat tükk aega otsida. Saime paagi täis, kuid kõhud olid tühjad ning leidsime ranna ääres vaikse ja väikese söögikoha High Tide, kus saime kõik normaalse raha eest normaalsed söögid ja teeninduse. Kui teenindusest rääkida, siis ega peale Ameerikat ei taha enam Eestis kuskile restosse minna, sest see teenindus ei kannata lihtsalt kriitikat...
Sõime kõhud täis, saime meie teenindajalt soovituse, et järgmine rand, kuhu minna on Cinnamon Bay. Seal me ka umbes 15 minuti pärast maandusime. See oli veelgi vaiksem ja inimtühjem rand kui eelmine rand. Imeline. Suure tuule tõttu olid kalda ääres ka väga suured lained, mis pakkusid kõigile meile suurt rõõmu. Pidevalt silmad ja nina soolast vett täis, kuid see kõik oli seda väärt.
Peale seda tuli aeg sõita jälle Cruz Bay'sse meie laevale. Käisime veel St Thomasel poes, sõime, jõime ja mängisime Yahtzee'd ja Jengat. Sel õhtul me ei käinudki öösel basseinis ujumas.
Tekst: Taunz
reede, aprill 10, 2009
9.aprill- mees üle parda
Hommik algas üle pika aja väga vara- äratuskellad helisesid 7.00, aga rahvas hakkas majas liikuma 25 mintsa hiljem. Vara tõusime, et jõuda varasele laevale, mis viiks meid naabersaarele St John'ile (kolleegide ja sõprade põhjal veelgi paradiisisaarem kui St Thomas). Kahjuks otsustas kõige kõrgem või siis ühe mehe kõht ja tervis, et sel päeaval meie plaanid päris nii ei lähe. Tõustes tuli välja, et Antsul oli ikka väga paha olla. Nähud olid samad nagu Toitsil mõni päev tagasi- külmavärinad, kehavärinad, halb olek ja lihtsalt vetsus valest otsast välja tulev kraam.
Otsustasime, et lükkame oma reisi naabersaarele järgmisse päeva, läheme täna shoppama ja oma saare randadega tutvuma ja jätame haige koju ravima. Tegime kiire hommikusöögi ja istusime kõik jälle autosse. Isegi haige Ants võttis ennast kokku ja asus kaarti lugema. Esimene peatus oli saare nö. pealinn Charlotte Amalie, kus oli hunnik poode. Enamus neist juveelide ja igasuguste väärismetallide poed, turistipoed pudi-padiga ja sekka ka hunnik turistikraamiga poode. Veetsime seal tunnikese aega ning enamus jättis oma raha Tommy Hilfigeri poodi. Mina ostsin endale 9.99 eest FootLockeri poest Jordani plätud, see oli ka ainuke väga odav ost siin saarel. Kuigi ma lugesin, et siin on kõik maksuvaba ja veelgi odavam kui mandriameerikas, osutus reaalsus veidi kurvemaks. Enamus asju oli ikka karmima hinnaga kui meie külastatud SawGrass Millsis, aga ikkagi soodsamad kui kodumaal Eestis. Ipod-Touch, mida olen tahtnud osta ja mis kahjuks jäi Miamis ostamata maksis siin 279 USD, Miami 229 kõrval. Igatahes, peale esimest shoppamist saime 45 minuti pärast kokku ning Ants avastas, et tal ei ole ikka nii hea olla ja lasi Rantol ennast koju tagasi sõidutada. Samal ajal saime ülejäänud rahvaga minna shoppingul kruiisilaevade dokkimiskohta Havensight Mall'i, kus olid jälle enamus hullud kulla- ja juveelipoed. Saime tunni pärast Rantoga kokku ja seadsime suuna uue ranna, Secret Harbour'i poole.
Seda otsisime ka ikka päris pikalt, kuid viimaks leidsime ka selle ning esimesed huvilised läksid snorgeldama ja ülejäänud päevitama. Kuigi minu kuskil infos kirjutas, et see on idakülje üks parimaid snorgeldamiskohti, ei olnud see üldse nii. Mõttetu liivane ja mingi muruline, kus olid üksikud kalad, mida me eelmisel päeval Coki Beachil ei näinud. Mingl hetkel läksime rannast umbes 100 meetri kaugusel olevale pontoonsillale, et saada rohkem päikest, aga sinna jõudes saime teada, et selle silla all peidab ennast selline vägev kala nagu barrakuuda (võite guugilist vaadata). See oli ikka vägev, mina ei olnud seda elukat enne näinud ja ei olnud ka teised näinud. Barrakuuda seisis lihtsalt pontoonsilla all päikesevarjus ja nautis oma päevast uinakut. Järsku siputas Toits vees käega ning barrakuuda ujus ehmudes minema ja tuli mõne hetke pärast tagasi- ju ta ikka nautis seda varjusolekut. Kuid üks mees ja naine, kes olid meiega samal ajal seal pontoonsillal rääkisid, et nad olid näinud umbes 100m kaugusel riffide ääres merikilpkonna. Ega me kaua ei mõelnud ning mina, Merle, Ranto ja Toits hakkasime sinna suunas ujuma. Kohale jõudes ei näinud me kahjuks eriti midagi erilist. Läksime randa tagasi ning auto lendas hetkega järgmisele rannale- Sapphire Beach'ile. Rand, kus ööbis minu hea töökaaslane, Monika, ning kus ta oli näinud erinevaid huvitavaid elukaid. Meie ei näinud seal midagi erilist. Kui aus olla, siis Secret Harbour Beach oli jama aga Sapphire Beach oli sitt :) Seal ei olnud peale põhjas kasvava muru mitte midagi vaadata. Rand ise oli väga ilus sinine nagu piltidelt nähtud, kuid seal me väga kaua olla ei saanud, sest mõnele oli JÄLLE päike oma jälje jätnud ning sõistsime kodu poole. Kõht oli kõigili tühi ja kuna eelmisest päevast oli meil hunnik pasta-Bolgonese'i alles, siis ei pidanud me ka kuskilt poest läbi minema.
Kodus oli kõik vägagi OK- Ants oli ka hommikuga võrreldes tervemaks saanud ning kirjutas Teile kõigile mitu eelmise päeva blogi sissekannet valmis. Sellel vennal on fenomenaalne mälu. Enamus meist ei mäletagi isegi, et mis eelmisel päeval tehtud sai, aga Ants teab nädalataguseid sündmusi minutilise täpsusega. Kui ma oleks gümnasiumis tema pinginaaber olnud, siis oleks mul ajalugu kindasti 5 olnud :)
Tegelikult nägime vahepeal ikka hullult palju kohalikke loomasid- iguaane ja tegime nendega ka hunniku pilte.
Hetkel istume oma villa suures toas. Esimene õhtu, mil õhtume toas, sest vahepeal viskas mingi vihmapilv ennast meie kohal tühjaks. See on esimene õhtu kui sõime enda õhtusöögi toas. Õnneks on siin vihm ikka kordades erinev meie vihmast. Siin kestis vihmasadu 15 mintsa ning taevas oli jälle korras. Sellist mitmetunnilist vihma siin ei tuntagi. Istume siin toas, kirjutame blogi ja mängime lauamänge ja naudime rummikokse.
Üle pika aja saate nüüd blogi lugeda enamvähem reaalelus. Seda kõike täna Antsule, et ta võttis end kokku ja kirjutas mitme päeva eest lood järgi. Varsti paneme ka kaamera üles, et näeksite kui kurb meil siin bassseini ääres on.
Sorry, et pilte ei ole. Meil siin nett ajab jama ja ei ole saanud siiani eelmiste päevade kohta pilte lisada. Tegelikult teie jaoks vist ongi parem kui te neid pilte ei näe.
Raporteeris: Taunz
Otsustasime, et lükkame oma reisi naabersaarele järgmisse päeva, läheme täna shoppama ja oma saare randadega tutvuma ja jätame haige koju ravima. Tegime kiire hommikusöögi ja istusime kõik jälle autosse. Isegi haige Ants võttis ennast kokku ja asus kaarti lugema. Esimene peatus oli saare nö. pealinn Charlotte Amalie, kus oli hunnik poode. Enamus neist juveelide ja igasuguste väärismetallide poed, turistipoed pudi-padiga ja sekka ka hunnik turistikraamiga poode. Veetsime seal tunnikese aega ning enamus jättis oma raha Tommy Hilfigeri poodi. Mina ostsin endale 9.99 eest FootLockeri poest Jordani plätud, see oli ka ainuke väga odav ost siin saarel. Kuigi ma lugesin, et siin on kõik maksuvaba ja veelgi odavam kui mandriameerikas, osutus reaalsus veidi kurvemaks. Enamus asju oli ikka karmima hinnaga kui meie külastatud SawGrass Millsis, aga ikkagi soodsamad kui kodumaal Eestis. Ipod-Touch, mida olen tahtnud osta ja mis kahjuks jäi Miamis ostamata maksis siin 279 USD, Miami 229 kõrval. Igatahes, peale esimest shoppamist saime 45 minuti pärast kokku ning Ants avastas, et tal ei ole ikka nii hea olla ja lasi Rantol ennast koju tagasi sõidutada. Samal ajal saime ülejäänud rahvaga minna shoppingul kruiisilaevade dokkimiskohta Havensight Mall'i, kus olid jälle enamus hullud kulla- ja juveelipoed. Saime tunni pärast Rantoga kokku ja seadsime suuna uue ranna, Secret Harbour'i poole.
Seda otsisime ka ikka päris pikalt, kuid viimaks leidsime ka selle ning esimesed huvilised läksid snorgeldama ja ülejäänud päevitama. Kuigi minu kuskil infos kirjutas, et see on idakülje üks parimaid snorgeldamiskohti, ei olnud see üldse nii. Mõttetu liivane ja mingi muruline, kus olid üksikud kalad, mida me eelmisel päeval Coki Beachil ei näinud. Mingl hetkel läksime rannast umbes 100 meetri kaugusel olevale pontoonsillale, et saada rohkem päikest, aga sinna jõudes saime teada, et selle silla all peidab ennast selline vägev kala nagu barrakuuda (võite guugilist vaadata). See oli ikka vägev, mina ei olnud seda elukat enne näinud ja ei olnud ka teised näinud. Barrakuuda seisis lihtsalt pontoonsilla all päikesevarjus ja nautis oma päevast uinakut. Järsku siputas Toits vees käega ning barrakuuda ujus ehmudes minema ja tuli mõne hetke pärast tagasi- ju ta ikka nautis seda varjusolekut. Kuid üks mees ja naine, kes olid meiega samal ajal seal pontoonsillal rääkisid, et nad olid näinud umbes 100m kaugusel riffide ääres merikilpkonna. Ega me kaua ei mõelnud ning mina, Merle, Ranto ja Toits hakkasime sinna suunas ujuma. Kohale jõudes ei näinud me kahjuks eriti midagi erilist. Läksime randa tagasi ning auto lendas hetkega järgmisele rannale- Sapphire Beach'ile. Rand, kus ööbis minu hea töökaaslane, Monika, ning kus ta oli näinud erinevaid huvitavaid elukaid. Meie ei näinud seal midagi erilist. Kui aus olla, siis Secret Harbour Beach oli jama aga Sapphire Beach oli sitt :) Seal ei olnud peale põhjas kasvava muru mitte midagi vaadata. Rand ise oli väga ilus sinine nagu piltidelt nähtud, kuid seal me väga kaua olla ei saanud, sest mõnele oli JÄLLE päike oma jälje jätnud ning sõistsime kodu poole. Kõht oli kõigili tühi ja kuna eelmisest päevast oli meil hunnik pasta-Bolgonese'i alles, siis ei pidanud me ka kuskilt poest läbi minema.
Kodus oli kõik vägagi OK- Ants oli ka hommikuga võrreldes tervemaks saanud ning kirjutas Teile kõigile mitu eelmise päeva blogi sissekannet valmis. Sellel vennal on fenomenaalne mälu. Enamus meist ei mäletagi isegi, et mis eelmisel päeval tehtud sai, aga Ants teab nädalataguseid sündmusi minutilise täpsusega. Kui ma oleks gümnasiumis tema pinginaaber olnud, siis oleks mul ajalugu kindasti 5 olnud :)
Tegelikult nägime vahepeal ikka hullult palju kohalikke loomasid- iguaane ja tegime nendega ka hunniku pilte.
Hetkel istume oma villa suures toas. Esimene õhtu, mil õhtume toas, sest vahepeal viskas mingi vihmapilv ennast meie kohal tühjaks. See on esimene õhtu kui sõime enda õhtusöögi toas. Õnneks on siin vihm ikka kordades erinev meie vihmast. Siin kestis vihmasadu 15 mintsa ning taevas oli jälle korras. Sellist mitmetunnilist vihma siin ei tuntagi. Istume siin toas, kirjutame blogi ja mängime lauamänge ja naudime rummikokse.
Üle pika aja saate nüüd blogi lugeda enamvähem reaalelus. Seda kõike täna Antsule, et ta võttis end kokku ja kirjutas mitme päeva eest lood järgi. Varsti paneme ka kaamera üles, et näeksite kui kurb meil siin bassseini ääres on.
Sorry, et pilte ei ole. Meil siin nett ajab jama ja ei ole saanud siiani eelmiste päevade kohta pilte lisada. Tegelikult teie jaoks vist ongi parem kui te neid pilte ei näe.
Raporteeris: Taunz
08.aprill - Cent, five cent, ten cent, dollar...
Ärkasime taas kui päike meid äratas ja tegime kiire hommikuse ujumise ning tegin taaskord sama homikusöögi, mis eelmisel hommikul. Seekord tegutsesime kiiremini ja juba 11.30 olime majast väljas oma Jeepis ja keerasime otsa Coki beach poole. Tee sinna on nagu ikka siin väga kitsas, väga mägine ja väga kurviline. Samas avaneb mägedest ikka selline vaade, et võtab ahhetama, kuigi oleme siin saarel juba ringi sõitnud küll. Coki beachile jõudes tuli meie auto juurde üks süsimust kohalik, kes hakkas meile autole parkimiskohta otsima ja kui see tehtud oli,siis suunas rannas meid enda aari juurde. Teepeal rääkis, et on pärit Senegalis ja siin saarel nüüd olnud 4 aastat. Põhiause, mis ta meile ütles oli "My name is Shakariba and I'm doing everything for you". Kui olime ennast rannas lahti pakkinud, siis saime alles heita esimese pilgu Coki beachle. See oli uskumatu, täiesti läbipaistev vesi, lumivalge liiv, mõnusad rannabaarid, kust tuli taustaks lahedat kohaliku kariibimere muusikat, mda me ka juba autos kohalikust raadiost olime nautinud. Kõigi lemmikuks sai Soca boys-i laul "Cent, five cent, ten cent, dollar". Võtsime snorgeldamis varustuse ja tormasime vette. loodus oli vees juba päis lahe ja kalasi leidus igat värvi ja suurust. Nautisime natuke aega niisama kalu, kuni Taunz tõi baarist koeraküpsiseid, mida sai kaladele toita. See, mis siis juhtus kui küpsistega vette jõudsime oli uskumatu. Kõik need kalaparved, mis me ümber olid suundusid me käte juurde kust lootsid saada küpsiseampsu. Kalad olid nii julged, et tulid isegi käest sööma. Välja minnes telliime Merikesega Shakaribalt mingid kohalikud kokteilid ja ta tõi mingi banaanirummi, ananassirummi ja pruunirummi kokteili jää, värskete maasikate ja ananassimahlaga. See oli väga hea. Eriti hea oli see, et ta tõi ka kõigile teistele sama jooksi väikse topsi maitsta. Uurisime tema käest ka võimalusi teha parasailingut (paadi taga veekohal langevaruga sõitmine) ja saime infot, et sel saarel on see suht kirves ja maksab 75$ inimene.Siiski mõtlesime mina, Merike, Toits ja Ramune, et mis seal ikka me pole seda teinud ja paremat kohta on raske soovida ning otsustasime minna. Shakariba korraldas asja ära ja varsti suundusimegi natuke eemale paadisadamale. Kuna tundus et see on lähedal ei mõelnud keegi jalanõude peale ja lippasime sinna paljajalu. See oli viga, asfalt oli nii kuum, et sel kõndimine tegi tohutut valu. Kui lõpuks kohale jõudsime siis jalatallad susisesid. Natuke ootamist ja paat kahe noore valge kuttia tuli meile järgi. Istusime peale ja suundusime merele. Esimesena panid päästevestid ja rakmed selg mina ja Merike ning juba mõne minuti pärast lasti meid kõrgele taeva kohale. Taevast avanes väga kaunis vaade ümbruskonna saartele ja St. Johnile. Nägime ka vees ujumas suurt kilpkonna. Vahepeal kasteti meid ka vette ja siis tõmmati taas taevasse. kokku kestis sõit mingi 10-15minutit ja siis tehti vahetus ja lasti Ramune ning Toits taeva alla. Kuigi Ramune alguses väga kartis kõrguse pärast, siis pärast üles jõudmist oli ta nägu juba naerul ja ta nautis sõitu ka täiega. Kui see lõbu sai tehtudviidi meid tagasi paadisillale ja algas meeletult piinarikas tagasitee randa. Oli tunne, et asfalt oli veel kuumemaks läinud. Hüppasime ühe auto varjust teise, et valu vähekenegi leevendada. Niimoodi hüpates nägime järsku tee ääres suurt Iguaani. Kui randa tagasi lõpuks judsime rääkisime teistele Iguaanidest ja nad suundusid neid vaatama. Me nautisime veel ujumist ja päikest ning tellisime Shakaribalt õlled ja Smirnoff Ice-d. Pärast veel käisime snorgeldamas ja mingi poole viie ajal õhtul pakkisime asjad, viskasin meie Senegali sõbrale veits jotsi ja tahtsime suunduda sadamaalale shoppama. Sinna jõudes aga selgus, et kõik poed on juba kinn ja siin on need avatud mitte kellaaegade vaid kruiisilaevade järgi. Kui sadamas on laevu on ka poed lahti kui ei siis onka poed kinni. Peale seda suundusime taaskord oidupoodi ja ostsime õhtuks natuke lisatoitu. Plaan oli teha spagheti bologneset. Koju jõudes oli jälle päike just loojunud ja pimedus saabus väga kiiresti. Mina istusin tunnikese köögis ja tegin süüa, teised käisid pesus ja surfasid internetis. Kui söök valmis sai, selgus et seda on ikka väga meeletu kogus, sõime kõik ennast põrsaks nagu Toits tavatses öelda ja vajusime tuppa teleka ette. Telekast tuli NBA ja vaatasime seda. Taunz, Kady, Ranto ja Merle tsillisid verandal. Igal juhul väsimus päevast oli nii suur, et Toits ja Ramune jäid esimesena teleka ette magama ja mina neile kohe järgi. Teised istusid veel mõned tunnid, kuid kuna pidime järgmisel hommikul vara ärkama, siis lõppes õhtu viimase nädalate kohta ikka eriti vara.
