L6puks sai see siis teoks. K6ik 2263 säilinud pilti on nyyd vaadeldavad internetis aadressil: http://kreisitrip.mine.nu:2006 Kes viitsib visaku pilk peale. See kollektsioon annab ysna ylevaatliku pildi meie tegemistest ja seiklustest.
Tervitades Kreisi Ants
kolmapäev, september 13, 2006
esmaspäev, august 21, 2006
Ülevaade reisi viimaste päevade tegemistest.
Nonii, kuna Prahas ei olnud aega enam kirjutada, me sealsetest seiklustest, siis viimaste päevade pikema kirjelduse lisan siis praegu. Praha lähistelt Mersu keskusest (seal olime oma Volkswageni bussiga sest seal töötas eestlane) suundusime pärast bussi parandust Prahasse. Siinkohal suur tänu Allarile, kes meie bussi tasuta ära parandas ja kes andis meile ülimalt väärtusliku infot Praha kohta ja kinkis meile oma isikliku kaardi. Tänu eelinfole leidsime tunniga endale sobiva Hosteli kesklinnas, mille hind oli 100 eeku nägu umbes. Seal seadsime end sisse, pesime puhtaks endid ja avasin teistele viimase üllatus kaardi, nimelt olin hoidnud viimaseks 6htuks üht kodumaa viina pudelit. Tegime kerge soojenduse ja suundusime linnapeale. Juba hosteli ees nägi Karl oma tuttavat ja pärast linnas nägime veel üht eestlaste grupi kus minul, P6dral ja Rastal tuttavaid leidus. Linnas otsisime meeleheitlikult head söögikohta kuni enam ei leidnudki, sest köögid pandi kinni ja nii olime sunnitud sööma McDonaldsis. Sealt suundusime juba otse Kesk-Euroopa suurimasse ööklubisse, kus korraga toimub 5-l korrusel 5 erinevat pidu. Klubi oli paksult rahvast täis, aga enamus neist olid briti poissmehed. Käisid ka sahinad, et Mike Tyson pidi samas klubis sel 6htul olema, meil igal juhul ei 6nnestunud teda näha. Kella hommiku poole liikudes hakkas ka meie seltskonna rahvast ära liikuma jupi haaval. Viimastena jäid klubisse Rasta ja Reijo. Nende öistest seiklustest Praha linnas ma kahjuks ei oska täpsemalt rääkida, seda tuleb neil endil rääkida, aga peale 2 tunnist jooksimist varahommikuses Prahas j?udsid ka nemad l6puks 7 ajal hommikul hostelisse.
Hommik algas juba enne kymmet sest kymneks pidime välja kolima. Viisime bussi kesklinna ja leppisime kokku, et kell 14.00 hakkame s?itma kodu poole. Kuna rahvas jagunes erinevatesse gruppidesse, paarid omaette ja poisid omaette, siis vajus ka rahvas linna peale väga laiali. Kuna poiste seltskonnal polnud enam mingit tahtmist linna peal k?ndida palavaga, siis leidsime endale väga laheda ja odava keldripubi. Seal yliodavat 6lut juues (11eeku kann) tuli meile elu jälle sisse. Nii oligi, et mida aeg edasi seda l6busamaks läks tuju ja seda rohkem sai väljas?itu edasi lykatud. L6puks 6 ajal 6htul lahkusime Praha kesklinnast ja peale supermarketi külastust kell 20.00 hakkasime kodu poole s6itma.
Koduteest ei oskagi nagu enam midagi kirjutada, oma arvamuse Poolast, Leedust ja Lätist ma olen korra juba kirjutanud ja see teistkordne läbimine ainult kinnitas seda. Ahjaa Varsavis kadusid uuesti meil pidurid ja viimased 1000km s6itsime jälle ilma nendeta, aga see juba täiesti harjumuspärane asi. Kuigi vahepeal oli seltskonnas taas näha t6siseid väsimuse ja t6dimuse märke j6udsime tallinnasse juba väga l6busas ja ülemeelikus tujus. Pärnust, v?tsime lihtsalt kergelt einet ja tujuparandajat kaasa. Nii l?ppeski me reisike eile 6htul 11 ajal Peale 7575km läbimist ja 14,5 päeva. Muljed on nii head, et kel vähegi julgust sellist asja ettev6tta soovitan kindlasti. See oli yks t6eline ja korralik seiklus, nagu nimi ütleb t6eline KREISI TRIP
Hommik algas juba enne kymmet sest kymneks pidime välja kolima. Viisime bussi kesklinna ja leppisime kokku, et kell 14.00 hakkame s?itma kodu poole. Kuna rahvas jagunes erinevatesse gruppidesse, paarid omaette ja poisid omaette, siis vajus ka rahvas linna peale väga laiali. Kuna poiste seltskonnal polnud enam mingit tahtmist linna peal k?ndida palavaga, siis leidsime endale väga laheda ja odava keldripubi. Seal yliodavat 6lut juues (11eeku kann) tuli meile elu jälle sisse. Nii oligi, et mida aeg edasi seda l6busamaks läks tuju ja seda rohkem sai väljas?itu edasi lykatud. L6puks 6 ajal 6htul lahkusime Praha kesklinnast ja peale supermarketi külastust kell 20.00 hakkasime kodu poole s6itma.
Koduteest ei oskagi nagu enam midagi kirjutada, oma arvamuse Poolast, Leedust ja Lätist ma olen korra juba kirjutanud ja see teistkordne läbimine ainult kinnitas seda. Ahjaa Varsavis kadusid uuesti meil pidurid ja viimased 1000km s6itsime jälle ilma nendeta, aga see juba täiesti harjumuspärane asi. Kuigi vahepeal oli seltskonnas taas näha t6siseid väsimuse ja t6dimuse märke j6udsime tallinnasse juba väga l6busas ja ülemeelikus tujus. Pärnust, v?tsime lihtsalt kergelt einet ja tujuparandajat kaasa. Nii l?ppeski me reisike eile 6htul 11 ajal Peale 7575km läbimist ja 14,5 päeva. Muljed on nii head, et kel vähegi julgust sellist asja ettev6tta soovitan kindlasti. See oli yks t6eline ja korralik seiklus, nagu nimi ütleb t6eline KREISI TRIP
15 Päev (Tagasi kodus)
Nii l6puks siis tagasi kodus, kuna j6udsime alles kell 23.00 Tallinnasse ja täna enam ei viitsi kokkuv?teid lisada, siis need tulevad siia koos piltidega paari päeva jooksul. Yldiselt venis me Prahast välja s6it 4 tundi hilisemaks, sest leidsime nii odava Pubi et oli kahju lahkuda lihtsalt ?lts maksis seal 11 eeku ja supp oli 14 eeku. Ja m?lemad olid väga head. Nii oligi et väsinud ja k?igest tüdinenud seltskond endale kiirelt taas hea tuju sisse sai. S?it ise tagasi oli yks t6sine piin. ?nneks Poola suutsime seekord läbida 3,5 tundi kiiremini (seda p?hiliselt linnade läbimise pealt) aga see eest kadusid seal jälle pidurid. Igal juhul meie viimase 2 päeva seiklused ilmuvad siia loodetvasti homme. Pildid hakkavad lisanduma ka ja eks püüan me paari tuhandesest pildipangast teha mingi lyhikokkuv?tte ja need ka kuhugi yles panna, sest kogu piltide maht on hetkel üle 4 GB. Nüüd tuleb tgasi argipäeva sukelduda, tänks meile kaasaelamast, kes seda tegid ja nüüd juba vahetu muljetamiseni!
laupäev, august 19, 2006
Pildid
Neljateistkymnes päev (19 august)
Tsauki jälle!
Nagu eile arvasin l6ppeski k6ik 6nnelikult. Saime bussi korda, leidsime yliodava öömaja(100eeku nägu) ja pidasime Prahas maha yhe korraliku l6pupeo. Nalja sai k6vasti ja seiklusi oli rohkem kui hetkel kirjutada j6uan, sest istun siin prahas pargis ja kirjutan seda teksti otse lives. Veel paar tundi ja alustame oma reisi l6pliku tagasiteed. Ees ootab veelkord Poola ja 24 tundi s6itu vähemalt. Elu tundub taas lill. K6ik on nyyd väsinud aga r66msad ja viimaseks pingutuseks valmis. Kodused varsti näeme. Praha on l6puks linn kus net on igal pool tasuta kätte saadav wifina. Praha on yldse super koht, hinnad on odavad ja rahvast palju. Eile kohtusime teiste eestlastega ja nii m6nedki meist kohtusid kogemata oma tuttavatega siin linnas. Olge m6nusad. Proovin ka m6ned pildid eelmistele blogidele juurde lisada aga ei tea kuidas see 6nnestub. Enamus pilte ja kokkuv6te saabuvad kodus. Varsti näeme.
Nagu eile arvasin l6ppeski k6ik 6nnelikult. Saime bussi korda, leidsime yliodava öömaja(100eeku nägu) ja pidasime Prahas maha yhe korraliku l6pupeo. Nalja sai k6vasti ja seiklusi oli rohkem kui hetkel kirjutada j6uan, sest istun siin prahas pargis ja kirjutan seda teksti otse lives. Veel paar tundi ja alustame oma reisi l6pliku tagasiteed. Ees ootab veelkord Poola ja 24 tundi s6itu vähemalt. Elu tundub taas lill. K6ik on nyyd väsinud aga r66msad ja viimaseks pingutuseks valmis. Kodused varsti näeme. Praha on l6puks linn kus net on igal pool tasuta kätte saadav wifina. Praha on yldse super koht, hinnad on odavad ja rahvast palju. Eile kohtusime teiste eestlastega ja nii m6nedki meist kohtusid kogemata oma tuttavatega siin linnas. Olge m6nusad. Proovin ka m6ned pildid eelmistele blogidele juurde lisada aga ei tea kuidas see 6nnestub. Enamus pilte ja kokkuv6te saabuvad kodus. Varsti näeme.
P6dra kommentaar vol.4
Viimane päev on möödunud k6va joomaga. Aint veini, viina ja muud staffi. Tahaks juba inimesks hahata. Toanaaber,jobu reff, kaotas oma pangakaardi ära. Peab talle vist välja tegema. Oleme prahas muideks. Lähme varsti linna laiama. Pappi on nagu putru. Sind tervitan
Kolmeteistkymnes päev (18 august)
Tervitused siis Prahast. Istume praegu Mersedese keskuses ja ootame, kas neil 6nnestub me bussi parandada. See, et siia elusana j6udsime oli päris vedu. K6igil oli ikkagi kerge hirm nahas, sest see pole lihtne ilma pidurateta s6ita. Viinist olime sunnitud loobuma, et siia Praha teenindusse j6uda. Öö veetsime sloveenias parklas ja nyyd terve päeva s6itsime siia. Yritame 6htuks mingit hotelli leida ja vaadata mis saab me bussist. Osa meist tahavad lennukiga Prahast minema lennata, sest neil on kopp ees bussist, aga ma ei saa sellest lollist ideest aru ja kui keegi selle teoks teeb siis olen solvunud, sest kui yks asi on yhiselt ette v6etud koos, siis tuleks see koos ka l6puni viia, mitte poole pealt ise jalga lasta. Aga eks paistab mis saab, eks rasked nädalad on emotsioonid keema ajanud inimestel. Eks on ju arusaadav, et väsimus ja tydimus teevad oma töö. Loodetavasi ikkagi tuleb meil midagi välja ka meie tänaseks plaanitud l6pu 6htust Prahas. Paar tundi läheb veel aega asjade selgumiseni. Ilmselt teelt enam netti ei saa, nii et viimaste päevade ylevaate lisan siis kodus juba ja kirjeldan kuidas see t6eliselt kreisi trip l6ppes. Mina olen ise rahul ja r66msameelne ja optimistlik, k6ik l6ppeb veel 6nnelikult. Tsauka praeguseks
Kaheteistkymnes päev.