Text by Kristjan
Text by Kristjan
07.april - St.Thomase palavik
Seekord oli hommik eriti hiline ja rahva sai kõik üles alles 11.30 ajal. Siis vedelesime basseinis ja võtsime natuke päikest ning asusime hommikusööki tegema. Peekon ja praetud munad oli põhiline mis valmistamist vajas. Peale sööki vedelesime veel natuke rannas ja siis alles mingi 2 paiku pakkisime asjad ja suundusime siinseid randu imetlema. Kuna päev oli juba poole peal otsustasime, et sel päeval ei hakka kaugele sõitma ja võtsime ette kaks meile lähimat randa. Esimene oli neist Hull Bay, mis väga rannana isegi vist ei kvalifitseeru, kuna seline mõnus ja valge liivane rand seal puuub, vähemalt selles osas, mis vette jääb. Samas hakkab tõeline kariibimere veealune elu kohe rannast ja alles välja tulles nägime kui palju meresiile on ees täitsa kalda ääres. Toits astus kogematta ka ühele peale ja tulemuseks verine jalg. Hull bays väga kaua ei olnud ja võtsime sealt suuna edasi Magens Beach-le. Beach, mida on vist saare tutvustustes kõige rohkem mainitud ja millele pääs on ka ainsana tasuline. Maksime ära rahad sissepääsuks ja parkisime auto ning astusime rannale. See oli juba ranna moodi, lippasime vette ja nautisime ilusat läbipaistvat helesinist merd. Vees oli mõnus ja rand kaunis, kuid kuna selleks ajaks hakkasid jälle tekkima osadel põlemise tundemärgid veetsime oma aega palmi vatjus istudes. Mingil hetkel otsustasime võtta ette jalutuskäigu ranna otsa, kus tegme palju pilte ja kiikasime korra dzunglisse. Peale jalutuskäiku tahtsime juba ranast lahkuda ning tagasi majja minna. Enne pidime jälle poodi suunduma, sest joogid ja söögid oli juba otsas. Seekord leidsime oma soovitud Cost U Less-i üls ja saime oma soovitud asjad. Seekord ostsime asju ikka rohkem, kuigi järgnevatele õhtusöökidele me ikka ei mõelnud ja seega pidima ka järgneval päeval poodi minema. Õhtul koju jõudes panime grilli käima ja eelmisel päeval kastmesse pandud liha grillile. Sõime taas ja jõime ning õhtu möödus kuidagi eriti kiiresti. Mingil hetkel hakkasid erinevad rummikoksid suht hästi sarve. Toits ja Ramune läksid esimestena magama ja varsti läks ka Merike ning mitte palju hiljem sai ka minu jaks otsa ja läksin magama. Taunz ja Ranto tõmbasid aga peo veel korralikult käima ja ka Merle ja Kady olid nendega üleval ning jõid rummikokse ning öösel mingil ajal hakkasid veel basseinis möllama Minul andmed puuduvad, millal nemad kord kõik magama jõudsid.
Text by Kristjan
Text by Kristjan
06. aprill - Oh no, homos again
Päikesetõusuga koos tegime ka meie silmad lahti ja panime kokku viimased asjad ja suundusime alla autosse. Check-out veel hotellist ning võtsimegi suuna lennujaama poole. Tänane päev tundus Miamis tulevat juba jahedam, kui eelmised ja ka ilmateade lubas, et seal läheb päris külmaks ja temp langeb isegi kuni 15 kraadini ainult. Nii, et hea hetk jätta Miami selja taha ja lennata uude tundmatusse kohta, mis eelinfo alusel peaks olema paradiisisaarega võrreldav. Auto saime ilusti ära antud ja chek-ini kenasti tehtud, ning siis tuli taaskord meeste kokkusaamine peldikus, et ära juua viimased alles jäänud õlled. Seekord astusime kolmekesi (Ranto ürituses ei osalenud) ühte suurde invaboksi wc-s ja kõik said kaks coronat libistada. Rahvas kes wc käis vaatas meid suurte silmadega ja üks iseg kommeneeris, et "oh no, homos again", kuid meid see ei kõigutanud ja tegime operatsiooni edukalt teoks. Varsti olime juba lennukis ja õhus ning seekordsed 2,5h ei võtnudki nii kaua enam aega. Lennukiaknast paistsid kätte, nii Bahama, Dominikaan kui Puerto Rico, kuid vähemalt kõrgustest ei tekitanud nad sellist ohoo efekti, kui siis kui paistma hakkas St. Thomas oma helesinise veega saarte ümber. Lennuk maandus jälle väga sujuvalt ja kui lennukist välja saime ootas meid ees selge ja suhteliselt soe ilm. Küll mõned kraadid jahedam kui viimastel päevadel Miamis, kuid ka 28 kraadi pole just eestlasele mingi jahe suveilm. Pagasi saime probleemideta kätte ja ka meie rendiauto kättesaamine erilist aega ei võtnud. Taaskord saime parema auto kui olime broneerinud, ehk siis meie Dodge karavani asemel ootas meid eest Jeep Commander. Nii palju oli muidugi vahet, et 8-t inimes ja kõikide kolmekordistunud pagasit see auto ei mahutanud ja nii pidime tegema kaks otsa. Mehed ja pagas alustas teed meie villa poole, naised jäid tutvuma lennujaamas pakuavaga. Sõit üles 600m krgusele mäe otsa oli äärmiselt kaunis, kuid samas ka ekstreemselt järsk, sest see 600 meetrit tõusu toimub mingi 3km-ga. Siis saime aru, et ega alla Jeep-i siin miskit teekski. Üle mäe sõites hakkas paistma juba saare põhjakallas ja tänu piltidelt tuttavatele vaadetele saime aru, et me villa on lähedal. Probleemideta jõudsime kohale ja villas avanenud vaade oli veel hullem, kui olime oodanud. Maja ise, toad, terassid ja bassein, see kõik on lihtsalt mega hästi tehtud. Ja muidugi ei saa jätta mainimata seda põhilist ehk vaadet, mis me terassidelt ja tubadest avaneb. Taunz ja Toits jäid juba basseiniga tutvuma ja mina ja Ranto läksime naistele järgi. Seal selgus, et nad ei hakanud aega raiskama ja istusid terve aja rummipoes ja degusteerisid erinevaid jooke, mida müüa oli lahkelt jaganud. Selleks ajaks kui me kohale jõudsime olid juba kõik lõbusaks muutunud. Tagasiteel kuulsime ainult ahhetavaid ja ohhetavaid kommentaare vaadete ja kõige muu kohta, mis teele jäi ja villasse jõudes läks kilkamine veel suuremaks, sest ka neile jäi me majast sama mulje mis meile. Esimese asjana tuli teha tubade loosimine ja kuigi enamus tahtsid saada vist master bedroomi ei olnud ka teiste tubade saajad löödud ja asjade lahti pakkimine võis alata. Tahtsime sel päeval teha kiired toidukaupade ostud lähedalasuvas marketis, uid see oli nii väike, et otsustasime suuremasse ikka minna. Selle leidmine muidugi polnud nii lihtne kui arvasime ja selleks ajaks kui poe üles leidsime olime mingi 5 korda eksinud ja 3 korda teed küsinud ja tervele saarele paaegu ringi peale teinud. Poes ostsime kõike peaaegu ja peale kaupade kojuvedu pakkisime toidukraami lahti, tegime esimesed rummikoksid ja hüppasime basseini. Peale mõningast seal möllamist alustasime õhtusöögi valmistamist, milleks olid veiselihapihvid, millele kõrvale tegime värsket salatit, grillitud sibulat ja burksisaiu. Toit tuli üleootuste hea ja palmi all terassil istusime kõik kos veel mõnda aega peale õhtusöökigi. Siis hakkasid joogid järjest rohkem mõjuma ja pidu võttis tuure. raputasime palmi otsast alla ühe kookose, puhastasime selle ära ja lasime hea maitsta, möllasime basseinis ja lõpuks tantsisime toas. Millal keegi magama läks pole õrna aimugi ükshaaval või paari kaupa mingi aeg oma tubadesse vajuti ja magus uni siin paradiisisaarel võis tulla.
Text by Kristjan
Text by Kristjan
neljapäev, aprill 09, 2009
05.aprill - Key West ja Everglades
Hommikul oli kohe eriti varajane äratus, sest ees ootas väga pikk ja raske päev. Plaan oli minna Everglades-i rahvusparki alligaatoritele külla ja pärast seda veel sõita Key Westi ja tagasi. Hommikul aga selgus, et see Miami kuumus ja päike ei ole naljaasi ja Toits, kes eelmine päev veel vaprat mängis oli saanud ilmselt päikesepiste. Otsa eest oli ta hullult paistes, värises üle keha ja väga kehv oli olla. Nii otsustasid nemad Ramunega, et jäävad hotelli välja puhkama ja Toitsi ravima. Teised siiski tahtsid tripi ette võtta ja nii olimegi juba varsti autos ja sõitsime Evergladesi poole. Peale nii umbes tunniajast sõitu olime kohal ja sisenesime alligaatorite farmi. Farm ise ei olnud eriti suur, kuid alligaatoreid ja ka krokodille oli seal palju. Jalutasime nende tiikide vahel ringi ja siis läksime showplatsile, kus räägiti alligaatorite elust ja nende tegemistest ning illustreeriti seda juttu siis vastavas suuruses looma näitamisega. Peale 10 minutilist showd said kõik soovijad enda kätte võtta ka ühe 2 aastase eluka ja sellega pilti teha või niisama paitada. Lõug oli muidugi kinni seotud. Peale seda ootas ees atraktsioon, mida kõik, olid kõige rohkem oodanud, ehk siis õhupaadiga sõit mööda sood. Peale väikest sissejuhatust löödi paadil hääled sisse ja hakkasime farmist vaikselt välja liikuma. Vees olid igal pooll vabalt elavad alligaatorid ja kilpkonnad ja nendest sai pilte teha. Sohu jõudes, vajutati aga sõidukil gaas põhja ja hakkasime kimama mööda sood. See oli väga lahe kogemus ja on nüüd mida meenutada. Vahepeal jäi meil täiskiirusel ette ka üks alligaator, kellest lihtsalt üle sõideti, kuid temaga jäi siiski kõik korda ja viga ta ei saanud. Peale seda istusime taas kiiresti autosse ja pikk sõit Key West-i poole võis alata. Kui alguse poole on tee veel kuidagi veniv ja suhteliselt igav, siis Suurtelt Key-delt väiksematele jõudes läheb asi äärmiselt kauniks ja lahedaks. Sajad väiksed saare, helesinine vesi, palju igas suuruses paate ja pikkad sillad autodele, kust avaneb väga kihvt vaade. Et me tuju üleval hoida tegime teepeale kaasa väiksed koksid ja panime autos eesti muusikaga plaadid mängima ja sõit läks väga meeldivalt nagu arvata oligi. Key Westi jõudes tõdesime seda, mida olime ka enne kuulnud ja oskasime oodata, ehk siis seda, et see saar iseenesest pole eriline vaatamisväärsus. Tegime seal kohustuslikud pildid, vaatasime natuke ringi ja keerasime juba tagasiteele. Ma ei tea millest, kuid seal olles oli õhutemperatuur juba meie jaoks üleliia läinud. Varjus oli 32 kraadi ja niiskus oli meeletu, nii et 5 minutit väljas olekut tähendas täiesti läbimärjaks saamist higist. Tagasi tee läks seekord kuidagi eriti kiiresti, tegime ühe ujumispeatuse kuskil suvalisel kaunil Key-l ja pidime tõdema, et ka vesi oli kuskil 30-35kraadi vahel. Ma käin tavaliselt vannis sellises vees. Lõpuks kell 21 olime tagasi hotellis ja saime rõõmsalt tõdeda, et ka Toitsil oli enesetunne paremaks läinud. Kuna kõigil polnud veel isu shoppamisest täis, siis suundus rahvas kiirelt veel linnapeale, et teha oma viimased sisseostud Miamis. Tagasi jõudis igaüks omal ajal ja pärast asjadepakkimist vajusid kõik sügavalt unne.
Text by Kristjan
Text by Kristjan
kolmapäev, aprill 08, 2009
04.aprill - UV faktor 70.
Ärkasime jälle vara, võtsime rendiauto ja sõitsime umbes täpselt 124 kiltsa veeparki. Asja teeb huvitavaks see, et 90% meist oli eelmisstest päevadest täeisti punaseks kärsanud. Veepark oli väga vinge. Sisse astudes tekis väike kahtlus, et mida peffi, 90 prossa olid mustad ja latiinod ja meie olime nafu kuradi turistid. Veepark oli ikka väga lahe, kuigi me kõik tahtsime enamus ajast varjus olla. Kõik oleks veelgi lahedam olnud, kui me ei oleks eelmistel päevadel ära põlenud.
Peale veeparki keerasime otsa Florida suurimasse ostukeskusesse, Sawgrass Millsi. Ma ei tea, kas keegi oli meie peale hullult vihane, aga millegi pärast tegid 2 autot kiirteel mingi väikese kõksu ja sellepärast pandi kogu 5-realine tee kinni ja me istusime 45 mintsa kuskil kuradi ummikus. Selle kõrval on meie Tallinna ummikud poisikesed. Jõudsime Sawgrassi ja meil oli aega shoppinuks umbes 3 tundi. See keskus oli nii kuradi suur, et ma ei ole elu sees nii kiiresti üheski poes käinud. Ma olen ka hull shopahoolik :) Lõpuks saime 21.30 auto juures kokku oma uute ostudega ning saime aru, et meil jäi üks päev sellest shopingust puudu. Mina ja Kady ostsime endale uute ostude jaoks uue reisikohvri ja teised ostsid lihtsalt räigelt palju räigelt odavat kraami.