Hommik oli jälle päikseline ja soe. Hommikul varakult oli vaja juba me korterist välja kolida. Selgus, et bussiga polud veel miskit ette v6etud. Nii suundusime randa snorgeldama ja päikest v6tma. Kuna päikesev6tmisest niikuinii midagi eriti kirjutada pole, siis vahepalaks räägiks A-Teami (P6der, Rasta, Reff ja Ants) öisest ööklubi kylastusest. Kuna öösel enam hääletamisest tolku polnud jalutasime oma tunnikese Krk-I keskusesse. Seal leidsime kohaliku kuumima ööklubi Jungel ja suundusime sinna. Ööklubi oli t6eliselt kihvt ja seal toimus vahupidu ja mitte n6rk. Kohati oli nabani vahtu teve p6rand täis. Möll oli k6va ja tydrukud suht ilusad, aga nad ei tahtnud eriti meiega tantsida. Peale 4 korvi 6nnestus mul vähemalt yks tants Horvaatia tydukuga, aga siis ta lasi ka jalga. Vähemalt sel hetkel tudus, et k6ik oli ilgelt super ja lahe. Tagasi jalutamine koju läbimärjana ja kylmas suveöös polnud just k6ige l6busam. Nyyd hommikul ongikurk veits kähe jälle. Aga veealune maailm mis siit läbi maski snorgeldamisel avaneb on v6rratu, kalaparved, korallid, meresiilid ja palju muud värvilist ja ilusat…
… Hetkel siis s6idme juba tagasi kodu poole. Bussiga ei tehtud ikkagi midagi ja nii kulgemegi ilma piduriteta bussiga Viini ja Praha poole. Saime aint teada milles viga on, homme hakkame probleemiga t6sisemalt tegelema, sest nii pole v6imalik edasi enam s6ita. Me väljas6it ka viibis veitsa ja kogu seltskond sai kurjaks mu peale, sest mul oli tahtmine käia enne tagasitulekut korraks läbi ka Punatist ja vaadata sealseid vaatamisväärsusi. Igal jhul 8 ajal l6puks lahkusime Krkist. Rahvas on nii väsinud, et magavad k6ik juba. Karl on roolis ja ma loen jällegi kaarti. Ei ole see kaardilugeja töö ka kerge. Kuigi tahaks hommikuks Viini j6uda, tundub see kahtlane. Kuna väsimus ikka nii piinab, siis ilmselt jääme puhkama kuhugi tee äärsesse parklasse.
… Hetkel siis s6idme juba tagasi kodu poole. Bussiga ei tehtud ikkagi midagi ja nii kulgemegi ilma piduriteta bussiga Viini ja Praha poole. Saime aint teada milles viga on, homme hakkame probleemiga t6sisemalt tegelema, sest nii pole v6imalik edasi enam s6ita. Me väljas6it ka viibis veitsa ja kogu seltskond sai kurjaks mu peale, sest mul oli tahtmine käia enne tagasitulekut korraks läbi ka Punatist ja vaadata sealseid vaatamisväärsusi. Igal jhul 8 ajal l6puks lahkusime Krkist. Rahvas on nii väsinud, et magavad k6ik juba. Karl on roolis ja ma loen jällegi kaarti. Ei ole see kaardilugeja töö ka kerge. Kuigi tahaks hommikuks Viini j6uda, tundub see kahtlane. Kuna väsimus ikka nii piinab, siis ilmselt jääme puhkama kuhugi tee äärsesse parklasse.
Yheteistkymnes päev (16 august)
Oleme Krkis korteris kus on kolm vannituba, kolm magamistuba, elutuba, suur köök ja avar r6du. Vaade on otse vahemerele. Täna jääme siia juba teiseks ööks järjest. Horvaatia kylalislahkus on saanud ainult kinnitust. Nii s6bralike ja abivalmeid inimesi mujal väga pole kohanud. Eile juhtus veel see, et kuna keegi polnud v6imeline milleksiki peale sellist ööd. S6itsime kiirelt. Pulast Krki. Kiirelt see muidugi polnud. Aga 6htuks olime siin. Koha leidmine oli rakse aga l6puks saime k6ige retsima koha vist yldse.See korter ja korteri omanik on ikka t6line s6bralikkuse näide. Tervituseks tehti meile mingi Horvaatia rahvusliku joogi pits ja paar 6lut. K6ik tundub lihtsalt yli kihvt. Eile yritasime ka bussi parandada, aga see väga ei 6nnestunud, täna hommikul viisime bussi kohaliku remondi töökotta a seal selgub mis saama hakkab. Päeva veetsid osad shopates ja osad (mina ja P6der) rannas. P6der tahab oma särgist lahti saada. Nyyd tegin juba teist 6htut järjest ome firmarooga Pasta bologneset, k6ht on täis, joome veini r6dul, t6mbame sigarit ja elu tundub täielik lill. Kohe on osadel meist plaan minna linna kohaliku ööklubi kultuuriga tutvuma. Kuna ei viitsi pikemalt kirjutada, siis see jääb nii. Tsauki.
neljapäev, august 17, 2006
Pödra komm vol. 3
Pöder nyyd räägib:
Armastan sind ja kogu moos!
Täitsa perses lahe rahvas on siin horvaatias. Lähen lihtsalt servisessse mingi kohalikuga ja kukutakse kohe välja tegema. Kohe kukutakse ölut välja tegema. Tahan maksta aga ei lasta sest kes ees see mees.
Ja tundub et autoga on meil täiesti pucis. Ma ei viitsi enam piduriteta söita aga mis teha kyui muud varianti ei ole.
Kui me oleme juba tohujaaa kilte ilma piduriteta söitnud siis enam neid ka vaja pole
Armastan sind ja kogu moos!
Täitsa perses lahe rahvas on siin horvaatias. Lähen lihtsalt servisessse mingi kohalikuga ja kukutakse kohe välja tegema. Kohe kukutakse ölut välja tegema. Tahan maksta aga ei lasta sest kes ees see mees.
Ja tundub et autoga on meil täiesti pucis. Ma ei viitsi enam piduriteta söita aga mis teha kyui muud varianti ei ole.
Kui me oleme juba tohujaaa kilte ilma piduriteta söitnud siis enam neid ka vaja pole
P6dra kommentaar vol.2
Voll p6hjas, Reff on ilus, perse on tal valge nagu jääkarul, ise laseb veini r66msalt ja väga r66msalt. Lähme ööklubisse nyyd lantima Krk-I bitche. Mina olen korralik, ei joo, ei suitseta, aint valget veini ja sigarit.
Musi musi kalli-kalli. K
Jutul l6pp, diskoteeki minek.
Musi musi kalli-kalli. K
Jutul l6pp, diskoteeki minek.
Kymnes päev
Oleme j6udnud taas vahemere äärde Horvaatiasse. Krk pole kyll päris see mis oli Päikeserannik Prantsusmaal, aga inimesed on siin erakordselt s6bralikud. Viimane kord rääkisisn Teiega. Veneetsiasse s6ites. Nyyd oleme Krkis. Veneetsia oli lahe, s6itsime kondliga, jalutasime 6 tundi linnas, s6ime restoranis ja oli lahe. Ei oska kuidagi Veneetsiat kirjaldada. Linn nagu oodata oli. Yli palju turiste, kitsad tänavad ja palju kanaleid. Igal juhul pärast veneetsiat hakkasime 9 ajal 6htul s6itma Horvaatia poole. Vahelduseks jäi veel väga imelik maa Sloveenia, kus eksisime 3 korda ära aga ikkagi j6udsime läbida selle riigi kiiremini kui tunniga. Kella poole kahe ajal j6udsime Horvaatiasse. J6udsime s6ita 5km ja siis oli bensu tankimis peatus. Bensukas hakkasime rääkima mingite kohalikega, kes hakaksid meile juba seal välja tegema. Peale paari 6lut kutsusid nad meid kaasa enda juurde edasi pidutsema ja me kaine autojuht P6der ytles et me lähme ja nii suundusimegi Buzetis kohalike juurde. See mi seal toimus ei kannata kriitikat, ega kirjeldamist. Bussi jäid magama Anneli, Immu, Annika, hiljem ka Karl ylejäänud sisenesid m6nusasse maakividest keldri kaminasaali, kus pakuti meile hulgim 6lut ja kodu veini. Koha omanik tegi meile öösel lihakroketeid ja vabandas, et tal meile nii vähe pakkuda on. Selgus et ta 6pib veinimeistriks ja tal on oma veinikelder. Sealt toodi lauda liitrite kaupa veini ja jutt jooksis. Ainult kaine p6der vaatas ylejäänute juttu kurva ja kohati kadeda näoga pealt. Horvaatlased teavad yllatavalt palju eestist ja oskavad k6ik inglise keelt. Leppisime kokku et kui Eesti – Horvaatia järgmine aasta jalgpallis kohtuvad sis me v66rustame yksteist. Ei saa jätta mainimata ka seda, et juba teistkordselt reisi jooksul pakuti meile ka midagi muud kui vein, 6itsenud kraam oli päris hea. Yritus l6ppes mingi 6 ajal hommikul, pärast seda kui meile anti veel maitsta veinist tehtud brändit ja peale tykki aega selgitamist et me ei saa kahjuks tema lossis ööbida, pidime edasi s6itma. Muideks selle koha naaber kus me olime on Ralf Schumaher. Igal juhul keegi peale P6dra ja Argo ei tea kuidas me hommikuks Pulasse j6udsime. Nyyd vaatame siin Kolosseumi pisemat koopiat ja vaatame mis edasi saab. Yritaks bussi parandada, aga krt siin jälle mingi pyha ja k6ik kohad on kinni.Suundume Krk-I
Yheksas päev. (14.august)
Kreistrip kulgeb praegu Verona lähistelt Veneetsiasse. Kell on juba pärastl6una yletanud aga keegi ei kiirusta. Me ei saagi kiirustada, sest meie bussil on tehnilised probleemid, mis ei ole lahendust hetkel veel leidnud ja ausalt öeldes ei teagi kuidas neid lahendada, aga k6igest siis järgemööda jälle. Pole juba ammu korraliku ylevaadet kirjutanud ja sellepärast tuleb meil ajas minna päris palju tagasi. Viimane kord kirjutasin meie seiklustest pikemalt Nice r6dult ja sealt siis ka jätkan. Pärast hotellist linnapeale suundumist jalutasime mööda palmidega ääristatud vahemere äärset Inglite avenyyd. P6der väsis seal korraks raskest päevast ja pidime ka veits puhkama aga l6puks j6udsime kesklinna, tegime kiired burgerid McDonaldsis ja suundusime ööellu. Karl ja Annika kyll suundusid tagasi hotelli ellu. Ööklubisi otseselt ei näinudki, olid pubid/baarid nagu eestiski. Käisime m6nes ka sees, aga midagi erilist seal polnud. Rasta sai kyll jutule ka mingite tumedanahaliste tydrukutega, aga me vedasime ta sealt suht kiirelt minema, mille peale ta natsa kurjaks sai. L6puks käisimegi lihtsalt mööda linna ringi kuni 2 ajal enamus kohti kinni pandi. Tagasiteed koju ääristasid väga palju erinevaid tasulisi tydrukuid, kes avenyyl avalikult oma teenust pakkusid. Kuigi hind langes 100€lt 50-le, jäid nad meie edasi liikumist kurvalt järgi vaatama.
Laupäeva hommikul pakkisime asjad ja suundusime Monacosse. Need 20km Nicest Monacosse on mu elu k6ige retsim tee mida ma näinud olen. Kohati s6idad hinnanguliselt 600-700 meetri k6rgusel merekohal ja sealt avanev vaade v6tab hingetuks. See oli lihtsalt t6eliselt kaunis. Monaco ise enam niisugust muljet päris ei jätnudki, kuidagi väike ja liiga m6tetu näis, raha on vaja palju, et seal elada. Remontisime oma tervist k6vasti, käisime vormeliraja läbi ja osad meist läksid siis Monte-Carlo kasiinosse sisse. Sissepääs maksis 10 € Väljatulles oli yks väga 6nnelik ja yks väga vihane inimene me seltskonnas. Nimelt P6dral 6nnestus v6ita 15€ ja Rastal kaotada 45€. Ahjaa ja Ferrari pole Monacos midagi millega esineda. See autopark mis seisis Monte Carlo Casino ees ja tänavatel liikus teeb lihtsalt kadedaks, Lamborghinid, igat sorti Ferrarid , Porsched, ja veel igast autosi mille margi yle käivad meil siiani vaidlused. Hiljem suundusime Prantsuse liiga AS Monaco ja St. Etienne meeskondade vahelisele jalka mängule. Saime 8€ piletid ja nii otsustasid k6ik tulla staadionile. Relvastusime fännideks, ostsime särgid ja sallid ja kaasaelamine v6is alata. Monaco fännid meenutasid kyll eestlasi kes istuvad vaikselt tribyynil, aga me vähemalt P6dra ja Rastaga olime t6elised fännid. Vastasmeeskonna fänne ei 6nnestunud siiski yle karjuda sest need olid ikka t6eliselt hullud. Kaotasime ka mängu 2-1 Igal juhul nägin mis tähendab täisstaadion 17 000 inimesega. Pärast mängu kell 22.00 v6tsime suuna Milanosse. Öösel j6udsime Milanosse ja parkisime bussi tänava äärde ja magasime k6ik bussis. Päev möödus kergelt pilvede vineses Milanos ostoksil. K6ik peale Reijo said, mis tahtsid, ainult tema oli totaalselt närvis. Sest selgus et neil siin Itaalias on mingi rahvus fiesta ja kuni 15 augustini on enamus poode kinni, eriti kallid brändipoed. Milano ei jätnud vähemalt mulle erilist muljet ja v6rreldes Nice, Canne v6I St. Tropeziga pole nagu midagi v6rrelda. Milanos käisime veel vaatamas San Siro jalgpalli staadionit ja 6htuks v6tsime suuna Verona lähedale Lago di Garda lähedale kämpingusse. Tee peal ytles aga buss yles ja pidurid peaaegu kadusid. Kämpingu koht oli kyll t6eline Itaalia fiesta. Kämpingu ööklubis sai isegi karaoket lauldud (laulmiseks seda nimetada ei saa, see oli katastroof) Hiljem j6ime Eesti viina, pakkusime seda Itaalastelegi ja lihtsalt hängisime, kuni algas räige äike koos padu vihmaga. Oli selge, et telkides magamisest midagi välja ei tule jälle ja magada tuleb k6igil bussis. Rastaga tegime kohalikus mängusaalis tagasi osa tema Monte Carlo kasiino kaotusest (7€) ja yldiselt oli super lahe 6htu ja koht ise on t6eliselt ilus taaskord. Kaunis järv k6rgete mägede vahel. Hommikul magasime kaua, pesime ennast ja pesu ja poole 1 ajal hakkasime liikuma Veneetsia poole. Öösel imet ei juhtunud ja bussi pidurid ei taastunud. Nii tegime bensukas peatuse, otsisime leket aga mida pole seda pole. Nyyd otsustasime et kuna kiirteel pidureid niikuinii vaja ei ole käime ikkagi Veneetsias ära ja hiljem v6tame ette bussi paranduse otsimise. Et te seal kodus ei muretseks väga, siis pidurid ikka tegelikult on olemas aga mitte päris sellised nagu peaks ja mägedesse, me selle bussiga enne ei suundu kui asi on korras.. Meid ootab nyyd siis ees päikseline ja 31 kraadi kuum Veneetsia. Pyyan ka seal internetti kuskilt varastada, sest see on ainus v6imalus neti saamiseks. Kreisitripi seltskond saadab k6igile tervitused ja loodab, et kodus k6ik korras on. Veelkord päikest Teile!
Laupäeva hommikul pakkisime asjad ja suundusime Monacosse. Need 20km Nicest Monacosse on mu elu k6ige retsim tee mida ma näinud olen. Kohati s6idad hinnanguliselt 600-700 meetri k6rgusel merekohal ja sealt avanev vaade v6tab hingetuks. See oli lihtsalt t6eliselt kaunis. Monaco ise enam niisugust muljet päris ei jätnudki, kuidagi väike ja liiga m6tetu näis, raha on vaja palju, et seal elada. Remontisime oma tervist k6vasti, käisime vormeliraja läbi ja osad meist läksid siis Monte-Carlo kasiinosse sisse. Sissepääs maksis 10 € Väljatulles oli yks väga 6nnelik ja yks väga vihane inimene me seltskonnas. Nimelt P6dral 6nnestus v6ita 15€ ja Rastal kaotada 45€. Ahjaa ja Ferrari pole Monacos midagi millega esineda. See autopark mis seisis Monte Carlo Casino ees ja tänavatel liikus teeb lihtsalt kadedaks, Lamborghinid, igat sorti Ferrarid , Porsched, ja veel igast autosi mille margi yle käivad meil siiani vaidlused. Hiljem suundusime Prantsuse liiga AS Monaco ja St. Etienne meeskondade vahelisele jalka mängule. Saime 8€ piletid ja nii otsustasid k6ik tulla staadionile. Relvastusime fännideks, ostsime särgid ja sallid ja kaasaelamine v6is alata. Monaco fännid meenutasid kyll eestlasi kes istuvad vaikselt tribyynil, aga me vähemalt P6dra ja Rastaga olime t6elised fännid. Vastasmeeskonna fänne ei 6nnestunud siiski yle karjuda sest need olid ikka t6eliselt hullud. Kaotasime ka mängu 2-1 Igal juhul nägin mis tähendab täisstaadion 17 000 inimesega. Pärast mängu kell 22.00 v6tsime suuna Milanosse. Öösel j6udsime Milanosse ja parkisime bussi tänava äärde ja magasime k6ik bussis. Päev möödus kergelt pilvede vineses Milanos ostoksil. K6ik peale Reijo said, mis tahtsid, ainult tema oli totaalselt närvis. Sest selgus et neil siin Itaalias on mingi rahvus fiesta ja kuni 15 augustini on enamus poode kinni, eriti kallid brändipoed. Milano ei jätnud vähemalt mulle erilist muljet ja v6rreldes Nice, Canne v6I St. Tropeziga pole nagu midagi v6rrelda. Milanos käisime veel vaatamas San Siro jalgpalli staadionit ja 6htuks v6tsime suuna Verona lähedale Lago di Garda lähedale kämpingusse. Tee peal ytles aga buss yles ja pidurid peaaegu kadusid. Kämpingu koht oli kyll t6eline Itaalia fiesta. Kämpingu ööklubis sai isegi karaoket lauldud (laulmiseks seda nimetada ei saa, see oli katastroof) Hiljem j6ime Eesti viina, pakkusime seda Itaalastelegi ja lihtsalt hängisime, kuni algas räige äike koos padu vihmaga. Oli selge, et telkides magamisest midagi välja ei tule jälle ja magada tuleb k6igil bussis. Rastaga tegime kohalikus mängusaalis tagasi osa tema Monte Carlo kasiino kaotusest (7€) ja yldiselt oli super lahe 6htu ja koht ise on t6eliselt ilus taaskord. Kaunis järv k6rgete mägede vahel. Hommikul magasime kaua, pesime ennast ja pesu ja poole 1 ajal hakkasime liikuma Veneetsia poole. Öösel imet ei juhtunud ja bussi pidurid ei taastunud. Nii tegime bensukas peatuse, otsisime leket aga mida pole seda pole. Nyyd otsustasime et kuna kiirteel pidureid niikuinii vaja ei ole käime ikkagi Veneetsias ära ja hiljem v6tame ette bussi paranduse otsimise. Et te seal kodus ei muretseks väga, siis pidurid ikka tegelikult on olemas aga mitte päris sellised nagu peaks ja mägedesse, me selle bussiga enne ei suundu kui asi on korras.. Meid ootab nyyd siis ees päikseline ja 31 kraadi kuum Veneetsia. Pyyan ka seal internetti kuskilt varastada, sest see on ainus v6imalus neti saamiseks. Kreisitripi seltskond saadab k6igile tervitused ja loodab, et kodus k6ik korras on. Veelkord päikest Teile!
pühapäev, august 13, 2006
Seitsmes ja kaheksas päev (12ja 13 august)
Tervitused, hetkel sain siis l6puks Milanos internetti taaskord ja panin me tegemiste ylevaated netti yles. Internetiga on jätkuvalt olnud raskusi. Eile hommikul lahkusime Nizzast ja suundusime Monacosse. Päeva veetsime selles suurlinnas, kus Ferrari on iga teine auto. Osad käisid meist Monte Carlo kasiinos, kus oli nii v6itjaid kui kaotajaid. 6htul käisime k6ik vaatamas jalgpalli AS Monaco ja St. Etienne vahel. Monaco kaotas 2-1. P6der ja mina olime yhed suuremad Monaco fännid, aga meie karjumisest jäi seekord väheks. Vähemalt leidsime endale uusi s6pru. Öösel s6itsime Milanosse ja kohe algab me shopping tuur. Pikemalt meie Monaco ja Milano tegemistest juba järgmine kord, Nii kaua aga nautige suve, meie igatahes naudime täiega.
P6dra kommentaari nurk vol.1
P6der lisab vahepalaks omalt poolt nyyd m6ned read k6igest, mis tema arvates siiani juhtunud on:
Jou-jou
Mina kui viimase 30 tunni busdriver vöin teile öelda seda et nizza on mul juba niivörd peas et vöin turismireise korraldama hakata. Kaarti igatahes enam vaja ei ole. Ja see on super sest nyyd kus ma enam roolis pole siis ma tean täpselt kus on parimad klubid ja kus käib möll. Vein,sigar ja vaade mis lummab. See on asi mille nimel tasub t tähega asja teha.
Ja, musi! Sind ma tervitan ka. Loodan ikka ellu jääda. Kalli-kalli ka!
Ja seda tahtsin ka veel öelda et vein-vein de dogi konks on pidevalt pysti. Kurat seda teab miks?
Jou-jou
Mina kui viimase 30 tunni busdriver vöin teile öelda seda et nizza on mul juba niivörd peas et vöin turismireise korraldama hakata. Kaarti igatahes enam vaja ei ole. Ja see on super sest nyyd kus ma enam roolis pole siis ma tean täpselt kus on parimad klubid ja kus käib möll. Vein,sigar ja vaade mis lummab. See on asi mille nimel tasub t tähega asja teha.
Ja, musi! Sind ma tervitan ka. Loodan ikka ellu jääda. Kalli-kalli ka!
Ja seda tahtsin ka veel öelda et vein-vein de dogi konks on pidevalt pysti. Kurat seda teab miks?