Peale seda suundusime hotelli juurde. Jälle mingi kuradi ummik, aga peale poeskäiku võtsin ma endale õhtuseks unejoogiks Bacardi Limon'i ehk rummi sidrunimaitsega. Keegi ei tahtnud seda esialgu juua, aga kui minu koks tegi rahvale ringi peale, hakkas enamus jälle rummi maitsma. See sidrunirumm on nii haigelt hea, et kõik hakkasid jooma ja magamine jäi kuskile kaugessse tuleivikku. Tegelt oli nii, et rummi degusteerisid mehed ja Kady, ülejäänud naised läksid tuppa magama oodates, et mehed tulevad kohe magama aga mehed jäid kogemata 3 tunniks rõdule chillima ja rummi jooma. Vahet pole, vinge õhtu JÄLLE!!!!
Ahjah, põhipoint jäi kirjutamata- sel päeval kasutasime kõik 70 faktorilist päikesekreemi. Ma isegi ei teadnud, et nii kanget kraami üldse tehakse. Aga keegi meist sel päeval enam ära ei põlenud ja kõik olid õnnelikud :)
Text by Taunz
Peale veeparki keerasime otsa Florida suurimasse ostukeskusesse, Sawgrass Millsi. Ma ei tea, kas keegi oli meie peale hullult vihane, aga millegi pärast tegid 2 autot kiirteel mingi väikese kõksu ja sellepärast pandi kogu 5-realine tee kinni ja me istusime 45 mintsa kuskil kuradi ummikus. Selle kõrval on meie Tallinna ummikud poisikesed. Jõudsime Sawgrassi ja meil oli aega shoppinuks umbes 3 tundi. See keskus oli nii kuradi suur, et ma ei ole elu sees nii kiiresti üheski poes käinud. Ma olen ka hull shopahoolik :) Lõpuks saime 21.30 auto juures kokku oma uute ostudega ning saime aru, et meil jäi üks päev sellest shopingust puudu. Mina ja Kady ostsime endale uute ostude jaoks uue reisikohvri ja teised ostsid lihtsalt räigelt palju räigelt odavat kraami.
Peale seda suundusime hotelli juurde. Jälle mingi kuradi ummik, aga peale poeskäiku võtsin ma endale õhtuseks unejoogiks Bacardi Limon'i ehk rummi sidrunimaitsega. Keegi ei tahtnud seda esialgu juua, aga kui minu koks tegi rahvale ringi peale, hakkas enamus jälle rummi maitsma. See sidrunirumm on nii haigelt hea, et kõik hakkasid jooma ja magamine jäi kuskile kaugessse tuleivikku. Tegelt oli nii, et rummi degusteerisid mehed ja Kady, ülejäänud naised läksid tuppa magama oodates, et mehed tulevad kohe magama aga mehed jäid kogemata 3 tunniks rõdule chillima ja rummi jooma. Vahet pole, vinge õhtu JÄLLE!!!!
Ahjah, põhipoint jäi kirjutamata- sel päeval kasutasime kõik 70 faktorilist päikesekreemi. Ma isegi ei teadnud, et nii kanget kraami üldse tehakse. Aga keegi meist sel päeval enam ära ei põlenud ja kõik olid õnnelikud :)
Text by Taunz
teisipäev, aprill 07, 2009
Vahepala vol. 2
Täna jõudsime siis kaua oodatud St. Thomasele ja hetkel oleme oma villas ja tants on täes hoos. Kui keegi julgeb öelda, et see pole paradiis, siis see inimene pole ilmselgelt näinud ja kogenud seda, mida meie esimese 10 tunniga siin näinud oleme. Siit saarelt ei tahaks enam kunagi lahkuda ja ilma naljata. Me usume kõik et Tais ja mujal Aasias võib loodus ilusam olla ja elu odavam, kuid sellist sõbralikkust, inglise ülimat viisakust ja inglise keelset keskkonda on raske leida. Meie seltskonna tuttavate seas on nüüd juba suht palju inimesi olnud, kes siin saarel käinud kuid arvamused on täiesti seinast seina. Me võime öelda et elame tõesti kohas, mida võib pidada maapealseks paradiisiks, kõik kes väidavad vastupidist kas on ööbinud sitases hotellis või on sattunud siia vihmaperioodil. Igatahes, seltsimehed, oleme nüüd omas villas kus on high-speed internet ja üritame ikka kirjutada ka eelnevate päevade kohta oma reisikirjeldused sest komöödiat ja tragöödiat on saanud palju, et Teid meie, tegemistega kursis ikkagi hoida lisame mõned pildid sellest mis meiega toimunud on, tekst tuleb live nüüd nagu lubatud hiljem paari päeva jooksul
Love U all.
Kristjan
Love U all.
Kristjan
03.aprill - Sky Bar
See hommik oli üle pika aja hommik, mil me ei pidanud mingi aja peale tõusma. Rahvas magas umbes 10.30ni, et teha kerge hommikusöök lähedalasuvas itaallaste või hispaanlaste poes/söögikohas. Kuigi enamus rahvast oli eelmisest õhtust korralikult ära põlenud, otsustasime paar sammu astuda ja randa minna. Ookeani ääres oli hommikul ikka hull tuul, liivatormid ja suured lained. Kuna kõigil oli natukenegi aruraasu peas, olime rannas kokku umbes tunnikese. Etterutates võin öelda, et see tunnike keeras nahapõletuste olukorra veel hullemaks.
Peale rannast tulekut veetsime tundide viisi aega meie hotelli basseini ääres õlli ja muid kergemaid vedelikke degusteerides. Ja ikka varjus, sest päike ei olnud sel päeval suurem asi sõber. Õigemini, päike oleks hull sõber olnud, aga meie eirasime teda. Bassu ääres aeg veedetu, läksime jälle meie rõdule, nautisime vaadet juba vanade sõprade Corona ja Budi seltsis. Seda tegime meestega, sest naised läksid paariks tunniks lähedalasuvale Lincoln Roadile poode rüüstama. Nad suutsid selle ajaga käia ainult viies poes. Ma ei kujuta ette, mida nad seal nii kaua tegid... Eniveis, selle aja jooksul juhtus ka esimene kuulsus nendega samasse poodi- Kelly Osbourne arvas oma boyfriendiga, et see pood, kus meie eesti naised olid, on koht, kuhu minna. Meie istusime ikka rõdul ja nautisime.... :)
Kui me kõik uuesti kokku saime, lendasime koos Lincoln Roadile, et enda korisevatele kõhtudele korralikku einet pakkuda. Umbes tunnise otsingu järel leidsime kompromissi ja istutasime oma tagumikud maha restoranid Books & Books. Menüü oli mitmekesine- hinnad algasid $ 9.95 ja lõppesid kuskil 30 kandis. Enamus rahvast võttis endale odavamad, 9.95 söögid, aga Ants otsustas, et kui juba korralikus restos, siis tuleb võtta ka korralik praad Main Courses nimekirjast. Ta küsis ekstra teenindaja käest, et mida ta soovitab, et ta on suur mees ja tahab ikka suurt praadi saada. Teenindaja soovitas talle 14.95 maksvat pearooga lobsteriga (vähiga). Toits mõtles, et ega ta ka sitem mees ei ole ja tellis täpselt sama prae. Püänt jõudis kohale siis, kui söögid lauale toodi. Antsu ja Toitsi ainsana tellitud pearoad olid nii väikesed ja mõttetud kui üldse olla saab. Naiste tellitud kümnetaalased salatid olid suures-suures kausis ja väga head. Minu sama hinnaga praad seatagumikuga (pork butt) oli hullult suur ja hullult hea. Antsu ja Toitsi "peapraad" oli ikka täielik käkk- nii väikesed ja ei midagi erilist. Nagu Ants ise ütles, oli asi lobsterist ikka väga kaugel. Pigem oli tegu wrapi vahele keeratud makrapulkadedega. Pettumus missugune :) Igatahes nalja sai selle praadide hinna ja suurusega ikka mõnusalt. Kõik peale Antsu ja Toitsi olid oma söögiga väga rahul. Minu kerge praad oli nii suur, et isegi mina ei suutnud seda üksinda endale sisse pressid ja jätsin veerand Antsule. No osaliselt oli tegemist ka haletsusega, aga see las jääda minu ja teie teada ;) Peale sellist juhtumit saime aru, et kuidas tekivad ühe ja sama restorani kohta nii seinast seina arvamused.
Peale õhtusööki tegime tunnikese shoppamist ning hakkasime minema klubisse, kus pidid sel õhtul kokku saama Miami ja muude USA linnade eestlased. Kuna me hotellist läbi ei läinud, olid meil kõigil lühikesed püksid ja plätud jalas (meil on siin ju soe :) ). Kahjuks aia ääres seisvatele turvameestele lühkarid ja plätud ei sobinud ja meid nad klubisse sisse ei lasknud. Enamus meist mõtles, et kui ei sobi, siis ei sobi ja ei viitsi riideid ka vahetama minna. Mina ja Ranto tuiskasime kohe poodi, et rummi osta. Olemine oli päevasest õllejoomisest kergelt uimane. Kahjuks olid kõik alkopoed kella 00.00 ajaks kinni pandud, aga selle eest nägime Collins Avenue'l ikka räiget glamuuri. Sellised autod, mida isegi Tallinnas ei näe. Ühe klubi ees seisid 2 räigelt pikka Hummer2 baasil tehtud limusiini. Mööda sõitsid Lambod, Ferrrarid ja muud autod, mis lihtsalt kisuvad vaatama. Ega tegelt meie Rantoga olemegi vist need hullemad autopeded. See selleks :) Rummi me ei saanud ning pidime tühjade kätega hotelli minema.
Kuna Ants ja Merike olid ainsad, kes tahtsid väga sinna klubisse minna, käisid nad samal ajal riideid vahetamas. Aga kui me hotelli jõudsime, tulid samal ajal ka nemad kahekesi tagasi hullus ekstaasis ja seletasid, et see klubi on koht, kuhu me kõik peame ikkgi minema. Augud pähe räägitud, vahetasime riided ja tegime mõned sammud kõrvalasuvale tänavale ning olimegi Sky Bar'is. Koht oli väga glamuurne. Nagu kellegi tagahoov, kus on 2 basseini, palmid, rahvas pehmete diivanite peal istumas ja hea muusika. Leidsime ka endale vaikses nurgas istumiskoha ja võtsime endale joogid. Jooke ostes selgus, et ka hinnad on väga glamuursed- Mojito 15 taala ja rumm koolaga 13 taala :) Miami on glamuurilinn...Istusime ja nautisime mõnusat olemist, kuid mingil hetkel hakkas minul silm kinni minema ja hakkasin nokkima. Ka teised olid väsinud ning võtsime umbes peale tunniajast istumist suuna hotellituppa. Ants ja Merike jäid veel veerand tunniks sinna ja maabusid ka hotellis, et magama jääda. Ah jah, et need eestlased, kes seal kokku pidid saama, läksid teise kohta ja meie neid ei näinudki, onneks voi kahjuks...
Text by Taunz
Peale rannast tulekut veetsime tundide viisi aega meie hotelli basseini ääres õlli ja muid kergemaid vedelikke degusteerides. Ja ikka varjus, sest päike ei olnud sel päeval suurem asi sõber. Õigemini, päike oleks hull sõber olnud, aga meie eirasime teda. Bassu ääres aeg veedetu, läksime jälle meie rõdule, nautisime vaadet juba vanade sõprade Corona ja Budi seltsis. Seda tegime meestega, sest naised läksid paariks tunniks lähedalasuvale Lincoln Roadile poode rüüstama. Nad suutsid selle ajaga käia ainult viies poes. Ma ei kujuta ette, mida nad seal nii kaua tegid... Eniveis, selle aja jooksul juhtus ka esimene kuulsus nendega samasse poodi- Kelly Osbourne arvas oma boyfriendiga, et see pood, kus meie eesti naised olid, on koht, kuhu minna. Meie istusime ikka rõdul ja nautisime.... :)
Kui me kõik uuesti kokku saime, lendasime koos Lincoln Roadile, et enda korisevatele kõhtudele korralikku einet pakkuda. Umbes tunnise otsingu järel leidsime kompromissi ja istutasime oma tagumikud maha restoranid Books & Books. Menüü oli mitmekesine- hinnad algasid $ 9.95 ja lõppesid kuskil 30 kandis. Enamus rahvast võttis endale odavamad, 9.95 söögid, aga Ants otsustas, et kui juba korralikus restos, siis tuleb võtta ka korralik praad Main Courses nimekirjast. Ta küsis ekstra teenindaja käest, et mida ta soovitab, et ta on suur mees ja tahab ikka suurt praadi saada. Teenindaja soovitas talle 14.95 maksvat pearooga lobsteriga (vähiga). Toits mõtles, et ega ta ka sitem mees ei ole ja tellis täpselt sama prae. Püänt jõudis kohale siis, kui söögid lauale toodi. Antsu ja Toitsi ainsana tellitud pearoad olid nii väikesed ja mõttetud kui üldse olla saab. Naiste tellitud kümnetaalased salatid olid suures-suures kausis ja väga head. Minu sama hinnaga praad seatagumikuga (pork butt) oli hullult suur ja hullult hea. Antsu ja Toitsi "peapraad" oli ikka täielik käkk- nii väikesed ja ei midagi erilist. Nagu Ants ise ütles, oli asi lobsterist ikka väga kaugel. Pigem oli tegu wrapi vahele keeratud makrapulkadedega. Pettumus missugune :) Igatahes nalja sai selle praadide hinna ja suurusega ikka mõnusalt. Kõik peale Antsu ja Toitsi olid oma söögiga väga rahul. Minu kerge praad oli nii suur, et isegi mina ei suutnud seda üksinda endale sisse pressid ja jätsin veerand Antsule. No osaliselt oli tegemist ka haletsusega, aga see las jääda minu ja teie teada ;) Peale sellist juhtumit saime aru, et kuidas tekivad ühe ja sama restorani kohta nii seinast seina arvamused.
Peale õhtusööki tegime tunnikese shoppamist ning hakkasime minema klubisse, kus pidid sel õhtul kokku saama Miami ja muude USA linnade eestlased. Kuna me hotellist läbi ei läinud, olid meil kõigil lühikesed püksid ja plätud jalas (meil on siin ju soe :) ). Kahjuks aia ääres seisvatele turvameestele lühkarid ja plätud ei sobinud ja meid nad klubisse sisse ei lasknud. Enamus meist mõtles, et kui ei sobi, siis ei sobi ja ei viitsi riideid ka vahetama minna. Mina ja Ranto tuiskasime kohe poodi, et rummi osta. Olemine oli päevasest õllejoomisest kergelt uimane. Kahjuks olid kõik alkopoed kella 00.00 ajaks kinni pandud, aga selle eest nägime Collins Avenue'l ikka räiget glamuuri. Sellised autod, mida isegi Tallinnas ei näe. Ühe klubi ees seisid 2 räigelt pikka Hummer2 baasil tehtud limusiini. Mööda sõitsid Lambod, Ferrrarid ja muud autod, mis lihtsalt kisuvad vaatama. Ega tegelt meie Rantoga olemegi vist need hullemad autopeded. See selleks :) Rummi me ei saanud ning pidime tühjade kätega hotelli minema.
Kuna Ants ja Merike olid ainsad, kes tahtsid väga sinna klubisse minna, käisid nad samal ajal riideid vahetamas. Aga kui me hotelli jõudsime, tulid samal ajal ka nemad kahekesi tagasi hullus ekstaasis ja seletasid, et see klubi on koht, kuhu me kõik peame ikkgi minema. Augud pähe räägitud, vahetasime riided ja tegime mõned sammud kõrvalasuvale tänavale ning olimegi Sky Bar'is. Koht oli väga glamuurne. Nagu kellegi tagahoov, kus on 2 basseini, palmid, rahvas pehmete diivanite peal istumas ja hea muusika. Leidsime ka endale vaikses nurgas istumiskoha ja võtsime endale joogid. Jooke ostes selgus, et ka hinnad on väga glamuursed- Mojito 15 taala ja rumm koolaga 13 taala :) Miami on glamuurilinn...Istusime ja nautisime mõnusat olemist, kuid mingil hetkel hakkas minul silm kinni minema ja hakkasin nokkima. Ka teised olid väsinud ning võtsime umbes peale tunniajast istumist suuna hotellituppa. Ants ja Merike jäid veel veerand tunniks sinna ja maabusid ka hotellis, et magama jääda. Ah jah, et need eestlased, kes seal kokku pidid saama, läksid teise kohta ja meie neid ei näinudki, onneks voi kahjuks...