Kuues päev (11.august)
Kuues päev
Tere Nicest. Oi kui te meid praegu näeksite, oleme Inglite alleel, 50 meetri kaugusel meist on Vahemeri.Oleme hotelli r6dul, s6ime just pizzat, nyyd joome oma lemmikut -roosat veini, t6mbame kuuba sigarit- ELU ON LILL. Eile saime 6htul poole 8 ajal l6puks Cannes`st minema, sest Rasta otsustas, et ta läheb yksi seiklema, kuigi teab, et pole just parim kaardilugeja ja orienteeruja (Loe: topograafiline idioot) Muidu oli Cannes oma kuulsuste alleega, pika ja imekauni liivaranna ja helesinise veega superluks koht. Kui l6puks 10 ajal Nicesse j6udsime, sai meile kiirelt selgeks, et see on Riviera peopealinn, rahvamass, mis siin liigub, naised, autod ja möll on yletamatud. Samas sai kiirelt ka selgeks, et mingit kämpigut me linna lähedale ei leia, nii otsisime lihtsalt parkimiskohta ja l6puks 6nnestus viimasel katsel leida kella kahe ajal öösel parkimine kiirtee all mingis suvalises parklas kahe mäe vahel. Kiirtee ise oli meist umbes 100 meetrit k6rgemal. Sellist silda pole ma enne oma elus näinud. Igal juhul magasime seal oma öö ja hommikul oli kindel otsus, et täna ööseks v6tame hotelli Nice`s. Peale tunni ajast otsimist saime jackpoti. Hotell Inglite promenaadil, miljonilise vaatega ja u. kilomeetri kaugusel linna tsentrist. Saime teada, et kuuba sigarid maksavad siin ylivähe (1.5€), veini pood on kohe k6rval (vein maksab 1.15€) ja peale ujumist, rulluiskudega s6itmist ja pesu, on 6htu möödunud lihtsalt me r6dul. Hetkel siin 29-kraadist Vahemere 6hku hingates ja päikeseloojangu järgselt istudes tundub, et seda tunnet, mis sees pulbitseb, tuleks kellegagi jagada. Tahaks jagada neid emotsioone k6igiga. Enamuse jaoks on nagunii juba selge, et see kord siin Rivieral ei jää viimaseks, sest see on t6esti maapealne paradiis. Kuna kohe hakkab me klubituur, l6petan selleks korraks me tegemiste ylevaate. Sorry, et te neid ylevaateid korraga lugeda ei saa, aga lihtsalt pole aega enam isegi netti otsida. Tervitused ja kallid k6igile!
Olge m6nusad!
Tere Nicest. Oi kui te meid praegu näeksite, oleme Inglite alleel, 50 meetri kaugusel meist on Vahemeri.Oleme hotelli r6dul, s6ime just pizzat, nyyd joome oma lemmikut -roosat veini, t6mbame kuuba sigarit- ELU ON LILL. Eile saime 6htul poole 8 ajal l6puks Cannes`st minema, sest Rasta otsustas, et ta läheb yksi seiklema, kuigi teab, et pole just parim kaardilugeja ja orienteeruja (Loe: topograafiline idioot) Muidu oli Cannes oma kuulsuste alleega, pika ja imekauni liivaranna ja helesinise veega superluks koht. Kui l6puks 10 ajal Nicesse j6udsime, sai meile kiirelt selgeks, et see on Riviera peopealinn, rahvamass, mis siin liigub, naised, autod ja möll on yletamatud. Samas sai kiirelt ka selgeks, et mingit kämpigut me linna lähedale ei leia, nii otsisime lihtsalt parkimiskohta ja l6puks 6nnestus viimasel katsel leida kella kahe ajal öösel parkimine kiirtee all mingis suvalises parklas kahe mäe vahel. Kiirtee ise oli meist umbes 100 meetrit k6rgemal. Sellist silda pole ma enne oma elus näinud. Igal juhul magasime seal oma öö ja hommikul oli kindel otsus, et täna ööseks v6tame hotelli Nice`s. Peale tunni ajast otsimist saime jackpoti. Hotell Inglite promenaadil, miljonilise vaatega ja u. kilomeetri kaugusel linna tsentrist. Saime teada, et kuuba sigarid maksavad siin ylivähe (1.5€), veini pood on kohe k6rval (vein maksab 1.15€) ja peale ujumist, rulluiskudega s6itmist ja pesu, on 6htu möödunud lihtsalt me r6dul. Hetkel siin 29-kraadist Vahemere 6hku hingates ja päikeseloojangu järgselt istudes tundub, et seda tunnet, mis sees pulbitseb, tuleks kellegagi jagada. Tahaks jagada neid emotsioone k6igiga. Enamuse jaoks on nagunii juba selge, et see kord siin Rivieral ei jää viimaseks, sest see on t6esti maapealne paradiis. Kuna kohe hakkab me klubituur, l6petan selleks korraks me tegemiste ylevaate. Sorry, et te neid ylevaateid korraga lugeda ei saa, aga lihtsalt pole aega enam isegi netti otsida. Tervitused ja kallid k6igile!
Olge m6nusad!
Viies Päev
Hommikut, hetkel kulgeme juba St.Tropezizt Cannes poole, aga eilne 6htu ja ka hommikune äratus jätsid kustumatud muljed. Eile 6htust siis nii palju, et nagu näha on ei saanud ma ikkagi netti. Sellega on siin probleeme yldse. Samas Ferraridega neid pole, 6htul oli yhel väiksel tänaval korraga 3 Ferrarit ja sekka ka Lamborghini,Bentleyjne. Jahid on sellised, et Eesti rikkurite majad kahvatuvad nende k6rval, terve mereäär on täis pikitud hubaseid ja head toidul6hna levitavaid restorane. Aga nyyd siis meie tegemistest. Eile enne linna minekut kinkisime oma prantslannadest naabritele yhe A.Le Coqi ja nad otsustasid teha meile vastukingituse ja kinkisid natuke “tykki läinud staffi”. Sealt algas m6nede jaoks korralik peo6htu. Linnas lihtsalt hulkusime poodides ja istusime jahisadamas jahtide vahel, j6ime veini, veinid on siin yldse kohutavalt head ja odavad, eriti popp on kohalik roosa vein, la 20 krooni pudel ja yritasime kohalikega tutvusi luua, aga ilma prantsuse keele oskuseta on see siin suht v6imatu. Koos meiega pidutses oma laeval sadamas ja kohalikus klubis nimega VIP Room ka P Diddy ja Pussycat Dolls ning teisi prantslastest kuulsusi, keda me ei teadnud. 1 ajal läksime tagasi ööbimiskohta ja läksime magama. Hommik algas aga vilega. Ei me pole s6javäes aga politseitädid tegid meile haarangu. Nagu selgus olime oma kompsud lahti pakkinud, mitte kesklinnasiseses tasuta kämpingus, vaid mingi 14. sajandist pärit kabeli aias. 6nneks oli peale meie veel seal kari itaallasi.Ainus, millega see meile l6ppes oli see, et pidime oma asjad kokku korjama ja sealt lahkuma. Korraks peatusime veel kesklinnas ostsime veidi suveniire ja nyyd siis Cannes`i poole. Hetkel oleme jälle kitsal mägiteel ja just oli pildistamispeatus kauni vaatega mäe tipus. Piltidega on nyyd nii, et need on läpakas sees ja yritan neid ka blogisse laadida. Cannes lihtsalt otsin wifi ala yles ja siis saab selle asja ära teha. Kirjutan tegemistest ikka iga päev, aga Teieni j6uavad need lihtsalt hiljem. Täna oleme Cannes, homme Nices ja ylehomme Monacos, seal lähme ka AS Monaco ja St Etienne jalkamängu vaatama v6I tegelt see osa meist, kes jalka fännid on. Teile Päikest!
Kolmas ja neljas päev (8-9 august)
Kolmas päev jätkub…
Eelmine jutt jäi pooleli kui j6udsime Genfi, hetkel jätkan jutustust paari kilomeetri k6rguselt Mont Blanci jalamilt. Genf tekitas meis tunded, et Sveits on koht, kuhu tuleb tagasi tulla. Esiteks Genf ise, järve kaldal, kaunis ja elav linn. Varjus oli 28 kraadi sooja päikse käes enamgi veel. Kaunis loodus, mäed ja kaunid inimesed. Tänava festivalid ja turvalisus. Turvalisus sellepärast siin välja toodud, et meie silme all lihtsalt v6eti kinni ja lykati autosse mingi narkoärikas ja seda k?ike vaid poole minuti jooksul. Kuna Karl tahtis haarangut pildistada, tuli tal ka endal pärast politseionudele seletada, et ta siiski ei saanud pilti sellest, aga k6ik lahenes 6nnelikult. Genfi ei jäänud me siiski kauaks, vaid kihutasime edasi 80km kagusse, kus asub Euroopa katus 4807m k6rgune Mount Blanc. Mäed, mis teele jäid v6tsid oma suuruse ja iluga hingetuks. Vaatad aknas välja ja lihtsalt ahhetad-ohhetad. Kaugelt hakkas juba silma lumine ja pilvedesse mattunud MB, mida 6nneks 6nnestus näha korraks ka pilvedeta. Kuna Chamonix-st käib köis raudtee MB k6rval asuva 3842meetrise keerulise nimega mäe tippu lumisesse suvesse, oli see meie eesmärk. Aga nagu tavaliselt juhtub, läksid ka siin asjad nati nihu ja j6udsime liiga hilja kohale. Nimelt selgus, et raudtee suletakse kell 5 ja me jäime 5 minutit hiljaks. Nii säästsime kyll pileti raha 36 €, aga tuju oli rikutud. Tore oleks olnud kui keegi oleks tuju kinni maksnud Oleks tahtnud hingata seda h6redt mäestiku 6hku ja katsuda lund. Lumi jääb kyll Chamonixst vaid paarsada meetrit k6rgemale, aga jala sinna ikkagi ei k6nni. Hetkel ära s6ites s6idame teel, kus yhel pool on paar sada meetrit kaljuseina ja teisel pool paarsada metrit kuristikku ja bussis on nii m6nedki kergelt hirmunud. Ees ootab järgmine olympialinn Albertville ja tee ei ole normaalne, kitsas, kaljune,….
… Nyydseks on käes neljas päev ja oleme hetkel St. Tropezis. Linnas, mis rohkem meenutab maapealset paradiisi kui reaalset kohta. Just tulime ujumast helesinisest, väga soojast ja soolasest vahemerest. Rannad on siin SUPER ja yldse k6ik tundub ideaalne. Hetkel petsime oma k6htu snackiga ja nyyd liigume kohe linnapeale korraliku toitu otsima ja linnaga tutvuma. Hiljem plaan kuhugi möllama minna, aga sellest k6igest juba homme, parem räägin meie eilsete seikluste p6hisyndmused ära. Eile v6ttis siis Mount Blancilt Albertvilli s6t kokkuv6ttes aega veits yle 3 tunni, kuigi tee iseenesest oli 42 km pikk ainult, aga kaljudel ylikitsa tee s6itmine kiiremini polnud v6imalik. Öösel 1 ajal j6udsime seega l6puks vahemere äärde. Algselt oli plaan enne Touloni leida mingi kämping ja seal öö veeta, aga kuna yhtki sobivat kohta ei leidnud, otsustasime v6tta suuna juba St. Tropezile. Ööbimiskoha leidsime l6puks mägedes, yhe väikse veinitehase vastas metsa all olevas puhkekohas. Palmid on juba looduses tavaline nähtus . Järgmine hommik algas t6demusega, et öösel on P6der kaduma läinud, aga kiirelt selgus, et ta oli läinud veini tehasega tutvuma ja veini degusteerima. Pakkisime asjad ja v6tsime suuna St. Tropezile. Korraks kolasime linnas, leidsime ideaalse ööbimiskoha yhes linna pargis ja suundusime randa. Helesinine vesi, rand, jahid, väga soolane vesi ja lahedad inimesed. Ja nyyd siis shoppama ja linnamelu nautima, mis on siin väga elav. Loodan linnas ka selle tektsi netti panna. Päikest k6igile!
Eelmine jutt jäi pooleli kui j6udsime Genfi, hetkel jätkan jutustust paari kilomeetri k6rguselt Mont Blanci jalamilt. Genf tekitas meis tunded, et Sveits on koht, kuhu tuleb tagasi tulla. Esiteks Genf ise, järve kaldal, kaunis ja elav linn. Varjus oli 28 kraadi sooja päikse käes enamgi veel. Kaunis loodus, mäed ja kaunid inimesed. Tänava festivalid ja turvalisus. Turvalisus sellepärast siin välja toodud, et meie silme all lihtsalt v6eti kinni ja lykati autosse mingi narkoärikas ja seda k?ike vaid poole minuti jooksul. Kuna Karl tahtis haarangut pildistada, tuli tal ka endal pärast politseionudele seletada, et ta siiski ei saanud pilti sellest, aga k6ik lahenes 6nnelikult. Genfi ei jäänud me siiski kauaks, vaid kihutasime edasi 80km kagusse, kus asub Euroopa katus 4807m k6rgune Mount Blanc. Mäed, mis teele jäid v6tsid oma suuruse ja iluga hingetuks. Vaatad aknas välja ja lihtsalt ahhetad-ohhetad. Kaugelt hakkas juba silma lumine ja pilvedesse mattunud MB, mida 6nneks 6nnestus näha korraks ka pilvedeta. Kuna Chamonix-st käib köis raudtee MB k6rval asuva 3842meetrise keerulise nimega mäe tippu lumisesse suvesse, oli see meie eesmärk. Aga nagu tavaliselt juhtub, läksid ka siin asjad nati nihu ja j6udsime liiga hilja kohale. Nimelt selgus, et raudtee suletakse kell 5 ja me jäime 5 minutit hiljaks. Nii säästsime kyll pileti raha 36 €, aga tuju oli rikutud. Tore oleks olnud kui keegi oleks tuju kinni maksnud Oleks tahtnud hingata seda h6redt mäestiku 6hku ja katsuda lund. Lumi jääb kyll Chamonixst vaid paarsada meetrit k6rgemale, aga jala sinna ikkagi ei k6nni. Hetkel ära s6ites s6idame teel, kus yhel pool on paar sada meetrit kaljuseina ja teisel pool paarsada metrit kuristikku ja bussis on nii m6nedki kergelt hirmunud. Ees ootab järgmine olympialinn Albertville ja tee ei ole normaalne, kitsas, kaljune,….
… Nyydseks on käes neljas päev ja oleme hetkel St. Tropezis. Linnas, mis rohkem meenutab maapealset paradiisi kui reaalset kohta. Just tulime ujumast helesinisest, väga soojast ja soolasest vahemerest. Rannad on siin SUPER ja yldse k6ik tundub ideaalne. Hetkel petsime oma k6htu snackiga ja nyyd liigume kohe linnapeale korraliku toitu otsima ja linnaga tutvuma. Hiljem plaan kuhugi möllama minna, aga sellest k6igest juba homme, parem räägin meie eilsete seikluste p6hisyndmused ära. Eile v6ttis siis Mount Blancilt Albertvilli s6t kokkuv6ttes aega veits yle 3 tunni, kuigi tee iseenesest oli 42 km pikk ainult, aga kaljudel ylikitsa tee s6itmine kiiremini polnud v6imalik. Öösel 1 ajal j6udsime seega l6puks vahemere äärde. Algselt oli plaan enne Touloni leida mingi kämping ja seal öö veeta, aga kuna yhtki sobivat kohta ei leidnud, otsustasime v6tta suuna juba St. Tropezile. Ööbimiskoha leidsime l6puks mägedes, yhe väikse veinitehase vastas metsa all olevas puhkekohas. Palmid on juba looduses tavaline nähtus . Järgmine hommik algas t6demusega, et öösel on P6der kaduma läinud, aga kiirelt selgus, et ta oli läinud veini tehasega tutvuma ja veini degusteerima. Pakkisime asjad ja v6tsime suuna St. Tropezile. Korraks kolasime linnas, leidsime ideaalse ööbimiskoha yhes linna pargis ja suundusime randa. Helesinine vesi, rand, jahid, väga soolane vesi ja lahedad inimesed. Ja nyyd siis shoppama ja linnamelu nautima, mis on siin väga elav. Loodan linnas ka selle tektsi netti panna. Päikest k6igile!
teisipäev, august 08, 2006
Teine ja kolms päev
Tervitused kaunist Lausannest. Meie tripike on kestnud nyydseks juba 48 tundi ja siiani on olnud see suhteliselt l6putu s6itmine, samas oleme juba nii m6ndagi kaunist näinud hoolimata et enamus läbitud 2800-st kilomeetrist on nähtud ainult bussi aknast, aga k6igest siis järjekorras. Seiklused algasid korralikult siis Pärnus, kus kogu tiim l6puks kokku sai, k6ik asjad bussi sai t6stetud, joogid,söögid kaasa ostetud ja s6it v6is alata. Enne väljumist oli juba m6ningaid sekeldusi aga sellest siinkohal ei räägiks. Igal juhul kella 5 ajal s6itsime Pärnust välja ja nati enne kella 6t olime juba Lätis.
Esimene riik Läti.
Ei oskagi selle riigi kohta kohe midagi positiivset välja tuua. Se oli yks l6putu liiklusummikute maa, kus enamus teid, mida mööda s6ita oli meil vaja olid kas remondis v6I yldse suletud. Asi l6ppes sellega, et meil 6nnestus s6ita leedu piiri poole suure ringiga ja vahepel isegi korraks ära eksida. L6puks päästis meid hädast mingi täiesti maha jäetud kruusatee, mida mööda l6puks j6udsime 6igele teele tagasi ja varsti peale seda ka juba Leedusse. Igal juhul v6tsid me seiklused Lätis, meilt päris palju aega ja alles 10 ajal 6htul sisenesime Leedusse.
Teine riik Leedu.
Kui Läti kohta ei oska midagi positiivset öelda, siis Leedu kohta jälle ei oska midagi negatiivset öelda. Kuigi oli ka teetöid ja ootamist ja enamus Leedust tuli s6ita juba pimedas, on sealsed teed väga hästi planeeritud, yldiselt super heas korras ja ka aknast välja vaadates tundub asi ikka olevat euroopalik. Leeduga läks meil tänu sellele suhteliselt kiirsti ja koos tankimis peatusega j6udsime me kella poole kaheks öösel Poola.
Kolmas riik Poola.
Hea meelega jätaks selle riigi yldse kirjeldamata sest juba m6te Poolast ajab meid k6iki väga väga närvi ja rikub tuju. Ei teagi kust alustada. Piiriyletust v6ib vist ainsaks positiivseks asjaks lugeda selle riigi puhul. Maanteed kui sellist ei eksisteeri, terve 850km Poola läbimist on yks terve suur kyla, puuduvad igasugused tee märgistused, s6ita ei saa sest öö läbi käib mingi rekkameeste ralli ja nii oledki lihtsalt sunnitud kulgema mööda seda igavat ja väga koledat maad umbes 70 km tunnis. Meil v6ttis 5,5 h aega, et 300km piirist Varssavini j6uda, aga sellega alles kannatused algasid. Varssavist läbi s6it v6ttis aega veel 2,5h ja 2 tundi kulus ka Wroclawi läbimisele, sest Poola ei tunnista selliseid asju nagu linnast ymbers6idud. Kogu kurb saldo Poola kohta oli 850km ja 16,5h. Jama on selles, et ykskord tuleb meil see hullumaja veelkord läbi elada.
Neljas riik Saksamaa.
Plaanide kohaselt pidi neljandaks riigiks olema Tsehhi aga tänu Poolas kulunud ajale otsustasime, et selleks et mitte kaotada rohkem aega kitsastel ja kurvilistel teedel s6itmisega lähme otse Saksamaale, kus on piirist Munchenini ja ka edasi laiad korralikud kiirteed. Nii juhtuski, et 570km Saksamaa kiirteedel sai läbitud koos peatustega alla 6 tunni ja veits enne sydaööd leidsime end öisest kuid kaunist Munchenist. Seal sai jalutatud veits linnas, m6ned, nimesi nimetamata käisid purskaevus Dussi all ja lihtsalt kruiisisime mööda öist linna. 3 tunni pärast olime jälle kiirteel ja suund oli v6etud Sveitsile ja Lausannile.
Viies riik Austria.
Selleks, et Sveitsi j6uda tuli meil läbida ka umbes 10km l6ik Austriast, enamus siiski sellest midagi ei tea kuna magasid bussis.
Kuues riik Sveits.
Hommik algas enamuste jaoks 20km Lausannest eemal Shelli bensukas, kus sai ennast korda tehtud, veits einestatud ja vaim Lausanneks valmis pandud. 9ajal j6udsime Lausanne. See on t6eliselt kaunis linn Genfi järve ääres. Käisime Olympia komitee kontori juures, muuseumi juures ja jalutasime järve ääres. Päike kyttis orus asuva linnakese juba hommikul suhteliselt kuumaks ja väiksed palmid tekitasid juba t6eliselt m6nusa tunde. Puhkus on lahe ja ka Sveits on super. Kahjuks ei hakanud minema yle järve Eviani kylakesse, kus ammutatakse maa seest Teile k6igile tuntud vett, sest aeg ei oota ju ja meil on veel täna ees s6it Touloni. Samas sai siiski käidud kesklinnas ja natuke keha kinnitatud. Yhe tyrklase tegime kyll ilmselt väga 6nnelikuks, sest ostsime talt peaaegu k6ik yhe väga maitsva ja suure kebabi (6 €) Nyyd seda teksti kirjutades oleme j6udnud juba märkamatult Lausannest Genfi (70km) ja seiklused jätkuvad. Niikui leian neti laen ka selle teksti yles. P6hjus miks tekstid pole blogi tulnud kiiremini on selles, et paistab et siiani peale Eesti väga mujal ei olda tuttavad sellise teenusega nagu wifi ja ka interneti kohvikutest pole väga kuulda kuskil veel olnud, aga anname endast parima seikluste Teieni toomisega. Esimene ylevaade tuli suht puine ja emotsioonitu, aga siin annab syydistada kerget väsimust ja kogemuste rohkust. Peatse kuulmiseni! K6ik tervitavad k6iki.
Esimene riik Läti.
Ei oskagi selle riigi kohta kohe midagi positiivset välja tuua. Se oli yks l6putu liiklusummikute maa, kus enamus teid, mida mööda s6ita oli meil vaja olid kas remondis v6I yldse suletud. Asi l6ppes sellega, et meil 6nnestus s6ita leedu piiri poole suure ringiga ja vahepel isegi korraks ära eksida. L6puks päästis meid hädast mingi täiesti maha jäetud kruusatee, mida mööda l6puks j6udsime 6igele teele tagasi ja varsti peale seda ka juba Leedusse. Igal juhul v6tsid me seiklused Lätis, meilt päris palju aega ja alles 10 ajal 6htul sisenesime Leedusse.
Teine riik Leedu.
Kui Läti kohta ei oska midagi positiivset öelda, siis Leedu kohta jälle ei oska midagi negatiivset öelda. Kuigi oli ka teetöid ja ootamist ja enamus Leedust tuli s6ita juba pimedas, on sealsed teed väga hästi planeeritud, yldiselt super heas korras ja ka aknast välja vaadates tundub asi ikka olevat euroopalik. Leeduga läks meil tänu sellele suhteliselt kiirsti ja koos tankimis peatusega j6udsime me kella poole kaheks öösel Poola.
Kolmas riik Poola.