Text by Taunz
laupäev, aprill 04, 2009
02. aprill - Welcome to Miami
Järjekordne päev algas äärmiselt varakult, nii et NYC oli veel täiesti pimeduses. Kella 6.30 ajal olime juba hotellist end välja chekkinud ja meid ootas hotelli ees kaks taksot, mis viisid meid siis LaGuardia lennujaamale. Taksodesse jagunes rahvas nii nagu tubadeski oli olnud ehk siis Adamsonid ja co ühte ja teised teise taksosse. Taunzi ekipaaz oli meie omast ikkagi nii palju üle, et nad jõudsid hoolimata hilisemast stardist 10 minutit varem kohale ja selleks ajaks kui me ükskord taksost maha saime oli chek-in juba tehtud. Veel mingi pool tundi sabas seismist ja oma pagasi ära andmist ja olime peaaegu valmis lennukisse astuma. Ainult üks asi oli jäänud, nimelt oli meil viis õlut üle jäänud, mis jäi me käsipagasisseolime jätnud ja mille me enne turvakontrolli pidime ära lahendama. Nagu eelnevast olime õppinud, et NYC-s avaliklt õlut ei tohi juua ja lennujaamas on politseinike konsetratsioon suht suur leidsime geniaalse lahenduse. Kõigil õletahtjatel tekkis tungimatu vajadus vetsu minna ja nii me sinna sammud seadsimegi. Okupeerisime kolm kõrvuti asuvat kabiini ja hakkasime seal kõik omas boksis õlut libistama. Kuna wc-s töötas samal ajal ka koristaja siis tegime veits selliseid puristavaid hääli juurde, et asi usutavana tunduks. Nii tegutsedes oli 10 minutiga õlled otsas ja võisime tähtsate nägudega koristajale viibates wc-st lahkuda. Lisaks õlle joomisele vahetasime mina ja Toits ka oma pikad riided shortside ja t-särgi vastu (Taunz oli juba hotellist lahkudes nii riides). Peale seda äärmiselt õnnestunud operatsiooni tegime kiire hommikusöögi ja suundusimegi lennukisse. Teel lennukisse tutvusime meie üllatuseks ühe eestlasega (kuigi eelinfo oli et oleme sellel lennul ainsad eestlased) ja tuli välja et see eestlane ei ole üks neist tuhandetest kes estravelit kasutades reisivad, vaid et ta on 10 aastat NYC-s elanud ja sõidab Miamisse külla oma sõpradele. Sel hetkel me veel ei teadnud, et see kohtumine, mis sel hetkel kestis vaid mõne minuti muudab nii mõnelgi määal me Miamis olekut, kuid sellest kuidas või miks juba hiljem. Lend ise oli arvestades kapteni poolseid hoiatusi ikkagi suhteliselt rahulik. Lennuk raputas vahepeal küll kõvasti, kuid oleme sellega vist juba harjunud. Igal juhul kell 12.20 maandusime Miamis ja kella 13.10-ks olime juba väljas ka lennujaamast. Võtsime taas kaks taksot ja teekond South beachile algas. Seekord sattus Adamsonide ekipaazile mingi eks rallijuhist süsimust taksojuht, kes ei pidanud paljuks 45miili alas 70-ga sõita (Eesti numbritesse teisendades siis 65/115). Igal juhul kella poole kaheks olime hotellis. Peale väikest asjaajamist selgus et hotelli ei saa me enne 4-ja sisse chekkida ja nii vahetasime wc-s kiirelt riided, panime oma asjad hoiule ja lippasime kiirelt randa. 
Ruttu ruttu mõnusalt sooja ookeanisse ja juba kummitas peas lugu soojast mereveest ja pärlipüüdjast. Kuna ilm oli selge ja sel hetkel näitas kraadiklaas 30 kraadi C oli päevitamine kõigi meelest ainuõige tegevus. Peale 2.20 rannas, millest umbes pool veetsime vees, suundusime ohtu aimamata tagasi hotelli, kus saime kätte oma toad, käisime pesus ja pakkisime oma asjad lahti. Mehed läksid jookide jahile ja keegi veel halba ei aimanud. Tagasi jõudes hakkasid avalduma esimesed märgid sellest, mis võib päike teha inimese nahaga 2 tunniga. Möödus veel aega ja siis oli juba selge, et mina (Kristjan), Taunz ja ka vähemal määral Ranto on suutnud end jub totaalselt ära põletada. Iga minutiga läks asi hullemaks ja selleks ajaks kui linna suundusime oli nahk juba nii hell, et isegi särk seljas tegi haiget rääkimata sellest et nägime välja nagu keedetud vähid.
Igaljuhul vaprad nagu me oleme kõndisime Ocean's Drive poole ja läksime juba eelmisest korrast tuttavasse sushi restorani sööma. Nii mõnusat ja lahedat teenindajat nagu seal oli, pole minu silmad vist veel näinud, ka toit oli maitsev ja nii jäi sellest õhtusöögist äärmiselt tore mälestus. Kokkuvõttes jättis asi nii meeldiva mulje et tüdruk sai meilt kokku päris korraliku tipi. Peale sööki otsustasime tutvuda Oceans Drivega ja minna Nikki's Beach-le. Peale ääretult pikka jalutuskäiku olime lõpuks kohal seal, kuid selgus et see on sel päeval kinni ja nii olimegi sunnitud tagasi pöörduma. Uuesti Ocean's Drivel olles juhtus üks kahest, kas see et maailm on liiga väike või siis see, et kui miskit juhtuma peab siis see ka juhtub. Nimelt kohtusime kogematta uuesti sama noormehega, kes reisis meiega koos lennukis ja kellega olime hommikul mõned sõnad vestelnud. Koos temaga oli üks äärmiselt energiline ja väga jutukas tütarlaps. Rääkisime nendega umbes pool tundi juttu ja nagu tavaliselt leidsime ni mõnedgi ühised tuttavad. Nimelt on minu põhikooli klassivend tema üks väga hea sõber ameerikas. Mingil hetkel otsustasime, et osad tahavad meist kuhugi klubisse minna. Kalle( see oli selle noormehe nimi) soovitas Ocean's Drivel asuvat mehiklaste klubi, mis oli sel õhtul seal kindlasti ka suurima meluga koht. Teepeal sinna kärgatas Merikesel järsku see, mida nii mõnedki teised olid oma peas mõelnud enne, et kust see jutukas tütarlaps, kes Kallega koos oli nii tuttav on ja järsku ta küsis tüdruku käest, et kas sa oled Kertu. Meie vaatasime sellepeale, et kuidas sa teda tead ja siis jõudis see koos seletustega kohale. Nimelt see Kertu on see sama tütarlaps, kes teeb Sky plusi raadios neljast seitsmeni saadet. Peale seda arusaama oli nii mõndagi rääkida. Igal juhul lubas Kertu, et järgmisel päeval Sky plusile antavas telefoni intervjuus mainib ka meid hea sõnaga. Klubi ees selgus, et osa tahab meist ikkagi hotelli minna rum-colat jooma ja nii läks seltskond lahku. Klubisse sisenesid Toits, Ramune, Merike ja mina. Koht ise oli väga lahe, tõeliselt latiinolik ja meeletu meluga. Peale mõningast salsa tantsimist väsis Toits nii ära,et ka nemad lahkusid. Jäime Merikesega sinna veel mõneks tunniks koos Kalle ja Kertuga tantsima ja pidutsema, kui lõpuks kahe ajal öösel otsustasime isegi lahkuda. Sai veel telefoninubrid vahetatud et järgnevatel päevadel saaks nende kaasabil midagi lahedat ette võtta. Peale hotelli jõudmist leidime rõdult eest Ranto Kady ja Taunzi kes ikka öist ookeani vaadet nautisid ja rummi libistasid. Kuna tants oli teinud oma töö ja pikk päev oli seljataga vajusime magama. Kuuldavastl lõpetasid ka teised natuke hiljem...
Uus päev ootab ju ees.
Text by Kristjan
Ruttu ruttu mõnusalt sooja ookeanisse ja juba kummitas peas lugu soojast mereveest ja pärlipüüdjast. Kuna ilm oli selge ja sel hetkel näitas kraadiklaas 30 kraadi C oli päevitamine kõigi meelest ainuõige tegevus. Peale 2.20 rannas, millest umbes pool veetsime vees, suundusime ohtu aimamata tagasi hotelli, kus saime kätte oma toad, käisime pesus ja pakkisime oma asjad lahti. Mehed läksid jookide jahile ja keegi veel halba ei aimanud. Tagasi jõudes hakkasid avalduma esimesed märgid sellest, mis võib päike teha inimese nahaga 2 tunniga. Möödus veel aega ja siis oli juba selge, et mina (Kristjan), Taunz ja ka vähemal määral Ranto on suutnud end jub totaalselt ära põletada. Iga minutiga läks asi hullemaks ja selleks ajaks kui linna suundusime oli nahk juba nii hell, et isegi särk seljas tegi haiget rääkimata sellest et nägime välja nagu keedetud vähid.
Igaljuhul vaprad nagu me oleme kõndisime Ocean's Drive poole ja läksime juba eelmisest korrast tuttavasse sushi restorani sööma. Nii mõnusat ja lahedat teenindajat nagu seal oli, pole minu silmad vist veel näinud, ka toit oli maitsev ja nii jäi sellest õhtusöögist äärmiselt tore mälestus. Kokkuvõttes jättis asi nii meeldiva mulje et tüdruk sai meilt kokku päris korraliku tipi. Peale sööki otsustasime tutvuda Oceans Drivega ja minna Nikki's Beach-le. Peale ääretult pikka jalutuskäiku olime lõpuks kohal seal, kuid selgus et see on sel päeval kinni ja nii olimegi sunnitud tagasi pöörduma. Uuesti Ocean's Drivel olles juhtus üks kahest, kas see et maailm on liiga väike või siis see, et kui miskit juhtuma peab siis see ka juhtub. Nimelt kohtusime kogematta uuesti sama noormehega, kes reisis meiega koos lennukis ja kellega olime hommikul mõned sõnad vestelnud. Koos temaga oli üks äärmiselt energiline ja väga jutukas tütarlaps. Rääkisime nendega umbes pool tundi juttu ja nagu tavaliselt leidsime ni mõnedgi ühised tuttavad. Nimelt on minu põhikooli klassivend tema üks väga hea sõber ameerikas. Mingil hetkel otsustasime, et osad tahavad meist kuhugi klubisse minna. Kalle( see oli selle noormehe nimi) soovitas Ocean's Drivel asuvat mehiklaste klubi, mis oli sel õhtul seal kindlasti ka suurima meluga koht. Teepeal sinna kärgatas Merikesel järsku see, mida nii mõnedki teised olid oma peas mõelnud enne, et kust see jutukas tütarlaps, kes Kallega koos oli nii tuttav on ja järsku ta küsis tüdruku käest, et kas sa oled Kertu. Meie vaatasime sellepeale, et kuidas sa teda tead ja siis jõudis see koos seletustega kohale. Nimelt see Kertu on see sama tütarlaps, kes teeb Sky plusi raadios neljast seitsmeni saadet. Peale seda arusaama oli nii mõndagi rääkida. Igal juhul lubas Kertu, et järgmisel päeval Sky plusile antavas telefoni intervjuus mainib ka meid hea sõnaga. Klubi ees selgus, et osa tahab meist ikkagi hotelli minna rum-colat jooma ja nii läks seltskond lahku. Klubisse sisenesid Toits, Ramune, Merike ja mina. Koht ise oli väga lahe, tõeliselt latiinolik ja meeletu meluga. Peale mõningast salsa tantsimist väsis Toits nii ära,et ka nemad lahkusid. Jäime Merikesega sinna veel mõneks tunniks koos Kalle ja Kertuga tantsima ja pidutsema, kui lõpuks kahe ajal öösel otsustasime isegi lahkuda. Sai veel telefoninubrid vahetatud et järgnevatel päevadel saaks nende kaasabil midagi lahedat ette võtta. Peale hotelli jõudmist leidime rõdult eest Ranto Kady ja Taunzi kes ikka öist ookeani vaadet nautisid ja rummi libistasid. Kuna tants oli teinud oma töö ja pikk päev oli seljataga vajusime magama. Kuuldavastl lõpetasid ka teised natuke hiljem...Uus päev ootab ju ees.
Text by Kristjan
01.aprill - Nali ja naps
Sel päeval tõusime hommikul vara, et näha Manhattani lõunatippu, Vabadusesammast ja WTC hoonete vana asukohta. Kahjuks ei olnud ilm päris selline nagu eelmisel päeval. Õigemini, oli ilm päris jama- taevas oli hall ja oli näha, et ilmataadil on juba sõrm vihmanupu peal valmis. Kõndisime möda 8-avenüüd metroo peale ning sõitsime WTC peatuseni. Tegime WTC kohale ringi peale ning suundusime South Ferry peale. South Ferry on vist ainuke asi USAs, mis on kohalikele ja turistidele tasuta. Tegemist on laevaga, mis sõidab New Yorgi teisele osale, Staten Islandile ning Vabadusesambast mööda. Tunnike laevaga sõitu ja kohustuslikke Vabadusesamba pilte, jõudsime tagasi Manhattanile. Kõndisime mööda Hitch'i filmist tuntud härjakujust (Charging Bull) ja suundusime shopingule. Sel korral otsustasime rüüstada firmamärkide odavpoodi nimega Century 21. Sealt ei väljunud küll keegi tühjade kätega, va Toits. 
Kes sai endale soodsalt Calvin Kleini jope, kes 200 krooni eest Guessi päikeseprillid jms. Peale seda jalutasime mõned tänavad edasi ning seal läksid meie teed jälle lahku. Mina, Kady ja Ranto läksime elektroonikapoodi J&R, teised otsustasid Chinatownile pilgu peale visata. Kui sain enda ostud tehtud ja tänavale astusime, oli vahepeal sadama hakanud. See ei olnud tõesti see ilm, mis meile meeldib.
Kuna ilm oli jama ja meil mingeid soove ei olnud, seiklesime mitme metrooga Times Square'ini ja sealt hotelli.
Kuna meid ootas sel õhtul ees kauaoodatud NBA mäng (New Jersey Nets vs Detroit Pistons) ja meie piletid ei olnud veel meie käes, siis saime kokku minu vana naabritüdruku Meritiga, kelle aadressile olin juba ammu neti kaudu piletid tellinud. Vastutasuks toimetasime talle kohale koti Eesti söögikraamiga- kilud, must leib, pannkoogijahu, Kruuda kommid jms.
Hiljem kella 16 ajal saime kõik uuesti hotellis kokku, et hakata ennast New Jersey poole mängu vaatama sättima. Kui meie kolmekesi vahepeal midagi eriti ei teinud, siis ülejäänud käisid Chinatownis, kus oli hinna ja kvaliteedi suhe hiina söögi osas ikka väga paigas. Seda võiksid kuulda võtta kõik meie hiina ja muu aasia toidu pakkujad.
Ka nende kamp jagunes kaheks- naised tahtsid uuesti Macy'sest läbi hüpata ning Toits ja Ants läksid lihtsalt Buffalo Wingsi pubisse istuma, sööma, õlut jooma ja jalgpalli vaatama.