Hea meelega jätaks selle riigi yldse kirjeldamata sest juba m6te Poolast ajab meid k6iki väga väga närvi ja rikub tuju. Ei teagi kust alustada. Piiriyletust v6ib vist ainsaks positiivseks asjaks lugeda selle riigi puhul. Maanteed kui sellist ei eksisteeri, terve 850km Poola läbimist on yks terve suur kyla, puuduvad igasugused tee märgistused, s6ita ei saa sest öö läbi käib mingi rekkameeste ralli ja nii oledki lihtsalt sunnitud kulgema mööda seda igavat ja väga koledat maad umbes 70 km tunnis. Meil v6ttis 5,5 h aega, et 300km piirist Varssavini j6uda, aga sellega alles kannatused algasid. Varssavist läbi s6it v6ttis aega veel 2,5h ja 2 tundi kulus ka Wroclawi läbimisele, sest Poola ei tunnista selliseid asju nagu linnast ymbers6idud. Kogu kurb saldo Poola kohta oli 850km ja 16,5h. Jama on selles, et ykskord tuleb meil see hullumaja veelkord läbi elada.
Neljas riik Saksamaa.
Plaanide kohaselt pidi neljandaks riigiks olema Tsehhi aga tänu Poolas kulunud ajale otsustasime, et selleks et mitte kaotada rohkem aega kitsastel ja kurvilistel teedel s6itmisega lähme otse Saksamaale, kus on piirist Munchenini ja ka edasi laiad korralikud kiirteed. Nii juhtuski, et 570km Saksamaa kiirteedel sai läbitud koos peatustega alla 6 tunni ja veits enne sydaööd leidsime end öisest kuid kaunist Munchenist. Seal sai jalutatud veits linnas, m6ned, nimesi nimetamata käisid purskaevus Dussi all ja lihtsalt kruiisisime mööda öist linna. 3 tunni pärast olime jälle kiirteel ja suund oli v6etud Sveitsile ja Lausannile.
Viies riik Austria.
Selleks, et Sveitsi j6uda tuli meil läbida ka umbes 10km l6ik Austriast, enamus siiski sellest midagi ei tea kuna magasid bussis.
Kuues riik Sveits.
Hommik algas enamuste jaoks 20km Lausannest eemal Shelli bensukas, kus sai ennast korda tehtud, veits einestatud ja vaim Lausanneks valmis pandud. 9ajal j6udsime Lausanne. See on t6eliselt kaunis linn Genfi järve ääres. Käisime Olympia komitee kontori juures, muuseumi juures ja jalutasime järve ääres. Päike kyttis orus asuva linnakese juba hommikul suhteliselt kuumaks ja väiksed palmid tekitasid juba t6eliselt m6nusa tunde. Puhkus on lahe ja ka Sveits on super. Kahjuks ei hakanud minema yle järve Eviani kylakesse, kus ammutatakse maa seest Teile k6igile tuntud vett, sest aeg ei oota ju ja meil on veel täna ees s6it Touloni. Samas sai siiski käidud kesklinnas ja natuke keha kinnitatud. Yhe tyrklase tegime kyll ilmselt väga 6nnelikuks, sest ostsime talt peaaegu k6ik yhe väga maitsva ja suure kebabi (6 €) Nyyd seda teksti kirjutades oleme j6udnud juba märkamatult Lausannest Genfi (70km) ja seiklused jätkuvad. Niikui leian neti laen ka selle teksti yles. P6hjus miks tekstid pole blogi tulnud kiiremini on selles, et paistab et siiani peale Eesti väga mujal ei olda tuttavad sellise teenusega nagu wifi ja ka interneti kohvikutest pole väga kuulda kuskil veel olnud, aga anname endast parima seikluste Teieni toomisega. Esimene ylevaade tuli suht puine ja emotsioonitu, aga siin annab syydistada kerget väsimust ja kogemuste rohkust. Peatse kuulmiseni! K6ik tervitavad k6iki.
pühapäev, august 06, 2006
Esimene päev, ehk siis 6 august
Nonii, l6puks on see päev kätte j6udnud ja istun kodus viimast korda oma arvuti taga. Buss seisab maja ees asjad on peale t6stetud ja k6ik on alustamiseks valmis. Ärevus on sees juba päris suur ja varsti olemegi teel. Bussi kohta v6in esialgu öelda ainult kiidus6nu sest see on t6esti ruumikas ja avar. Hea tunne on teele asuda, loodan et ka Nendel kes eestisse jäävad saavad l6busad nädalad olema. Leff-leff ja ülevaate esimestest seiklustest leiate siit loodetavasti juba homme.
Päikest
Kristjan
Päikest
Kristjan
kolmapäev, august 02, 2006
Läheb lahti, ehk siis palju pole enam jäänud
Iga hetkega läheb ootusärevus järjest suuremaks, tekib juba kerge reisipalavik ja järjest rohkem päeva tegevustest on seotud pühapäeval algava reisiga. on jäänud veel pisiasjad ajada, asjad pakkida, raha vahetada ja muid selliseid toimetusi teha ja siis pühapäeval kella 12 ajal peaks meie bussike Tallinnast vôtma suuna Pärnu poole. Kôigile kes siia esimest korda on sattunud olgu teadmiseks, et alates 5. augustist püüaks nii tihti kui see osutub vôimalikuks, siia hakata lisama väikest kokkuvôtet meie päeva tegevustest, et endal oleks pärast hea meenutada ja et kes oma sôprade, sugulaste pärast muretsevad saaksid jälgida kus ja millega me just tegeleme ja kas meiega ikka on kôik korras. Niikauaks veel viimased 3 päeva kannatust ja peatse kohtumiseni!
neljapäev, juuli 27, 2006
Prantsuse Rivierast, ehk siis mida keegi arvab
Ilusa elu nautlejate unelm – Prantsuse Riviera 10.03.2006 Postimees
La Côte d’Azur, Prantsuse Riviera – maagiline nimi, mis on pea poolteist sajandit seostunud läänemaailmas luksusliku puhkusega.
Kohaliku elulaadi juurde kuuluvad prantslaslik elegants, kôike nautiv elustiil, luksushotellid ja mängupôrgud, festivalid ja pidustused – kôik, mis vähegi luksuslik ja ilus. Côte d’Azur ja hea elu on saanud peaaegu sünonüümideks. Peamisteks magnetiteks on siin aga pehme vahemereline kliima, rand ja mäed. Maaliline Nizza Saabun talviselt külmast Lyonist kiirrongiga mereliste Alpide jalamil asuvasse Riviera pealinna ja Prantsusmaa suuruselt viiendasse linna Nizzasse. Mäekülgedel on viinamarjaistandused, otse raudtee ääres kasvavad oliivipuud. Nizzas v?tab mind vastu küll kerge vihm, kuid enne ôhtut pilved kaovad ja peagi säravad talvises lôunamaa öötaevas tähed ja kuu. On veel talv, kuid ometi sunnib soe päike järgnevatel päevadel jope seljast heitma ja pulloveri varrukad üles käärima. Kuna päeval näitab kraadiklaas kuni 15 soojakraadi, üritavad môned julgemad isegi ujuda! Nizza sümboliks on elegantne 5-kilomeetriline Promende des Anglais (Inglaste promenaad – toim). Nime on pikale kaldapealsele andnud jôukad inglased, kes avastasid Nizza ja selle piirkonna vôlud juba 18. sajandi lôpul, saabudes siia hordidena puhkust veetma. Tollased töösturid ja vabrikandid investeerisid ja ehitasid linna luksusvillasid, hotelle ja lôbustusasutusi ning andsid sel viisil tööd ja teenistust tollastele juhtivatele arhitektidele ja disaineritele. 19. sajand ongi linna ajaloos tuntud kui La Belle Epoque (ilus ajastu – toim). Brittidega ühinesid teised ettevôtlikud ja majanduslikult edukad pôhjaeurooplased – sakslased, hollandlased, skandinaavlased. Peagi leidis Rivierasse tee ka Venemaa aadel eesotsas tsaarinna Aleksandra Fjodo- rovnaga, tsaar Nikolai I lesega. Venelaste olemasolust annavad tunnistust linnas olevad vene ôigeusu kirikud, mis on ehitatud 20. sajandi algul, tsaaririigi lôpupäevil. Nizzas ja selle ümbruses on elanud-töötanud paljud nimekad kunstnikud: Renoir, Matisse, Cocteau ja Chagall. Kôigist neist on järele jäänud vôluvad majamuuseumid. Renoir’ majakese leiate Nizza satelliitlinna Cagnes’i servast. Maja on ehitatud sada aastat tagasi ja säilinud originaalkujul, selles on tunda tollase koloniaalse Prantsusmaa hôngu. Renoir’ juures kohtusid tollase moodsa kunstivoolu – impressionismi – olulisemad esindajad Bonnard, Matisse, Rodin, Modigliani. ?dus vanalinn Nizza teises servas, rohelises pargis kunagise kloostri lähedal, asub Matisse muuseum. Vahemerelisest kliimast ja loodusest inspireeritud impressionist asus pärast Pariisi aastaid Cote d’Azuri. Ruumikates näitusesaalides on ulatuslik väljapanek kunstniku skulptuure ja maale. Chagalli muuseum asub otse Nizza südames rohelises pargis. Poeedist kunstniku Jean Cocteau’ avastamiseks tuleb sôita Itaalia piiri äärde Mentonisse. Sealne kindlus on kunstniku tööde päralt, kus on eksponeeritud tuntuks saanud joonistuste seeria, milles Cocteau kujutab lihtsa kaluripoisi ja rannapiiga armastuslugu. ôhtuti uurin Nizza vanalinna. Vanalinna kitsad tänavad on palistatud kôikvôimalike pudi-padi-, suveniiri-, delikatessi-, maiustuste- ja käsitööpoodidega, kohvikute, veinibaaride, restoranide ja kunstimeistrite äridega. Vanale Nizzale on iseloomulikud kitsad tänavad ja kôrged, 6–7-korruselised üksteise külge ehitatud majad. Kôrgel pea kohal lehvib nööridele kuivama riputatud pesu. Sageli on rôdul v?i majakatusel väike aiake palmipuudega – suvel hea varjuline, talvel mugav keskpäeval päikese käes ennast soojendada ja värsket ôhku hingata. Prantslased on ju tuntud oma hommikuste sarvesaiade ja kange kohviga. Espresso ja sarvesai on kindlalt au sees ja kohti, kus neid nautida, on kogu linn täis tipitud. Peaaegu igal tänavanurgal on väike kohvik, mis on juba varakult avatud. Varaseks l?unatunniks on enamik hommikusi kohvibaare muutunud restoranideks, kus pakutakse enamasti kahe-kolmekäigulist turistimenüüd ja valida saab ka paari supi vôi salati vahel. Söögikohti on palju, suurem osa on ka rahvast tulvil ja jääb mulje, et keegi kodus süüa ei teegi. Kui raha tuleb sisse, siis on prantslased suurepärased teenindajad: peremees teeb kôik kliendi ligimeelitamiseks, et too ennast hästi ja mugavalt tunneks. Kogemus näitab, et Prantsusmaa restoranides pettuma ei pea. Itaalia piiri lähedusest ja kulinaarsest m?just annavad tunnistust pitsa- ja pastarestoranid. Ja otse loomulikult on vanalinn ja turud täis erilisi hôrgutisi – käsitsitehtud šokolaadi, küpsiseid, pähklikompvekke, suhkurdatud puuvilju, martsipani ja teab veel mida kôike on kümnetes eri variantides lugematutel müügilettidel ja poekestes. Maapealne paradiis – on ôhanud paljud Rivieras elu ja puhkust nautinud. Nad ei eksi.
Prantsuse Riviera - eestlaselegi taskukohane30.05.2004 Nelli
Silmapiiri taha ulatuva Baie des Anges’i (Inglite lahe) muudavad h?bedaseks tuhanded kuukiired. Nii paremal kui vasemal lebab tuledes linn, mille taga kerkivad majesteetlikult k?rgustesse sünged Alpid. Kaheksanda korruse r?dul, mis on sama suur kui paljude eestlaste elutuba, toetuvad käsipuule tumepunaselt sillerdavaid veiniklaase hoidvad kergeis r?ivais käed. Nende ja laisalt laineid veeretavava Vahemere vahele jääb vaid m?nikümmend meetrit ja kerges tuules ??tsuv palm. On ühe märtsikuise päeva l?pp.
See unenäona tunduv stseen ei ole uuest filmist, vaid ?htusöögilt tudengist s?branna juures. See on argipäev Nice’s (eestlastele tuntud enamasti itaaliapäraselt kui Nizza), Prantsuse Rivieral. Aeg voolab omasooduNice on suurim linn Prantsuse Rivieral, elanikke kokku poole miljoni ringis. See on linn, mis ei t?mba suurlinnamelu otsivat eestlast, kuid on ideaalne sellele, kes hindab kena loodust ja rahulikku elu. Aeg voolab omasoodu, keegi ei kiirusta. Alati on aega puuviljamüüjaga juttu teha v?i aastaringselt ?itsevaid aedu imetleda. K?ik kohalikud inimesed, keda kohtab, on lihtsad ja s?bralikud. Ümbruskonda on endale kodud rajanud ka mitmed kuulsused, näiteks Elton John. Meele teevad kurvaks vaid noorukesed (Ida-Euroopa) prostituudid, kes igal öösel massiliselt tänavate ääres seisavad. P?hjamaisele soojust otsivale hingele on k?ige ?igem aeg Vahemere äärde reisida talvel, kevadel v?i sügisel. Suvel (juulis, augustis) valitsevad kuurortlinnu turistid ja väljakannatamatu kuumus. Nice’i saabub igal aastal koguni miljon suvist külalist, kaks korda rohkem kui kohalikke elanikke. Südatalvel v?ib muidugi juhtuda, et nädalapäevad vaid sajab, kuid selle teeb tasa pärast vihma l?ppu k?ikjal valitsev värske-magus l?hn ning päikeses rohetavad puhtakspestud taimed. Soojal pingil paljaid jalgu päevitades ja kohvi limpsides tunduvad s?prade poolt mobiilile saadetud lühis?numid stiilis “lumi blokeeris aknad” ja “vannitoas on torude küljes jälle jääpurikad” lihtsalt hästi väljam?eldud naljadena. Roosades jooksutossudes mehedLinn ise sirutub päikse käes lebavana piki sinava Vahemere randa. Tervet linna läbib mereäärne Promenade des Anglais ehk Inglaste Promenaad, mis oma nime saanud selle rajanud inglaste järgi. Piki promenaadi v?ib pea igal kellaajal näha liikumas k?iksugu kasvu-sugu-värvi jne. tegelasi. Siin ei jäta keegi rulluisutamata, kuna peab end paksuks v?i kohmakaks, isegi meesterahvas ei jäta sörkima minemata, kui talle meeldib kanda vaid roosasid jooksutosse. Paljud eestlased tuleks v?ib-olla vägisi m?neks päevaks rannaäärde sallivust ning viisakust ?ppima importida. Viisakus on nimelt igale kohalikule sünnipäraselt loomuomane. Autokompleksis eestlasele jääb kindlasti m?istmatuks ka see, et ringis?itvatel autodel on m?lgid sees, kuid ühegi omaniku uhkust need ei riiva. Ja arvatavasti jääb paljusid vaevama ka küsimus: miks neil nii vanad ja nii väiksed autod on??Neidudel tasub minna vahuveini?htutelePeale selle idülli ja lüürilisuse on asjal loomulikult ka teine, maisem pool. Kui palju see k?ik siis ikkagi maksab? Esmapilgul ei hooma sisseoste tehes hindade erinevust, sest k?ik hinnad ju eurodes ning numbrina väljakirjutatuina tunduvad hirmus väikesed. Niisiis ei tohi end lasta haarata ostuhullusel, kuid samas ei ole m?tet iga asja eesti kroonidesse ümber arvestada, see viib lihtsalt meeleheitele. Näiteks eesti inimesele v?ib olla k?ige šokeerivam mitmesaja krooni küsimine lihakilo eest. Üldiselt on hinnad kaks kuni neli korda k?rgemad kui Eestis. Meeldivaks erandiks on aga k?iksugu veinid (k.a. loo alguse glamuurikas punavein), milledest odavamad, kuid sugugi mitte halvimad, saab kätte juba vähem kui 25 krooni eest. Kuldselt läbipaistva ja suurepäraselt l?hnava vahuveini eest tuleb välja käia vaid 80 eurosenti (u. 13 eek). (Vahu)veini pärast tasub neidudel aga spetsiaal?htutel baari minna, sest 2 euro eest saab seda nii palju kui ?htu jooksul sisse mahub!Nice on loomulikult vaid üks Riviera linnadest. Alati on m?tet istuda rongi ja mööda rannikut ringi s?ita: Vaid 20 minuti kaugusel on Monaco Vürstiriik, poole tunniga j?uab Euroopa filmipealinna Cannes’i. Suurte linnade vahele jäävad neist vähem tuntud, kuid veelgi kaunimad paigad. Eestist saab Nice’i mitmel moel. Lennureiside armastajaid kahjuks Tallinnast veel otse kohale ei lennutata. K?ige mugavama (kuid mitte alati odvama!) v?imaluse leiab arvatavasti reisikorraldaja abiga, kuid alati tasub ka ise ringi vaadata. Üks uuemaid v?imalusi on kasutada vastavatud odavlennuliini Tallinnast Milano’sse, kus ühe otsa pileti eest küsitakse umbes 50 eurot. Peale Itaalia suurlinnas ringivaatamist saab istuda rongile ning s?ita oma lemmikpaika Rivieral.
L?una-Prantsusmaa m?jub vabastavalt(09.03.2002) EPL
Reisimine ei tähenda üksnes uute ja huvitavate paikade külastamist, vaid ka enda emotsioonidega laadimist. Kui keegi kavatseb sel eesmärgil Prantsusmaale s?ita, siis v?iks Pariisi vahele jätta ja suunduda otse l?unasse, soovitab Ene Poll.“Seal on nii ilus,” ?hkasid mu tuttavad, kellele ütlesin, et mul seisab ees reis L?una –Prantsusmaale. Ise kahtlesin, sest ilus on ju suhteline m?iste ja ilu v?ib näha igas seni nägemata paigas. Tagantjärele m?istan, et muud s?na selle piirkonna kohta ei saagi kasutada. Seepärast soovitan kohe ja k?igil v?tta reisiplaanidesse just L?una-Prantsusmaa ehk näiteks linnad Avignon, Nizza, Cannes, Antibes ja soovi järgi muud Vahemere ranniku väikelinnad, millest igaüks on isesugune ja p?nev. Sealkandis olles ei pääse muidugi ka pisikese rikka riigi Monaco väisamisest. Päike, mäed ja meri ühekorraga. Kui hommikuti tervitab sind silmipimestav päike ja kui hotelliaknast näed korraga merd ning mägesid, mis üle kallatud ereda valgusega, hakkab enda pärast kurb. M?te kisub vägisi sinna, et miks meie siin peame kogu aeg kannatama pimeduse ja niiskuse käes. L?una-Prantsusmaa linnades on palju puid, majad ronivad aga k?rgetele mägedele, nii et kogu aeg tahaks vaadata ja ahmida endasse looduse ja inimkäte koostöö v?lu. Kohalikud elanikud ise ütlevad, et neil on aastas umbes kaks nädalat paha ilm. Keskmine temperatuur jaanuaris on 6-8 ja juulis 22-26 soojakraadi. Vahemere rannikul sajab harva.
Seal on lahe. Eks keskkond kujundagi inimese loomust. Prantslaste käitumine on eelk?ige loomulik, mis tähendab, et nad ei järgi jäigalt, kuidas peab v?i tohib. Kui giid kohtab v??ramaalasi juhatades oma tuttavat, vahetab ta tollega kindlasti m?ne s?na v?i jääb pikemakski ajaks juttu vestma. Igal sammul tahavad k?ik ka turistile kaunist päeva ja reisi soovida. Restoranides ei ole teenindajail jäik nägu ees, vaid vastupidi, nad on lahked ja s?bralikud. Rääkimata kohalikest endist, kes s?prade-tuttavatega ?htustama tulles kohe valjuhäälselt suhtlema hakkavad ja kogu olemasoluga kinnitavad, et naudivad head sööki ning veini. Ja mis viga neil väljas käia, kui kolmekäiguline ?htusöök maksab lihtsamas kohas k?igest 150 krooni. Söögist ja joogist v?ib aga iga prantslane l?pmatuseni vestelda. Kui restoranis pakutava kohta midagi küsida, siis kindlasti räägitakse sellest, kuidas nad sama toitu kodus valmistavad. Vaba aja sisustamine näib iga inimese jaoks väga tähtis olevat. P?hiline, mida Nizzas, Monacos ja Cannes’is kinnitati, oli see, kuidas nad v?ivad hommikul autoga tunni ajaga j?uda mägedesse suusatama ning pärastl?unal merre ujuma. Samuti pole nende jaoks probleem s?ita Itaaliasse l?unastama. Tundub, et selliseid asju ei planeerita ette, vaid tehakse hetkeemotsiooni najal. Vaatamist igale kultuuritasemele. Igas väikelinnas leiab m?ne maailmakuulsa kunstniku muuseumi. Antibes’is on pool aastat elanud Piccasso, Nizzas asub Mattisse’i muuseum, Aix-en-Provance’is v?ib külastada Cezanne’i kodu. Need on vaid m?ned näited. Armas on see, kuidas prantslased oma kuulsuste radu tähistavad. Nimelt ongi tänavatesse kinnitatud n-ö jalajäljed ehk väikesed plaadid, mis näitavad, kus kuulus kirjanik v?i kunstnik käis. Kes eriti kultuuri järele ei janune, vaid tahab lihtsalt kohalikku elu näha, v?ib minna turule. Linnaturgudel on saadaval k?ike alates vanakraamist kuni odavate tarbekaupadeni. Giidide kinnitusel on turul müüdav kaup odav, kuid kvaliteetne. (Meeste nahkkingad maksid umbes 500 krooni). Loomulikult müüakse mereäärsetes linnades kalu nii turul kui ka lihtsalt tänaval. Ja mitte ainult kalu, vaid austreid, tigusid, kaheksajalgu jne. Igas paigas on ka oma kindel kaubaartikkel, millest turist külmalt ei möödu. Näiteks Aix-en-Provance’ist v?ib osta lavendlimett ja erilisi präänikutaolisi maistusi calissone, mida ainult seal valmistatakse. Linnas paikneb ka j?ulukujukeste santoonide töökoda. Grasse on t?eline l?hnalinn, kus silma ja nina r??mustavad seebid, ?lid, küünlad, parfüümidest rääkimata. Erilised maitsesegud on omaette kaup, müüakse maitsestatud ?lisid, v?ideid, taimi. Vahemere rannikualale Prantsusmaa ja Itaalia piiril ehk Rivierasse j?udnu ei saa loomulikult käimata jätta ka rikkuse paradiisis Monacos, kuhu pääseb helikopteriga Nizzast seitsme minutiga. Seal on Monte Carlo kasiino, vormelirada, aga ka okeanograafiamuuseum tohutute akvaariumidega. Kirjusid kalu vaadates m?tlesin moekunstnikele – millised värvikombinatsioonid, sellist kleiti tahaks! Valgus ja soojus koos kauni loodusega ning kohtumised elu nautivate inimestega p?hjustavad erilise r??mutunde, mida kodumaal raske kogeda. See ongi p?hjus, miks seal käimata ei tohiks jätta.