Paras seiklus oli jõudmine New Jerseysse, kus toimus NBA lahing, aga pooletunnise rongi ja bussicombo järel saabusime IZOD Centre'isse, mis oli ikka räigelt suur. Saku Suurhall on nagu mõne maakoha võimla selle kõrval. Mäng ise oli nii ja naa, raske on oma emotsioone siia kirja panna, kuna oli nii paremaid kui halvemaid kylgi. Peaasi muidugi et Nets voitis. Peale mängu pidime uesti bussi peale minema, kuid siis kallas juba vihma ämbriga. Bussi järjekorras seistes saime kõik läbimärjaks nagu kassipojad. Igatahes, jõudsime mõne aja pärast rongiga jälle 8 avenüü ja 33 tänava ristumiskohta, aga kuna vihma enam nii hullult ei sadanud, hakkasime jalutama oma 47 tänava hotelli. Juba varem oli kokku lepitud, et sel korral astume tee peal olevast White Castle's
söögikohast läbi. See on nagu McDonald's, kuid seal on burksid väiksemad ja eines ikka mitu hamburgerit. Võtsime 8 peale neli 10-burgerieinet ja jooksime läbi vihma hotelli, et seal neid õgima hakata. Kuigi burgerid olid väiksemad, jäi meil neid kamba peale ikka mõni alles.
Peale seda jõime mõned õlled ja vaatasime telekast veel rohkem NBA-d (Suns - Rocketsi mängu, kus Shaq ruulis täiega Yao Mingi vastu ja v6itsid). Ants ja Merike läksid veel Footlockerisse endale uut reisikotti ostma ja jäimegi magama. Enne magamaminekut vaatasin igaks juhuks üle, et mis kell hommikul meie lennuk Miamisse väljub. Tuli välja, et lennuk väljub kell 09.00, mitte 12.00 nagu terve päeva olime arvanud. Ma ei saa siiani aru, kust see 12.00 jutt üldse tuli... :) Aga selle pärast, et kella 12 sai hetkega 9, ei olnud keegi õnnetu. Pigem õnnelik, et jõuame Miami lennujaamale juba 12.20 ja juba varakult randa.
Taunz
Kes sai endale soodsalt Calvin Kleini jope, kes 200 krooni eest Guessi päikeseprillid jms. Peale seda jalutasime mõned tänavad edasi ning seal läksid meie teed jälle lahku. Mina, Kady ja Ranto läksime elektroonikapoodi J&R, teised otsustasid Chinatownile pilgu peale visata. Kui sain enda ostud tehtud ja tänavale astusime, oli vahepeal sadama hakanud. See ei olnud tõesti see ilm, mis meile meeldib.Kuna ilm oli jama ja meil mingeid soove ei olnud, seiklesime mitme metrooga Times Square'ini ja sealt hotelli.
Kuna meid ootas sel õhtul ees kauaoodatud NBA mäng (New Jersey Nets vs Detroit Pistons) ja meie piletid ei olnud veel meie käes, siis saime kokku minu vana naabritüdruku Meritiga, kelle aadressile olin juba ammu neti kaudu piletid tellinud. Vastutasuks toimetasime talle kohale koti Eesti söögikraamiga- kilud, must leib, pannkoogijahu, Kruuda kommid jms.
Hiljem kella 16 ajal saime kõik uuesti hotellis kokku, et hakata ennast New Jersey poole mängu vaatama sättima. Kui meie kolmekesi vahepeal midagi eriti ei teinud, siis ülejäänud käisid Chinatownis, kus oli hinna ja kvaliteedi suhe hiina söögi osas ikka väga paigas. Seda võiksid kuulda võtta kõik meie hiina ja muu aasia toidu pakkujad.
Ka nende kamp jagunes kaheks- naised tahtsid uuesti Macy'sest läbi hüpata ning Toits ja Ants läksid lihtsalt Buffalo Wingsi pubisse istuma, sööma, õlut jooma ja jalgpalli vaatama.
Paras seiklus oli jõudmine New Jerseysse, kus toimus NBA lahing, aga pooletunnise rongi ja bussicombo järel saabusime IZOD Centre'isse, mis oli ikka räigelt suur. Saku Suurhall on nagu mõne maakoha võimla selle kõrval. Mäng ise oli nii ja naa, raske on oma emotsioone siia kirja panna, kuna oli nii paremaid kui halvemaid kylgi. Peaasi muidugi et Nets voitis. Peale mängu pidime uesti bussi peale minema, kuid siis kallas juba vihma ämbriga. Bussi järjekorras seistes saime kõik läbimärjaks nagu kassipojad. Igatahes, jõudsime mõne aja pärast rongiga jälle 8 avenüü ja 33 tänava ristumiskohta, aga kuna vihma enam nii hullult ei sadanud, hakkasime jalutama oma 47 tänava hotelli. Juba varem oli kokku lepitud, et sel korral astume tee peal olevast White Castle's
söögikohast läbi. See on nagu McDonald's, kuid seal on burksid väiksemad ja eines ikka mitu hamburgerit. Võtsime 8 peale neli 10-burgerieinet ja jooksime läbi vihma hotelli, et seal neid õgima hakata. Kuigi burgerid olid väiksemad, jäi meil neid kamba peale ikka mõni alles.Peale seda jõime mõned õlled ja vaatasime telekast veel rohkem NBA-d (Suns - Rocketsi mängu, kus Shaq ruulis täiega Yao Mingi vastu ja v6itsid). Ants ja Merike läksid veel Footlockerisse endale uut reisikotti ostma ja jäimegi magama. Enne magamaminekut vaatasin igaks juhuks üle, et mis kell hommikul meie lennuk Miamisse väljub. Tuli välja, et lennuk väljub kell 09.00, mitte 12.00 nagu terve päeva olime arvanud. Ma ei saa siiani aru, kust see 12.00 jutt üldse tuli... :) Aga selle pärast, et kella 12 sai hetkega 9, ei olnud keegi õnnetu. Pigem õnnelik, et jõuame Miami lennujaamale juba 12.20 ja juba varakult randa.
Taunz
31.march - New york, New York
Hommik algas nagu arvata oli suhteliselt vara, kuigi siiski isegi hiljem kui kartsin. Minul läks uni juba kell 6.30 ja sellega lugesin päeva alanuks. Pesemised, riietumised ja ettevalmistused meeletuks shoppamiseks, ning meie esimene päev New Yorgis võis alata. Astusime välja meie hotellist ja läbi Times Square'i liikusime Rockefelleri poole, mis oli ainult 3 blokki eemal. Tee peal tegime väikse hommikusöögi. Tüüpiline inglise-ameerika hommikusöök, praetud peekon, munad ja röstsai. Söögikohast lahkudes olime paari minutiga Rockefelleri ees. Seal peale väikest arupidamist otsustasime, et kuna ilm on täiesti pilvitu ja hommik suht varajane, siis käime ära kohe ka Top of the Rockis ehk teisisõnu siis 
Rockefelleri hoone katusel. Kuna Toits ja Ramune ei tahtnud sinna enam teist korda tulla, oli neil esimestena aeg shoppingule suunduda. Teised võtsid ette tee üles. Liftsõit võttis aega vaid paarkümmend sekundit kuigi korruseid oli 67, mis sõitsime. Vaade ülevalt oli, nagu ette arvata võimas. Mõnede jaoks oli see äratundmisrõõm, teiste jaoks avastamisrõõm. Tegime palju pilte, imetlesime vaadet ja nautisime mõnusalt sooja kevadpäikest. Peale mõningast nautimist laskusime uuesti maale ja jalutasime edasi Central Parki poole. Teepeale jäi 5-s avenüü koos oma paljude poodidega, mida sel hetkel veel lihtsalt tänavalt vaatasime. Päike hakkas järjest rohkem soojendama ja selleks ajaks kui lõpuks parki jõudsime oli ilm juba nii soojaks läinud, et rahvas hakkas jakke seljast võtma. Central Park on tõeliselt lahe roheline oaas, keset kõrgusesse tunginud linna. Seal võiks unustada peaaegu täiesti, et oled kuskil suurlinnas, sest ümberringi on hoomamatult suured muruväljakud, tiigid, puudesalud, palju oravaid ja mõnusalt värsket õhku. Sel aastaajal olid just kirsid alustanud õitsemist ja puudel olid juba rohelised pungad. Aeg, mis Eestis olles jõuab tavaliselt kätte kuskil mai alguspooles. Peale päris pikka jalutuskäiku jõudsime Metropolitani muuseumi juurde. Kuna see polnud meie jalutuskäigu sihtpunkt, siis käisin küsisin teed ja jalutuskäik võis jätkuda. Lõpuks jõudsime peaaegu Harlemini kui keerasime tagasi lõunasse, läbisime pargi ristipidi ning suundusime National History muuseumi poole. Selle muuseumi lähedus hakkas juba kaugelt paistma, sest mingil hetkel hakkasid teeääri täitma pargitud kollased USA koolibussid. Muuseumi ees oli juba busse rohkem kui midagi muud. Esimese asjana sisse astudes nägime lakke ulatuvat suurt dinosauruse skeletti või tegelikult isegi kahte. Pooled kujutasid ette et on "üliõpilased" ja said odavamad piletid. Kui kõigil, ka ausatel olid piletid käes, võis uurimusretk alata. Alustasime neljandalt korruselt, kus alustati ka tutvustust Maa sünniloost. Tegelikust esimestest suurtest asukates ehk siis dinosaurustest. NHMA-s asub üks maailma suurimaid dinosauruste luude kollektsioone ja seal on lisaks nendele eksponeeritud ka nende samade loomade vahakujud, kivistised ja interaktiivsed tutvustused, kust saad vaadata tutvustavaid filme nende elust. See oli väga põnev, kuid mõnes mõttes põnevamaks alles läks. Muuseumis on eksponeeritud ka kõikide mandrite loomade ja inimeste kujunemine ja ajalugu, nii vees kui ka maal, samuti maakera mineraalne ja geoloogiline koostis. Kuigi see on kõik äärmiselt põnev, siis me hing ihkas tagasi päikese kätte, samuti hakkas meie äärmiselt pikk jalutuskäik jätma jalgadesse esimesi väsimuse märke. Nii peale kahte tundi muuseumis juba lahkusime sealt, kuigi normaalne oleks ilmselt seal terve päev veeta.
Kuna kõhud olid tühjad ja janu suur, võtsime Columbus avenüül asunud Delist õlled ja naistejoogid ja lippasime tagasi parki. Pargis leidsime kena murumätta väikse künka otsas ja lõõgastumine võis alata. Esimesed julged võtsid seljast ka särgid ja lasid esimesel päikesekiirtel oma eskimo nahku paitada, kuigi väljas oli kõigest 16 kraadi. Teil Eestis vist see 16 kraadi nii ainult ei tundugi, aga ausalt me hoiame pöialt, et seal ka soojemaks läheks. Peale tunniajast istumist ja õlletrimpamist oli AEG lõpuks käes. Aeg, mida kõik meie seltskonna naised ja ka mehed, kuigi vähemal määral, olid paar kuud juba oodanud, aeg shopata. Pargist väljudes jagunes seltskond järjest väiksemateks osadeks ja kõik kihutasid poodidesse, kuhu tahtsid. Leppisime kokku et esialgu on aega 4h ja siis saame taas kõik hotellis kokku, ning käime koos söömas ning pärast võib shopping jätkuda. Minul ja Toitsil sai suht kiiresti vajalikud asjad ostetud, sest me eelistasime ainult üht poodi Abrecombie-t. võtsime Delist ka õlle ja juba tund enne kokkulepitud aega ootasime hotellis teisi ja puhkasime oma äärmiselt väsinud jalgu. Kui kõik kokku said, oli aeg õhtusöögiks. Kõigi soov oli süüa hiina toitu ja nii hakkasime vastavat söögikohta otsima. Jalutasime mööda 8-ndat avenüüd ja lootsime leida hiinaka palju lähemalt, kuid lõpuks jõudsime välja sinna, kus 1,5 aastat tagasi osad meist ööbisid. Sealt leidsime ka meile eelmisest korrast tuttava hiinaka ja astusime sisse. Keegi midagi menüüst suurt aru ei saanud ja töötajad rääkisid omavahel ikka veel hiina keeles, kuid hoolimata sellest saime toidu kiirelt tellitud ning jäime ootama. Mina ja Taunz tahtsime ka õlut ja seepärast astusime välja kõrvalasuvasse Delisse. Joogid kätte saanud, olime tagasi tänaval ja jõime paberkotist rahulikult Coronat. Elu mis me ümber toimus, oli midagi sellist, midame sel tripil veel näinud polnud. Mustad ja hiinlased ja igasugust teist kahtlast rahvast kes omavahel ja ka meiega suhelda proovis. Mingil hetkel astus meie juurde üks mustanahaline, tume nagu öö ja hakkas raha küsima. Kui olime öelnud et meil pole midagi anda, vaatas mees me õllesi ja hakkas meile seletama, et me ei tohi tänaval isegi mitte paberkotist õlut juua. Karjus kogu aeg näkku. "You man going down, you going to jail" jne. Samal ajal kõndis meist mööda mingi suvaline valge tädi ja nähes seda vaatepilti keeras ringi tuli Taunzi juurde ja hõikas "Oh, It's good to see you" ja tuli ning kallistas ja tõmbas meid eemale. Kuigi me tegime äärmiselt üllatunud näo, lasime sel sündida. Kui olime eemal siis ta seletas, et arvas et oleme hädas ja tuli appi, samuti lisas ka et tõesti ei tohi New Yorgis üldse tänaval alkoholi tarvitada, isegi mitte paberkotist ja selle eest teeb politsei trahvi. Kui see jutuajamine läbi sai astusime sisse tagasi söögikohta ja asusime selleks ajaks valminud söökide kallale. 60 eeku eest rämedalt suur ports meeletult head hiina toitu, see on see mille pärast peab Ameerikat armastama. Kui kõhud täis jagunesime taas seltskondadeks. Naised tormasid Macy's-sse, mehed kolasid erinevates poodides. Lõpuks südaööks jõudsid kõik tagasi hotelli. Kuigi plaan oli hakata pidu panema oli väga pikk päev teinud rahvaga oma töö ja rahvas vajus vaikselt kõik unne....
Selle pärast tasub seda T tähega asja teha.
Text by: Kristjan
Rockefelleri hoone katusel. Kuna Toits ja Ramune ei tahtnud sinna enam teist korda tulla, oli neil esimestena aeg shoppingule suunduda. Teised võtsid ette tee üles. Liftsõit võttis aega vaid paarkümmend sekundit kuigi korruseid oli 67, mis sõitsime. Vaade ülevalt oli, nagu ette arvata võimas. Mõnede jaoks oli see äratundmisrõõm, teiste jaoks avastamisrõõm. Tegime palju pilte, imetlesime vaadet ja nautisime mõnusalt sooja kevadpäikest. Peale mõningast nautimist laskusime uuesti maale ja jalutasime edasi Central Parki poole. Teepeale jäi 5-s avenüü koos oma paljude poodidega, mida sel hetkel veel lihtsalt tänavalt vaatasime. Päike hakkas järjest rohkem soojendama ja selleks ajaks kui lõpuks parki jõudsime oli ilm juba nii soojaks läinud, et rahvas hakkas jakke seljast võtma. Central Park on tõeliselt lahe roheline oaas, keset kõrgusesse tunginud linna. Seal võiks unustada peaaegu täiesti, et oled kuskil suurlinnas, sest ümberringi on hoomamatult suured muruväljakud, tiigid, puudesalud, palju oravaid ja mõnusalt värsket õhku. Sel aastaajal olid just kirsid alustanud õitsemist ja puudel olid juba rohelised pungad. Aeg, mis Eestis olles jõuab tavaliselt kätte kuskil mai alguspooles. Peale päris pikka jalutuskäiku jõudsime Metropolitani muuseumi juurde. Kuna see polnud meie jalutuskäigu sihtpunkt, siis käisin küsisin teed ja jalutuskäik võis jätkuda. Lõpuks jõudsime peaaegu Harlemini kui keerasime tagasi lõunasse, läbisime pargi ristipidi ning suundusime National History muuseumi poole. Selle muuseumi lähedus hakkas juba kaugelt paistma, sest mingil hetkel hakkasid teeääri täitma pargitud kollased USA koolibussid. Muuseumi ees oli juba busse rohkem kui midagi muud. Esimese asjana sisse astudes nägime lakke ulatuvat suurt dinosauruse skeletti või tegelikult isegi kahte. Pooled kujutasid ette et on "üliõpilased" ja said odavamad piletid. Kui kõigil, ka ausatel olid piletid käes, võis uurimusretk alata. Alustasime neljandalt korruselt, kus alustati ka tutvustust Maa sünniloost. Tegelikust esimestest suurtest asukates ehk siis dinosaurustest. NHMA-s asub üks maailma suurimaid dinosauruste luude kollektsioone ja seal on lisaks nendele eksponeeritud ka nende samade loomade vahakujud, kivistised ja interaktiivsed tutvustused, kust saad vaadata tutvustavaid filme nende elust. See oli väga põnev, kuid mõnes mõttes põnevamaks alles läks. Muuseumis on eksponeeritud ka kõikide mandrite loomade ja inimeste kujunemine ja ajalugu, nii vees kui ka maal, samuti maakera mineraalne ja geoloogiline koostis. Kuigi see on kõik äärmiselt põnev, siis me hing ihkas tagasi päikese kätte, samuti hakkas meie äärmiselt pikk jalutuskäik jätma jalgadesse esimesi väsimuse märke. Nii peale kahte tundi muuseumis juba lahkusime sealt, kuigi normaalne oleks ilmselt seal terve päev veeta.
Kuna kõhud olid tühjad ja janu suur, võtsime Columbus avenüül asunud Delist õlled ja naistejoogid ja lippasime tagasi parki. Pargis leidsime kena murumätta väikse künka otsas ja lõõgastumine võis alata. Esimesed julged võtsid seljast ka särgid ja lasid esimesel päikesekiirtel oma eskimo nahku paitada, kuigi väljas oli kõigest 16 kraadi. Teil Eestis vist see 16 kraadi nii ainult ei tundugi, aga ausalt me hoiame pöialt, et seal ka soojemaks läheks. Peale tunniajast istumist ja õlletrimpamist oli AEG lõpuks käes. Aeg, mida kõik meie seltskonna naised ja ka mehed, kuigi vähemal määral, olid paar kuud juba oodanud, aeg shopata. Pargist väljudes jagunes seltskond järjest väiksemateks osadeks ja kõik kihutasid poodidesse, kuhu tahtsid. Leppisime kokku et esialgu on aega 4h ja siis saame taas kõik hotellis kokku, ning käime koos söömas ning pärast võib shopping jätkuda. Minul ja Toitsil sai suht kiiresti vajalikud asjad ostetud, sest me eelistasime ainult üht poodi Abrecombie-t. võtsime Delist ka õlle ja juba tund enne kokkulepitud aega ootasime hotellis teisi ja puhkasime oma äärmiselt väsinud jalgu. Kui kõik kokku said, oli aeg õhtusöögiks. Kõigi soov oli süüa hiina toitu ja nii hakkasime vastavat söögikohta otsima. Jalutasime mööda 8-ndat avenüüd ja lootsime leida hiinaka palju lähemalt, kuid lõpuks jõudsime välja sinna, kus 1,5 aastat tagasi osad meist ööbisid. Sealt leidsime ka meile eelmisest korrast tuttava hiinaka ja astusime sisse. Keegi midagi menüüst suurt aru ei saanud ja töötajad rääkisid omavahel ikka veel hiina keeles, kuid hoolimata sellest saime toidu kiirelt tellitud ning jäime ootama. Mina ja Taunz tahtsime ka õlut ja seepärast astusime välja kõrvalasuvasse Delisse. Joogid kätte saanud, olime tagasi tänaval ja jõime paberkotist rahulikult Coronat. Elu mis me ümber toimus, oli midagi sellist, midame sel tripil veel näinud polnud. Mustad ja hiinlased ja igasugust teist kahtlast rahvast kes omavahel ja ka meiega suhelda proovis. Mingil hetkel astus meie juurde üks mustanahaline, tume nagu öö ja hakkas raha küsima. Kui olime öelnud et meil pole midagi anda, vaatas mees me õllesi ja hakkas meile seletama, et me ei tohi tänaval isegi mitte paberkotist õlut juua. Karjus kogu aeg näkku. "You man going down, you going to jail" jne. Samal ajal kõndis meist mööda mingi suvaline valge tädi ja nähes seda vaatepilti keeras ringi tuli Taunzi juurde ja hõikas "Oh, It's good to see you" ja tuli ning kallistas ja tõmbas meid eemale. Kuigi me tegime äärmiselt üllatunud näo, lasime sel sündida. Kui olime eemal siis ta seletas, et arvas et oleme hädas ja tuli appi, samuti lisas ka et tõesti ei tohi New Yorgis üldse tänaval alkoholi tarvitada, isegi mitte paberkotist ja selle eest teeb politsei trahvi. Kui see jutuajamine läbi sai astusime sisse tagasi söögikohta ja asusime selleks ajaks valminud söökide kallale. 60 eeku eest rämedalt suur ports meeletult head hiina toitu, see on see mille pärast peab Ameerikat armastama. Kui kõhud täis jagunesime taas seltskondadeks. Naised tormasid Macy's-sse, mehed kolasid erinevates poodides. Lõpuks südaööks jõudsid kõik tagasi hotelli. Kuigi plaan oli hakata pidu panema oli väga pikk päev teinud rahvaga oma töö ja rahvas vajus vaikselt kõik unne....Selle pärast tasub seda T tähega asja teha.
Text by: Kristjan
reede, aprill 03, 2009
Vabanduste vahepala
No kui te juba küsisite, siis me oleme hetkel Miami South Beachi 21 tänaval ja 50 meetri kaugusel Atlandi ookeanist. Joome rõdul rummi koolaga ja Coronat ja lihtsalt naudime. See on üks neist hetkedest, mille nimel tasub seda T- tähega asja teha ja raha koguda. Eelinfoks nii palju, et pooled meist said umbes 2 tunnisest rannas olekust juba korraliku päikesejälje enda kehale.
Ants ja Taunz
P.S. Me oleme nüüd uuesti neti levialas ja hakkame teid uute postidega tihemini pommitama.
Teile soovime ilusat töönädala lõppu ja me mõtleme teie ja töö peale. Hahaaa... töö peale ei mõtle meist mitte keegi ;)
Ants ja Taunz
P.S. Me oleme nüüd uuesti neti levialas ja hakkame teid uute postidega tihemini pommitama.
Teile soovime ilusat töönädala lõppu ja me mõtleme teie ja töö peale. Hahaaa... töö peale ei mõtle meist mitte keegi ;)
30.märts - Ameeeeeeeeeeerika oujeeeeeee
Võrreldes laupäeva õhtuga, oli pühapäev kõigi jaoks vaikne. Ei mingit valju muusikat, ei mingit raju tantsimist ega midagi. Võibolla hakkas kõigile kohale jõudma, et esmaspäeal ootab ees veidi pikem päev kui tavaliselt.
Ärkasime esmaspäeva hommikul 7-8 vahel, et pakkida oma kohvrid ja lihtsalt vaim valmis seada.
Nagu kokku lepitud, oli 9.45 meie 8-kohaline takso kohal. Enamus rahvast oli kohvritega hetkega bussi juures, kuid Merle ja Ranto tõmbasid veel oma elamise tolmuimejaga üle. Ootavad vist ootamatuid külalisi :)
45 minuti pärast jõudsime esimesele lennujaamale, Arlandale. Kuigi olin check-in'i eelmisel päeval netis ära teinud, tuli kuskil järjekorras seista. Aga kõik sujus ja järgmisel hetkel istusime lounge'is ja ootasime 2,5 tunnist lendu London Heathrow lennujaama. Lennu algus oli päris jube. Stardikiirendusel värises lennuk jubedalt ja liikus vasakule ja paremale. Seis ei muutunud paremaks ka õhku tõustes. Ju vist oli karm tuul ja vahtralehega piloot, sest me keegi ei olnud nii raputavas lennukis enne sõitnud. Tee peal veel mõne tugevad turbulentsivärinad, mitte eriti pehme maandumine ja olimegi jõudnud UK-sse. Kuigi maandumise hindeks võiks panna 3 pisikese miinusega, oli Toits väga õnnelik ja pingelangusest tingituna tegi ühe plaksu, mis vallandas üle lennuki suure plaksutamise :)
Põhiline on see, et me otsustasime Londonist üle lennates, et eraldi sihtkohana me ei lähegi kunagi Londonisse, sest põhiasjad nägime õhust ära. London Eye, Tower Bridge, Buckingham, Wembley, Olümpiastaadion, Big Ben, punased kahkordsed bussid, valetpidi liiklus- kõik on nähtud ;) Äralennul nägime ka Windsori ära. No mida veel vaja :)
Londonisse jõudes läksime hetkeks laiali, sest Merike ja Ants (Kristjan) pidid lennujaamast välja minema, et kellelegi üks saadetis kohale toimetada. Meie kuuekesi sõitsime bussiga sama lennujaama piires 5-ndast terminalist 3-ndasse ja see võttis umbes 10 minutit. Jõhkralt suur on see Heathrow lennujaam ikka ja enamus lennukid, mida silm haarab on nende kohaliku British Airwaysi omad. Ei läinud kaua, kui olime kõik uuesti koos, et minna Antsu avastatud Iiri pubisse, jooma ja sööma. Pubi nimega O'Neill's asus 3. terminalis check-in'i lähedal. Me ei viitsinud niisama kuskil saalis istuda ja veider oli see, et värav, kustmeie lennuk väljuma pidi, oli veel selgusetu. Tegu oli tavalise Iiri pubiga, kuid õlu, mida ostsime oli soodsam kui Tallinna lennujaamas ja soodsam kui osades meie pealinna pubides. Carlings (muuseas väga hea õlu) maksis 2.90 GBP. Kuna minul oli kõht räigelt tühi, siis võtsime Kadyga kahepeale ühe burgeri juustu ja peekoniga. Tahtsime lihtsalt näha, mis meid siin USAs ees ootab. Burks oli ikka võimas- 2cm paksune lihakäntsakas koos muu sinna juurde kuuluvaga ning inglise chipsid kõrval. Chipsid on nagu suured friikad, mitte kartulikrõpsud ;) Kui see meile lauale toodi, siis hakkasid ka teiste neelud tööle ja tellisid ka endale süüa, kuigi esialgu ei olnud neil kõhud tühjad. Aeg lendas hea seltskonna, hea õlle ja hea söögiga kiiresti ning umbes tunnike enne meie lendu saime lõpuks ka teada, et meie lennuk väljub 36 väravast. Kõikjal oli kirjas, et sinna saamiseks läheb maksimaalselt 20 minutit, aga me olime täiesti normaalse tepoga seal kohal 7 minutiga. Antsu tempos oleks see aega võtnud 4,5 minutit :) Aga me juba vaikselt saboteerima tema pikkasid samme ja meeletut kiirust, sest pole kiiret NO WORRIES, kui tsiteerida klassikuid, keda mul endal ei ole küll au tunda :)
Edasi ootas umbes 8-tunnine lend New Yorki. Lend ise oli täiesti talutav, aga väikesed probleemid olid minul ja Kadyl istmeekraanidega. Kady ei saanud ühtegi videot vaadata ja minul ei töödanud pult, millega seda ekraani juhtida. Saime lennul ka 2 korda süüa ja juua (mitte alkoholi). JFK-le maandus lennuk nii pehmelt, et ei saanudki aru, et kas oleme veel õhus või maal ning eelmisel maandumisega ei saa seda võrreldagi.
Maksimaalselt 45 minutit peale maandumist olime JFK peaukse ees oma kohvrite ja asjadega, et hakata liikuma metroo peale. Järsku tuli meie juurde mingi 120-kilone tume mees ja ütles, et davai, viskab meid 70 taala eest meie hotelli juurde. Kuna metroosõit oleks meil kamba peale kokku läinud 56 taala, siis otsustasime, et läheme muidugi selle vanamehega. Auto juurde jõudes saime aru, et tegemist on inimesega, keda meil kutsutakse "varrukateks". Tegime tema 7-kohalisse Fordi mahtuniversaali Adamsonide spordikotist mulle istme juurde ja hakkasime Manhattani suunas kihutama. Vanamees oli vist just alles 5 sibulat endale suhu pistnud, sest sibulahais oli seal autos hingemattev. Ja see muutus aina hullemaks, kui ta midagi rääkis :) Seega proovisime mitte väga temaga juttu ajada. Kui hakkasime juba Manhattanit nägime, siis see vaade oli ikka ilus. Tuledes kõrged majad, millest metrooga oleks alt läbi sõitnud ja mitte midagi näinud, olid meie käeulatuses. Sõitsime kogu aeg mööda suuremaid tänavaid, kui järsku keeras vana kuskile kõrvaltänavasse ja siis hakkas osadel paanika. Ants karjus kohe STOP STOP ja hakkas minu kõrvalasuvat ust lati tegema, aga siis rahustas meie "taksojuht" rahva maha, et ta lõikab natuke, et mitte ummikusse sattuda. Mõnel käis juba peast läbi, et nüüd ongi jokk- viiake kõrvaltänavasse ja mingi neegritegäng tõstab lihtsalt tühjaks :) Aga jõudsime 30 minutiga meie hotelli ette ja saime kõik asjad nii aetud nagu kokku lepitud. Metrooga oleks see meil 1 tunni võtnud. Lõpp hästi, kõik hästi.
Hotell asub 50 meetri kaugusel Times Square'ist. Asukoht on vinge ning hotell on ise selline keskmine 3-tärnikas. Aga mida selle raha eest ikka rohkem tahta. Kohvrid tuppa viidud, läksime esimesele jalutuskäigule. Kell oli umbes 23:00. Väljas oli vist 8 kraadi, kuid tuuli oli tänavatel tugev. Minu jaoks on esmamulje Manhattanist ikka kuradi vägev. Times Square oma õhtuste tuledega on lihtsalt nii kuradi vinge. Käisime kiiresti mõnes hilbupoes, kust keegi (veel) midagi ei ostnud, kuid ostsime toidupoest mõned õlled ja snäkid, et hotellis aega paremini veeta. Vaatasime veits telekat ja istusime niisama, kui rahvas hakkas esimesi väsimusmärke näitama. Me Rantoga üritasime tasuta WIFI't kätte saada, kuid tulutult. Nüüd istun üksinda meie toas, kus magavad Toits, Ramune ja Kady ning paar tuba eemal Kristjan, Merike, Ranto ja Merle. Kell on hetkel 02:10, kui lõpetan selle sissekande ja keeran ka magama. Võib öelda, et olen 25 tundi üleval olnud kui välja arvata paaritunnine silma looja laskmine lennukis. Loodan, et saame hommikul kuidagi ka netti, et see tekst üles riputada.
Teile soovime aga ilusat töönädala algust!
Taunz ja teised.
Ärkasime esmaspäeva hommikul 7-8 vahel, et pakkida oma kohvrid ja lihtsalt vaim valmis seada.
Nagu kokku lepitud, oli 9.45 meie 8-kohaline takso kohal. Enamus rahvast oli kohvritega hetkega bussi juures, kuid Merle ja Ranto tõmbasid veel oma elamise tolmuimejaga üle. Ootavad vist ootamatuid külalisi :)
45 minuti pärast jõudsime esimesele lennujaamale, Arlandale. Kuigi olin check-in'i eelmisel päeval netis ära teinud, tuli kuskil järjekorras seista. Aga kõik sujus ja järgmisel hetkel istusime lounge'is ja ootasime 2,5 tunnist lendu London Heathrow lennujaama. Lennu algus oli päris jube. Stardikiirendusel värises lennuk jubedalt ja liikus vasakule ja paremale. Seis ei muutunud paremaks ka õhku tõustes. Ju vist oli karm tuul ja vahtralehega piloot, sest me keegi ei olnud nii raputavas lennukis enne sõitnud. Tee peal veel mõne tugevad turbulentsivärinad, mitte eriti pehme maandumine ja olimegi jõudnud UK-sse. Kuigi maandumise hindeks võiks panna 3 pisikese miinusega, oli Toits väga õnnelik ja pingelangusest tingituna tegi ühe plaksu, mis vallandas üle lennuki suure plaksutamise :)
Põhiline on see, et me otsustasime Londonist üle lennates, et eraldi sihtkohana me ei lähegi kunagi Londonisse, sest põhiasjad nägime õhust ära. London Eye, Tower Bridge, Buckingham, Wembley, Olümpiastaadion, Big Ben, punased kahkordsed bussid, valetpidi liiklus- kõik on nähtud ;) Äralennul nägime ka Windsori ära. No mida veel vaja :)
Londonisse jõudes läksime hetkeks laiali, sest Merike ja Ants (Kristjan) pidid lennujaamast välja minema, et kellelegi üks saadetis kohale toimetada. Meie kuuekesi sõitsime bussiga sama lennujaama piires 5-ndast terminalist 3-ndasse ja see võttis umbes 10 minutit. Jõhkralt suur on see Heathrow lennujaam ikka ja enamus lennukid, mida silm haarab on nende kohaliku British Airwaysi omad. Ei läinud kaua, kui olime kõik uuesti koos, et minna Antsu avastatud Iiri pubisse, jooma ja sööma. Pubi nimega O'Neill's asus 3. terminalis check-in'i lähedal. Me ei viitsinud niisama kuskil saalis istuda ja veider oli see, et värav, kustmeie lennuk väljuma pidi, oli veel selgusetu. Tegu oli tavalise Iiri pubiga, kuid õlu, mida ostsime oli soodsam kui Tallinna lennujaamas ja soodsam kui osades meie pealinna pubides. Carlings (muuseas väga hea õlu) maksis 2.90 GBP. Kuna minul oli kõht räigelt tühi, siis võtsime Kadyga kahepeale ühe burgeri juustu ja peekoniga. Tahtsime lihtsalt näha, mis meid siin USAs ees ootab. Burks oli ikka võimas- 2cm paksune lihakäntsakas koos muu sinna juurde kuuluvaga ning inglise chipsid kõrval. Chipsid on nagu suured friikad, mitte kartulikrõpsud ;) Kui see meile lauale toodi, siis hakkasid ka teiste neelud tööle ja tellisid ka endale süüa, kuigi esialgu ei olnud neil kõhud tühjad. Aeg lendas hea seltskonna, hea õlle ja hea söögiga kiiresti ning umbes tunnike enne meie lendu saime lõpuks ka teada, et meie lennuk väljub 36 väravast. Kõikjal oli kirjas, et sinna saamiseks läheb maksimaalselt 20 minutit, aga me olime täiesti normaalse tepoga seal kohal 7 minutiga. Antsu tempos oleks see aega võtnud 4,5 minutit :) Aga me juba vaikselt saboteerima tema pikkasid samme ja meeletut kiirust, sest pole kiiret NO WORRIES, kui tsiteerida klassikuid, keda mul endal ei ole küll au tunda :)
Edasi ootas umbes 8-tunnine lend New Yorki. Lend ise oli täiesti talutav, aga väikesed probleemid olid minul ja Kadyl istmeekraanidega. Kady ei saanud ühtegi videot vaadata ja minul ei töödanud pult, millega seda ekraani juhtida. Saime lennul ka 2 korda süüa ja juua (mitte alkoholi). JFK-le maandus lennuk nii pehmelt, et ei saanudki aru, et kas oleme veel õhus või maal ning eelmisel maandumisega ei saa seda võrreldagi.
Maksimaalselt 45 minutit peale maandumist olime JFK peaukse ees oma kohvrite ja asjadega, et hakata liikuma metroo peale. Järsku tuli meie juurde mingi 120-kilone tume mees ja ütles, et davai, viskab meid 70 taala eest meie hotelli juurde. Kuna metroosõit oleks meil kamba peale kokku läinud 56 taala, siis otsustasime, et läheme muidugi selle vanamehega. Auto juurde jõudes saime aru, et tegemist on inimesega, keda meil kutsutakse "varrukateks". Tegime tema 7-kohalisse Fordi mahtuniversaali Adamsonide spordikotist mulle istme juurde ja hakkasime Manhattani suunas kihutama. Vanamees oli vist just alles 5 sibulat endale suhu pistnud, sest sibulahais oli seal autos hingemattev. Ja see muutus aina hullemaks, kui ta midagi rääkis :) Seega proovisime mitte väga temaga juttu ajada. Kui hakkasime juba Manhattanit nägime, siis see vaade oli ikka ilus. Tuledes kõrged majad, millest metrooga oleks alt läbi sõitnud ja mitte midagi näinud, olid meie käeulatuses. Sõitsime kogu aeg mööda suuremaid tänavaid, kui järsku keeras vana kuskile kõrvaltänavasse ja siis hakkas osadel paanika. Ants karjus kohe STOP STOP ja hakkas minu kõrvalasuvat ust lati tegema, aga siis rahustas meie "taksojuht" rahva maha, et ta lõikab natuke, et mitte ummikusse sattuda. Mõnel käis juba peast läbi, et nüüd ongi jokk- viiake kõrvaltänavasse ja mingi neegritegäng tõstab lihtsalt tühjaks :) Aga jõudsime 30 minutiga meie hotelli ette ja saime kõik asjad nii aetud nagu kokku lepitud. Metrooga oleks see meil 1 tunni võtnud. Lõpp hästi, kõik hästi.
Hotell asub 50 meetri kaugusel Times Square'ist. Asukoht on vinge ning hotell on ise selline keskmine 3-tärnikas. Aga mida selle raha eest ikka rohkem tahta. Kohvrid tuppa viidud, läksime esimesele jalutuskäigule. Kell oli umbes 23:00. Väljas oli vist 8 kraadi, kuid tuuli oli tänavatel tugev. Minu jaoks on esmamulje Manhattanist ikka kuradi vägev. Times Square oma õhtuste tuledega on lihtsalt nii kuradi vinge. Käisime kiiresti mõnes hilbupoes, kust keegi (veel) midagi ei ostnud, kuid ostsime toidupoest mõned õlled ja snäkid, et hotellis aega paremini veeta. Vaatasime veits telekat ja istusime niisama, kui rahvas hakkas esimesi väsimusmärke näitama. Me Rantoga üritasime tasuta WIFI't kätte saada, kuid tulutult. Nüüd istun üksinda meie toas, kus magavad Toits, Ramune ja Kady ning paar tuba eemal Kristjan, Merike, Ranto ja Merle. Kell on hetkel 02:10, kui lõpetan selle sissekande ja keeran ka magama. Võib öelda, et olen 25 tundi üleval olnud kui välja arvata paaritunnine silma looja laskmine lennukis. Loodan, et saame hommikul kuidagi ka netti, et see tekst üles riputada.
Teile soovime aga ilusat töönädala algust!
Taunz ja teised.
esmaspäev, märts 30, 2009
29. märts - elu on seiklus Stockholmis
Hej hej pojkar och flickor!
Oleme ikka veel siin toredal Resarö saarel. Check innid esimesele lennule on tehtud ja teine täispikk päev on õhtusse jõudmas. Päev on olnud tegus ja seiklusterikas, kuid enne kui selleni jõuame väike tagasivaade sellele kuidas eilne lõppes.
Eile õhtul siis peale õhtusööki keerati suvine ja reisiteemaline muusika põhja ja kaasalaulmine ning tants võis alata. Kella kaheksaks oli rahvas juba kännis ja pidu võttis aina tuure juurde. Repertuaari ei kuulunud küll ükski Eesti lemmikloo kanditaatitest, kuid Sven Lõhmuse loomingust oli esindatud enamus. Laulud nagu „Kruuisime“, „Helesinine laguun“, „Suveparadiis“ panid enamuse kaasa laulma ja kui kõlasid veel Palmisaar või meie selle reisi hümn Smilersi- Kaugele saarele, olid kõigil häälepaelad valla. Niimoodi kokteile trimbates ja muusikat kuulates jõudis õhtu ka suht lõpule. Mina vajusin esimesena väsinult voodile, sest mingil põhjusel oli mulle haigusevimm sisse roninud ja see võttis kogu jõu (Mul oli täpselt 38,4 kraadi Celsiust reisipalavikku). Samas ei olnud ka teised nii väga energiast pungil ja nii südaööpaiku vajus üle poole seltskonnast magama. Ainult vaprad poisid Taunz, Toits ja Ranto sõitsid rallit poole ööni Resaröl.
Hommik saabus mingi 11 paiku tänu kella keeramisele ja peale Une Mati liiva jääkide silmast pühkimist valmis saia küpsetajas värske sai ja meie
suurepärane hommikusöök algas. Peale sööki saabus korraks hetk, et mis nüüd ja kuidas edasi, kuid ma võtsin asja enda peale, panin end soojalt riidesse, haarasin ridva ja suundusin mere äärde. Kuigi jää on veel siin konkreetselt kalda juures vett katmas, olid varsti teised poisid mul järel ja seisime nii neljakesi nõutu näoga kivide peal ja vaatasime kuidas lant lendab ainult jääle. Seal kus häda kõige suurem seal ka abi kõige lähem. Kellegil meist kärgatas idee, et see 50m jääd mis meid kaldast vaba veeni lahutab, et selle me lõhume ära. Nii saigi tassitud 150m kauguselt paat sinna vaba veeloiguni ja mina ning Toits asusime paadist jääd lõhkuma nagu Suured Tõllad ise. Ranto ja Taunz läksid heaks tegema me eilseid kaotusi lantide eelarves ning suundusid poodi uute järele. Tunnikese lõhkusime jääd ja saime isegi vist 15 m kaugusele kaldast aga siis läks jää liiga paksuks ja me algelised kiviajast pärit tööriistad puruks, ning olime sunnitud tagasi pöörama. Õnneks jõudsid varsti tagasi ka teised poisid ja laadisime 
oma jõujoogi pudeli täis ja suundusime teisele poole saart vabadesse vetesse kala püüdma.. 3h ja 4 erinevat lanti, kuid tulemuseks olid JÄLLEGI TÜHJAD PIHUD. Samal ajal tüdrukud vaatasid peale hommikusöögi Hollywoodi ja Bollywoodi koostöös valminud viimase aja tunnustatuimat filmi Slumdog Millionaire ja siis hiljem suundusid jalutades saarega tutvuma. Lõpuks kui taas kõik kuue ajal õhtul majakeses kokku said, panime grilli üles ja tegime meeletult head liha ning sõime kõhud korralikult täis. Nüüd edasine õhtu on möödunud selliselt, et ma tegin paar tundi viimaseid töö asju, Merle ja Ranto pakkisid ja pakivad siiani asju. Osa rahvast vaatas telekat ja osa mängis arvutiga, osa rahvast pesi juba määrdunud riideid ja kõik valmistuvad homseks pikaks päevaks. Reisipalavik võtab nüüd kõigil tuure. Homme õhtul samal kellajal oleme juba New Yorgis ju. Rohkem vist praegu ei olegi midagi rohkemat ja viimane positiivne asi on see, et me ei pea homme tööle minema, aga Teie peate.Text by Kristjan aka Ants aka Adamson
ELU ON LILL
P.S. Järgmine postitus teadmata ajal kuskilt Ameeeeeeerikast....
laupäev, märts 28, 2009
27. ja 28.märts
Nonii, esimene sissekanne meie reisilt.
Kõik algas D-terminalis, kuhu mina ja Kady jõudsime umbes 17.00. Seal ei saanud ma loomulikult aparaadi taga Tallinki check-in’i teha ning pidin selleks 15 minutit järjekorras seisma. Kõik teised jõudsid kohale 17.30 ning astusime laevale. Kajutisse jõudes avasime esimesel minutil rummid (et ennast ikka Kariibi lainele viia) ja reis võis alata.
Loomulikult võtsime osa ka limbotantsust ja loomulikult ka võitsime selle. Õigemini Merike oli sel õhtul Romantika peal kõige painduvam inimene- juba kolmandat korda. Võiduks nagu ikka, Törley ja hunnik Toblerone šokolaade.
Mingil hetkel oli tuju juba nii laes, et otsustasime ka karaoket laulma minna. Praegu Merike mainis, et meie esitus oli õudne. Kuigi meie soovitud lugu (Smilersi Kaugele saarele) Tallinki repertuaaris ei olnud, ei takistanud see meid mikrofone haaramast ning kogu pubi endaga kaasa laulmast.
Hommik algas kõigil väikese või suurema peavaluga. Kõiges on süüdi Törley. Sadamas ootasid meid rootslased- Ranto ja Merle. Oligi meie reisiseltskond esimest korda rõõmsalt koos. Veetsime mõned tunnid Stockholmis süües ja niisama ringi käies ja külmetades. Siin on ka talv nagu teil seal, aga me läheme kohe-kohe päikese kätte;) Loomulikult me ei ostnud midagi, sest kõik see ootab meid ees Atlandi taga ;). Parandus, Ramune ostis endale uued jalatsid, sest kaltsukast ostetud kingad pigistasid ja need tuli prügikasti visata.
Meie esimesse ööbimiskohta, Resarö saarele jõudsime umbes 16 ajal, täitsime klaasid esimeste viinakoksidega ning mehed võtsin varustuse ja läksid kauaoodatud kalapüügile.
Kõndisime umbes kilomeetri eemale paadisillale, kuid millegipärast olid kalad otsustanud, et nad meie söögilauale end täna ei paku ja jäimegi tühjade kätega. Seda küll tänaseks, sest homme läheme uuesti ja siis me enam tühjade kätega tagasi ei tule. Õnneks ütles Kristjan (loe: Ants/ Adamson) enne kalapüüki õige kalamehe lause: ”Kui kala ei võta, siis kalamees ikka võtab!” ning see oli ka meie edasiviiv jõud Ja Naised ütlesid kooris, et sa oled küll Jackpot, aga sa oled üks sitt kalamees. Mida iganes see ka ei tähendaks. Naised istusid samal ajal soojas toas ja limpsisid oma kokteile ja rääksid meha taga. Arvata on, et nii see oli.
Nüüd istume Merle ja Ranto casa’s, joome oma kokteile ja ootame õhtusööki. Friikad on fritüüris valmimas ning jutt käib ainult ümber eesootava reisi.
Side lõpp. Sissekanne: Taunz
Kõik algas D-terminalis, kuhu mina ja Kady jõudsime umbes 17.00. Seal ei saanud ma loomulikult aparaadi taga Tallinki check-in’i teha ning pidin selleks 15 minutit järjekorras seisma. Kõik teised jõudsid kohale 17.30 ning astusime laevale. Kajutisse jõudes avasime esimesel minutil rummid (et ennast ikka Kariibi lainele viia) ja reis võis alata.
Loomulikult võtsime osa ka limbotantsust ja loomulikult ka võitsime selle. Õigemini Merike oli sel õhtul Romantika peal kõige painduvam inimene- juba kolmandat korda. Võiduks nagu ikka, Törley ja hunnik Toblerone šokolaade.
Mingil hetkel oli tuju juba nii laes, et otsustasime ka karaoket laulma minna. Praegu Merike mainis, et meie esitus oli õudne. Kuigi meie soovitud lugu (Smilersi Kaugele saarele) Tallinki repertuaaris ei olnud, ei takistanud see meid mikrofone haaramast ning kogu pubi endaga kaasa laulmast.
Hommik algas kõigil väikese või suurema peavaluga. Kõiges on süüdi Törley. Sadamas ootasid meid rootslased- Ranto ja Merle. Oligi meie reisiseltskond esimest korda rõõmsalt koos. Veetsime mõned tunnid Stockholmis süües ja niisama ringi käies ja külmetades. Siin on ka talv nagu teil seal, aga me läheme kohe-kohe päikese kätte;) Loomulikult me ei ostnud midagi, sest kõik see ootab meid ees Atlandi taga ;). Parandus, Ramune ostis endale uued jalatsid, sest kaltsukast ostetud kingad pigistasid ja need tuli prügikasti visata.
Meie esimesse ööbimiskohta, Resarö saarele jõudsime umbes 16 ajal, täitsime klaasid esimeste viinakoksidega ning mehed võtsin varustuse ja läksid kauaoodatud kalapüügile.
Kõndisime umbes kilomeetri eemale paadisillale, kuid millegipärast olid kalad otsustanud, et nad meie söögilauale end täna ei paku ja jäimegi tühjade kätega. Seda küll tänaseks, sest homme läheme uuesti ja siis me enam tühjade kätega tagasi ei tule. Õnneks ütles Kristjan (loe: Ants/ Adamson) enne kalapüüki õige kalamehe lause: ”Kui kala ei võta, siis kalamees ikka võtab!” ning see oli ka meie edasiviiv jõud Ja Naised ütlesid kooris, et sa oled küll Jackpot, aga sa oled üks sitt kalamees. Mida iganes see ka ei tähendaks. Naised istusid samal ajal soojas toas ja limpsisid oma kokteile ja rääksid meha taga. Arvata on, et nii see oli.
Nüüd istume Merle ja Ranto casa’s, joome oma kokteile ja ootame õhtusööki. Friikad on fritüüris valmimas ning jutt käib ainult ümber eesootava reisi.
Side lõpp. Sissekanne: Taunz
P.S. Ah sitta kah (Pühendusega sõber Keskelile, kes alustas uue äriga)!
reede, märts 20, 2009
Väike uuendus - nädal veel reisini
Nagu selliste reiside puhul ikka juhtub on muutused plaanides paratamatud. Seekord juhtus kõik juba enne reisi algust, ehk selgus, et 28.03-ne laev Tallinnast Stockholmi on välja müüdud ja seega pidime tegema plaanides väikesed korrektuurid. Väljavõte negatiivsest positiivseks muutunud uudisest:
"Tund aega tagasi alanud masendusest sai rõõmupidu, sest sain meile reedesele väljumisele KOLM aknaga kajutit, seega saab rahulikult lapsetegemist harjutada :)Tunni ajaga sai kaheksast päevast hetkega 7 päeva :)"
Seega muutub meie ajakavas see, et veedame ühe päeva rohkem kaunil ja varakevadisel Resaröl. Seepärast lisan siia kõrvaltabelisse ka nüüd Stockholmi ilma ennustuse.
Ja kevad algas ka !
Ilusat kevadet!
"Tund aega tagasi alanud masendusest sai rõõmupidu, sest sain meile reedesele väljumisele KOLM aknaga kajutit, seega saab rahulikult lapsetegemist harjutada :)Tunni ajaga sai kaheksast päevast hetkega 7 päeva :)"
Seega muutub meie ajakavas see, et veedame ühe päeva rohkem kaunil ja varakevadisel Resaröl. Seepärast lisan siia kõrvaltabelisse ka nüüd Stockholmi ilma ennustuse.
Ja kevad algas ka !
Ilusat kevadet!
neljapäev, märts 12, 2009
Kreisitrip vol.4 - eelinfo
Nonii, aeg lendab ja vaevalt pool aastat peale eelmise tripi lõppu on aeg sinnamaale jõudnud, et kohe kohe algamas uus seiklus. Seekord on nii mõnedki asjad teisiti ja ka reisi nimi hakkab antud kontekstis võibolla devalveeruma, aga kuna ülevaade tuleb sellele lehele ja ka 75% reisi seltskonnast on mõnest eelmisest kreisitripist osa võtnud, siis nimetagem seda üritust siiski Kreisitrip vol.4-ks.
Üritan, siis ka seekord, nagu tavaks on saanud, hoida koduseid, sõpru, tuttavaid ja muidu asjast huvitatuid kursis meie igapäevaste tegemistega reisi jooksul ja siia üles panna reisikirjeldusi ja muljeid ning muud huvitavat infot meie tegemistest nii operatiivselt, kui see võimalikuks osutub. Selleks, et saaksite juba aimu, mis ees ootab lisan kõigepealt väikese eeltutvustuse saabuva seikluse kohta, et kuhu lähme, mis plaanime ja kes üldse tripivad seekord.
Alustuseks, siis sellest et reisi idee sai alguse siis kui üks tuntud Eesti reisikorraldusfirma eelmisel sügisel paiskas müüki üliodavad reisid Ameerika Ühendriikidesse. Sealt hakkas lumepall veerema ja enne kui keegi üldse miskit aru sai oli 8-l inimesel lennupiletid juba broneeritud. Sihtkohtadeks said New York, Miami ja St.Thomas (USA Neitsisaared).
Seltskond on siis seekord: Kristjan, Merike, Merle, Ranto, Toits, Ramune ja uute liikmetena selle reisi idee üks autor Kady ja kogu ettevõtmise süda ja peamine organisaator Taunz (kes on meeletult aega ja vaeva pannud sellesse, et kõik kukuks välja suurepäraselt.). Ma arvan, et ega pikemalt tuvustama siin ei hakka ja küll aru saadakse kes on kes.
Järgmiseks meie seekordse reisi kondikava, ehk siis mida plaanime teha ja kus käia ja kuidas asi üldse enam-vähem välja võiks kujuneda.
28.03.2009 - Algus
Märtsi viimase laupäeva õhtuks koguneb meie seltskonna Eesti poolne osa D-terminali juurde ja läheb laevale, et ette võtta väike merereis Rootsi.
29.03.2009 - Seltskond saab kokku
Pühapäeva hommikul maabume Stockholmis ja suundume sealt edasi kiirelt väiksele Resarö saarele, kus kogu meie kamp lõpuks kokku saab. Ilmselt püüame taaskord kätte saada mõne nolguse, lõõgastume niisama ja sööme joome head ja paremat ning krutime pinget üles.
30.03.2009 - Väga pikk päev
Päev algab suht vara ja suundume Resarölt Arlandale, kus esimene lennuk viib meid ühest kuningriigist teise, ehk siis pealelõunaks peaksime olema juba Londonis. Seal mõned tunnid ootamist ja varsti oleme juba New Yorki suunduval lennukil. 8 tundi hiljem peaksime maanduma JFK-l. Veel passikontroll ja pikk metrooga sõit Manhattanile ning ilmselt kuskil New Yorgi kesköö paiku peaksime jõudma hotelli. (Sel ajal Resaröl on juba uue päeva hommik)
31.03.2009 - Suur Õun 1
Hommik ma ennustan saabub väga vara ja ilmselt suhteliselt vara lahkume me ka juba hotellist, et minna uudistama seda maailma üht lahedaimat linna. Siinkohal ei ole tegevuse osas päris üksmeelt veel saavutatud, kuid päeva märksõnadeks võiksid olla, Central Park, Rockefeller center, National History museum, 5th Avenue, Macy's ja palju palju shoppamist.
01.04.2009 - Suur Õun 2
Kuigi suure tõenäosusega saab voodisse suht hilja, siis ajavahest tingituna peaksime ärkama ikka suht vara. Ka selle päeva esimese poole tegevused pole veel päris täpselt paigas ja kõik saab selgeks kohapeal, aga märksõnadeks võiksid olla Statue of Liberty, Brooklyn bridge, Ground zero, Chinatown jne. Õhtul igal juhul lahkume hetkeks Manhattanilt ja suundume New Jersysse Izod centerisse NBA-d vaatama (Nets vs. Pistons). Õhtu viimased tunnid mööduvad jälle ilmselt kuskil Times square ümbruses, kus ka me hotell asub.
02.04.2009 - Ja suvi saabubki
Sel hommikul jätame Suure Õunaga hüvasti ja varsti oleme juba lennukis, mis meid kevadest otse suvesse peaks lennutama. Ning juba lõunaks peaksime rõõmsalt Miamis maanduma. Welcome to Miami kõrva ja suund otse South beach-l asuvasse hotelli. Kui hästi läheb jõuab veel mõneks tunniks randagi sel päeval.
03.04.2009 - Eskimote paraad South beach-l
See päev möödub ilmselt rannas oma kehi pruunistades, sest valge ja suhteliselt lumerohke talv siin eestimaal on me kehadega teinud oma töö ja see valge nahk vajab jumekamaks tuunimist.
04.04..2009 - Väike ringvaade
Saame kätte oma minivani ja kimame mingi 130 kiltsa põhja West Palm Beach-i, kus asub üks suur ja tore veepark. Pärast tundide pikkust ligunemist läheme riisume tühjaks oma niigi kannatada saanud rahakotid ning suundume ülisuurde kaubanduskeskusesse Sawgrass mall-i. Kel jaksu jagub, see ilmselt suuundub õhtul mõnda Miami ööklubisse, mida on seal ohtrasti.
05.04.2009 - Suur ringvaade
"Smilers - Mõtlen sinust" viisil:
Sel päeval ärkame vara
on väljas soe ja Miamis taas
peale mõnusa sõidu aja
vähe Key West-i näha saab
oleme lihtsalt niisama
joome külma budweiserit
ja mõtleme et elu võikski olla nii
me päevad on pikad
ja ööd on päris lühikesed
aga meil pole viga
võin öelda naudime seda täiega
unistasime pikalt ja sellest vaid
ja me pole need kes külastavad odavat Taid
06.04.2009 - Kas saab veel paremaks minna
Hommikul taaskord lennujaama ja juba pealelõnaks peaksime maanduma ühel Kariibi mere paradiisisaarel St. Thomasel. Seal ootab meid ees luksuslik villa (uuri lähemalt: http://www.caretbaygetaway.com/) ja maailma ühed kaunimad liivarannad.
07.04 - 12.04.2009 - Elu paradiisis
Need päevad saavad olema täis palju päikest, ujumist, rannas vedelemist, mereelukatega tutvumist, naaber saare külastamist (St. John), aktiivset tegevust, kauneid päikeseloojanguid, rummikokteile, Merle sünnipäeva, pidusi ja ka mingil määral magamist. Aega on suht palju ja tegevusi ka palju ja mis täpselt toimuma hakkab saab selgeks siis kui seal kohal oleme.
12.04 - 13.04.2009 - Teekond põrgusse
12. aprilli hommikul hakkab me pikk tagasi tulek, mis kestab kokku väga kaua ja väsitab kindlasti vaimu ja füüsist ning ega perspektiiv tööle minemisest ka eriti ei lohuta.
Kaart meie teekonnast:
http://maps.google.com/maps/ms?ie=UTF8&hl=en&msa=0&msid=106039569498972443893.000464d97bdecaf7fac77&ll=62.754726,2.8125&spn=39.578447,112.5&z=3
Üritan, siis ka seekord, nagu tavaks on saanud, hoida koduseid, sõpru, tuttavaid ja muidu asjast huvitatuid kursis meie igapäevaste tegemistega reisi jooksul ja siia üles panna reisikirjeldusi ja muljeid ning muud huvitavat infot meie tegemistest nii operatiivselt, kui see võimalikuks osutub. Selleks, et saaksite juba aimu, mis ees ootab lisan kõigepealt väikese eeltutvustuse saabuva seikluse kohta, et kuhu lähme, mis plaanime ja kes üldse tripivad seekord.
Alustuseks, siis sellest et reisi idee sai alguse siis kui üks tuntud Eesti reisikorraldusfirma eelmisel sügisel paiskas müüki üliodavad reisid Ameerika Ühendriikidesse. Sealt hakkas lumepall veerema ja enne kui keegi üldse miskit aru sai oli 8-l inimesel lennupiletid juba broneeritud. Sihtkohtadeks said New York, Miami ja St.Thomas (USA Neitsisaared).
Seltskond on siis seekord: Kristjan, Merike, Merle, Ranto, Toits, Ramune ja uute liikmetena selle reisi idee üks autor Kady ja kogu ettevõtmise süda ja peamine organisaator Taunz (kes on meeletult aega ja vaeva pannud sellesse, et kõik kukuks välja suurepäraselt.). Ma arvan, et ega pikemalt tuvustama siin ei hakka ja küll aru saadakse kes on kes.
Järgmiseks meie seekordse reisi kondikava, ehk siis mida plaanime teha ja kus käia ja kuidas asi üldse enam-vähem välja võiks kujuneda.
28.03.2009 - Algus
Märtsi viimase laupäeva õhtuks koguneb meie seltskonna Eesti poolne osa D-terminali juurde ja läheb laevale, et ette võtta väike merereis Rootsi.
29.03.2009 - Seltskond saab kokku
Pühapäeva hommikul maabume Stockholmis ja suundume sealt edasi kiirelt väiksele Resarö saarele, kus kogu meie kamp lõpuks kokku saab. Ilmselt püüame taaskord kätte saada mõne nolguse, lõõgastume niisama ja sööme joome head ja paremat ning krutime pinget üles.
30.03.2009 - Väga pikk päev
Päev algab suht vara ja suundume Resarölt Arlandale, kus esimene lennuk viib meid ühest kuningriigist teise, ehk siis pealelõunaks peaksime olema juba Londonis. Seal mõned tunnid ootamist ja varsti oleme juba New Yorki suunduval lennukil. 8 tundi hiljem peaksime maanduma JFK-l. Veel passikontroll ja pikk metrooga sõit Manhattanile ning ilmselt kuskil New Yorgi kesköö paiku peaksime jõudma hotelli. (Sel ajal Resaröl on juba uue päeva hommik)
31.03.2009 - Suur Õun 1
Hommik ma ennustan saabub väga vara ja ilmselt suhteliselt vara lahkume me ka juba hotellist, et minna uudistama seda maailma üht lahedaimat linna. Siinkohal ei ole tegevuse osas päris üksmeelt veel saavutatud, kuid päeva märksõnadeks võiksid olla, Central Park, Rockefeller center, National History museum, 5th Avenue, Macy's ja palju palju shoppamist.
01.04.2009 - Suur Õun 2
Kuigi suure tõenäosusega saab voodisse suht hilja, siis ajavahest tingituna peaksime ärkama ikka suht vara. Ka selle päeva esimese poole tegevused pole veel päris täpselt paigas ja kõik saab selgeks kohapeal, aga märksõnadeks võiksid olla Statue of Liberty, Brooklyn bridge, Ground zero, Chinatown jne. Õhtul igal juhul lahkume hetkeks Manhattanilt ja suundume New Jersysse Izod centerisse NBA-d vaatama (Nets vs. Pistons). Õhtu viimased tunnid mööduvad jälle ilmselt kuskil Times square ümbruses, kus ka me hotell asub.
02.04.2009 - Ja suvi saabubki
Sel hommikul jätame Suure Õunaga hüvasti ja varsti oleme juba lennukis, mis meid kevadest otse suvesse peaks lennutama. Ning juba lõunaks peaksime rõõmsalt Miamis maanduma. Welcome to Miami kõrva ja suund otse South beach-l asuvasse hotelli. Kui hästi läheb jõuab veel mõneks tunniks randagi sel päeval.
03.04.2009 - Eskimote paraad South beach-l
See päev möödub ilmselt rannas oma kehi pruunistades, sest valge ja suhteliselt lumerohke talv siin eestimaal on me kehadega teinud oma töö ja see valge nahk vajab jumekamaks tuunimist.
04.04..2009 - Väike ringvaade
Saame kätte oma minivani ja kimame mingi 130 kiltsa põhja West Palm Beach-i, kus asub üks suur ja tore veepark. Pärast tundide pikkust ligunemist läheme riisume tühjaks oma niigi kannatada saanud rahakotid ning suundume ülisuurde kaubanduskeskusesse Sawgrass mall-i. Kel jaksu jagub, see ilmselt suuundub õhtul mõnda Miami ööklubisse, mida on seal ohtrasti.
05.04.2009 - Suur ringvaade
"Smilers - Mõtlen sinust" viisil:
Sel päeval ärkame vara
on väljas soe ja Miamis taas
peale mõnusa sõidu aja
vähe Key West-i näha saab
oleme lihtsalt niisama
joome külma budweiserit
ja mõtleme et elu võikski olla nii
me päevad on pikad
ja ööd on päris lühikesed
aga meil pole viga
võin öelda naudime seda täiega
unistasime pikalt ja sellest vaid
ja me pole need kes külastavad odavat Taid
06.04.2009 - Kas saab veel paremaks minna
Hommikul taaskord lennujaama ja juba pealelõnaks peaksime maanduma ühel Kariibi mere paradiisisaarel St. Thomasel. Seal ootab meid ees luksuslik villa (uuri lähemalt: http://www.caretbaygetaway.com/) ja maailma ühed kaunimad liivarannad.
07.04 - 12.04.2009 - Elu paradiisis
Need päevad saavad olema täis palju päikest, ujumist, rannas vedelemist, mereelukatega tutvumist, naaber saare külastamist (St. John), aktiivset tegevust, kauneid päikeseloojanguid, rummikokteile, Merle sünnipäeva, pidusi ja ka mingil määral magamist. Aega on suht palju ja tegevusi ka palju ja mis täpselt toimuma hakkab saab selgeks siis kui seal kohal oleme.
12.04 - 13.04.2009 - Teekond põrgusse
12. aprilli hommikul hakkab me pikk tagasi tulek, mis kestab kokku väga kaua ja väsitab kindlasti vaimu ja füüsist ning ega perspektiiv tööle minemisest ka eriti ei lohuta.
Kaart meie teekonnast:
http://maps.google.com/maps/ms?ie=UTF8&hl=en&msa=0&msid=106039569498972443893.000464d97bdecaf7fac77&ll=62.754726,2.8125&spn=39.578447,112.5&z=3
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)