P?nevamad väikelinnad:
Avignon. 90 000 elanikku. Avignon oli üks Euroopa üheksast kultuurilinnast 2000 aastal. Linn on täis unikaalseid mälestisi, mida ei ole kuskil mujal. 14. sajandil rajasid paavstid Avignoni endale kodu ja jäid sinna järgmiseks sajaks aastaks. Linnakesest sai kiiresti mitmesuguste kultuuriliikumiste keskus. Tänapäeval külastavad seda kuulsusrikka minevikuga imeilusat linnakest, kus toimub ka prestii?ne teatrifestival, igal aastal tuhanded turistid. UNESCO maailma kultuuripärandite nimekirja on kantud paavsti palee, mis ehitati paavstide Benoit XII ja Clement VI jaoks. See on siiani üks suurimatest keskaegsetest kindlustest ja hea näide 14. sajandi gooti arhitektuurist. Avignon asub Rhone’i j?e ääres ning k?ikjal seal lähedal laiuvad viinamarjaaiad meenutavad külastajale, miks Avignon on Cotes du Rhone’i veinipealinn.
Nizza. Nizza on 350 000 elanikuga Prantsusmaa suuruselt viies linn, kus on üle 7,5 km randu ja k?ige rohkem gaasiküttega busse. Nizzat peetakse Kagu-Prantsusmaa pealinnaks ning enamik prantslasi elaks hea meelega just siin. Kliima on väga pehme – keskmiselt 11 kraadi talvel ja mitte liiga kuum suvel. Nizza teevad v?luvaks värvid, promenaadid, arhitektuur ja inimesed. Linn on täis turiste, kes jalutavad p?hiliselt Vanas Nizzas Cours Saleya lille-, puuvilja ja köögiviljaturgudel. Nizza arhitektuur on enamjaolt eklektiline – Vana-Rooma asustustest ja uhketest barokklossidest tänapäevaseni välja. Enamasti on elumajad siiski pärit 19. sajandi l?pust ning peegeldavad nende ehitajate, rikaste nizzalaste ettekujutust heast elust. Nizza on autentne linn – m?jutatud Provence’i ja itaalia kulinaarsetest traditsioonidest, ümberringi valmivatest headest veinidest.
Cannes. Prantsuse Riviera tähtsamaid kuurorte. Aastast 1946 korraldatakse Cannes’is igal aastal rahvusvahelist filmifestivali, mille k?rgeim auhind on Kuldne palmioks. Festivalipalee ümber on kuulsuste käejäljed. Esimest korda on Cannes’i mainitud rooma kindlusena (Castrum Marcellinum). Aasta keskmine temperatuur Cannes’is on 16,5 kraadi Celsiust, talvine keskmine 10,5 kraadi. Erakordselt inims?bralikule temperatuurile lisanduvad pidev päikesepaiste ja m?ned harvad vihmasagarad, sest Cannes’i kaitsevad kontinentaalsete äkiliste tuulte eest mäeahelad.
Antibes. oli esimene kreeklaste asutatud linn Prantsuse Riviera alal. Nende rajatud on hiiglaslik amfiteater, templid ja monumendid, mis panid aluse Antibes’i kuulsusele kunsti- ja kultuurilinnana. Esimene pärl ootab Antibes’i külalisi kohe sadamas: Chantier Naval ooperiteater, mis on rajatud endisesse laevatehasesse. Samas sadamas randus oma Bel Ami’ga muide tihti kirjanik Guy de Maupassant. K?rvalasuval La Gravette rannal pakuvad maalilist vaatepilti arvukad kaluripaadid. Parim vaade linnale avaneb Amiral de Grasse promenaadilt, Rampe des Saleurs kaldteelt, kus kalurid omal ajal oma saaki soolasid. Samas elas kunagi maalikunstnik Nicolas de Sta?l. Linna suurimate vaatamisväärsuste hulgas on veel 17. sajandi militaarinsener Vaubani püstitatud kaitsevall ja Picasso muuseum. Picasso elas Antibes’is 1946. aastal, tema toonasesse koju rajatud muuseumis on väljas palju tema enda l?petatud töid, eskiise, joonistusi ja keraamilisi esemeid.
Edevuse laat (Eesti Ekspress)
Kui keegi püüaks ritta seada Euroopa glamuursemaid linnu, poleks m?tet mainida Pariisi ega Londonit. Prantsuse Riviera (väike)linnade k?rval tunduvad need nagu tolmused töölisasulad kuskil issandast unustatud pärap?rgus. Saint-Tropez! Nice! Cannes! Monte Carlo ja San Remo sealsamas k?rval, rääkimata loendamatutest vähem tuntud nimega, kuid sama efektsetest kohtadest. Ning ?hk on seal glamuurist ja edevusest paks igal aastaajal.
Koerad on Saint Tropez’s paarikümnesentimeetrised, jahid aga nii suured nagu elumaja.
Enamik prantsuse turismiraamatuid l?petab viimase peatükina eksklusiivse ja snobistliku paiga, Saint Tropez’ kirjeldamisega, mis peaks olema pärliks merekarbis taevasinisel rannikul. Kui snobistlik ja eksklusiivne ta on, see jäägu igaühe enda otsustada, kuid midagi erilist siiski, kui v?rrelda teiste turismilinnakestega. Endisesse kalurikülasse s?ita üheks päevaks Nizzast v?i Cannist pole üldsegi m?eldamatu.
Saint-Tropez’sse j?udmine polegi nii lihtne, kui tavaliselt enne reisi ette kujutatakse. Saab merd, maad ja ?hku mööda. Viimasel juhul on liiklusvahendiks helikopter. Peaks mainima, et koptereid on ranniku lähistel tiirlemas isegi rohkem kui jahte merel. Kui ei soovi tunde veeta 35kraadises suvekuumuses, on v?imalik ka laevaga kohale j?uda. Ausalt öeldes on üsna kaunis üks tunnike vanast kalurikülast Saint-Rafaelist üle mere Saint Tropez’ poole minna, mis polegi nii suur, kui ette kujutatakse.
Üllatus. kohale j?udes ei ootagi ees turistide hordid, kelle vahelt kuuma päikese käes läbi pugeda, vaid väike laevuke randub jahisadama k?rval olevasse peatuspaika. Just nimelt peatuspaika, sest prantslaste arvates on see enesestm?istetav, et selle kai äärest just s?idavad need laevad mis vaja ning sinna kuhu vaja. See on su enda väikene ?htune seiklus, kui oled vale paadikese peale istunud ja näiteks k?rvalkülakesse Saint-Maxime’i s?itnud.
Saint-Tropez’s on jaapani turistide puudumine t?enäoliselt tingitud sellest, et Saint-Tropez’s tuleb arvestada üsna suure väljaminekuga. Isegi toidud on tunduvalt kallimad kui ranniku teises osas Cannes’i ja Nizza vahelisel alal. Lisaks on väikeses endises kalurilinnakeses ka majutuskohtade puudus ja need, mis on, kuuluvad juba mitmete tärnikeste hulka, v?i tuleks otsus langetada apartemendi ehk suvekorteri kasuks, kui just ei ole luksusjahti, kus 24 h ööbida. Ühepäevase reisi oskab aga iga nutikaimgi külastaja üsna taskukohaselt välja vedada ja meeldivaks teha.
Üks reisikaaslane, kellega olin Nizza lähistel kohtunud ühel hommikusöögil, kirjeldas Saint-Tropez’s käiku üheselt. “Naine tahtis minna, mingi seriaal pidi olema, nii me s?itsime 4 tundi sinna ja 5 tundi tagasi, aga ega seal muud polnud kui elumajade suurused jahid.” Enamasti nii ongi, k?igil seostub Saint Tropez’ga eelk?ige nii Kanal 2 kui soome kanalite vahendusel kuulsust v?itnud prantsuse seriaal “Saint Tropez” ning paljud ka külastavad seda, et äkki t?esti ?nnestub m?nda kuulsust trehvata tänaval v?i rannas peesitamas.
T?si, Birgitte Bardot oma villast välja ei tule, ja kes trehvab Vanessa Paradis’iga kokku, v?ib ennast lugeda ?nnelikuks. Kuigi glamuuri jätkub selles paigas ometi. Näiteks, v?ib jalutada jahtide bulvaritel, imetledes, kuidas kenad t?mmud paaditöölised luksusjahte valgemaks ja puhtamaks lihvivad veel valgema lapikesega kui jaht ise. V?i siis saab head espressot juues imetleda mööduvaid turiste, kes, nagu näha, on ka oma parimate ja mugavaimate garderoobide p?hjast reisile kaasanud viimased moodsad päikeseprillid ja suvituskübarad.
Saint Tropez’ puhta vanalinna k?rval on ka seal kaunid liivarannad, mida mujal Côte d’Azuris ei leidu, kui ei ole just liiv kohale toodud nagu Cannes’i. Enamik randasid on tasulised, kuid leidub ka tasuta, ilma varjude ja lamamistoolideta randu, kus v?ib vabalt päikest v?tta, muusikat kuulata ja suhtlema asuda. Peab mainima, et rannad asuvad Saint Tropez’s veidi linnast eemal, nii et k?ige mugavam viis liiklemiseks terves piirkonnas on motoroller. Enamasti käivad ka Saint Tropez’s puhkamas just prantslased ise. Suhtlemine ongi nende meelistegevus veinide rüüpamise k?rval. Meile, p?hja poolt tulnuile, on see esmapilgul v??ras, et kuskil avalikus kohas räägitakse ja arutatakse maailma asju, vahel isegi vaieldakse ning tülitsetakse. Kogu selle vestluse vältel on tavaliselt prantslastel kaaslaseks rosé vein. Äärmisel juhul valge.
Prantslased armastavad loomi, eriti on moes koerakesed. Viimaste puhul tuleb Saint Tropez’s eriti ettevaatlik olla, mitte selle t?ttu, et v?id m?ne hammaste ohvriks langeda, vaid et jalutavate koerte suurus varieerub p?uetaskusuurusest m?nekümne sentimeetrini ja on oht neile lihtsalt peale astuda. Kujutasin ette olukorda, kui see peaks juhtuma, et millise temperamentse prantslasliku pahameelepurske osaliseks ma v?in saada, kuigi kindlasti, nagu ikka tavaks, l?puks lahkutakse s?pradena käeviipe saatel.
?htu saabudes tervitab aga kuulus väikelinn oma värvigammadega, mida mitte kusagil mujal Taevasinisel rannikul ei kohta. ?htupäikene segatud veepeegelduse ja mägede varjudega – see muudab liivakarva terve linnapanoraami. Pole siis ime, et kunstnikud promenaadile tulevad väikseid linnavaateid maalima ja samas ka müüma. Korduvalt neist mööda jalutades tekkis tunne, et oleks vaid l?uend, värvid ja pintsel, siis visandaks kohe ühe pildikese mälestuseks, kuid see mälestus jäi selle-eest südamesse.
La Côte d’Azur, Prantsuse Riviera – maagiline nimi, mis on pea poolteist sajandit seostunud läänemaailmas luksusliku puhkusega.
Kohaliku elulaadi juurde kuuluvad prantslaslik elegants, kôike nautiv elustiil, luksushotellid ja mängupôrgud, festivalid ja pidustused – kôik, mis vähegi luksuslik ja ilus. Côte d’Azur ja hea elu on saanud peaaegu sünonüümideks. Peamisteks magnetiteks on siin aga pehme vahemereline kliima, rand ja mäed. Maaliline Nizza Saabun talviselt külmast Lyonist kiirrongiga mereliste Alpide jalamil asuvasse Riviera pealinna ja Prantsusmaa suuruselt viiendasse linna Nizzasse. Mäekülgedel on viinamarjaistandused, otse raudtee ääres kasvavad oliivipuud. Nizzas v?tab mind vastu küll kerge vihm, kuid enne ôhtut pilved kaovad ja peagi säravad talvises lôunamaa öötaevas tähed ja kuu. On veel talv, kuid ometi sunnib soe päike järgnevatel päevadel jope seljast heitma ja pulloveri varrukad üles käärima. Kuna päeval näitab kraadiklaas kuni 15 soojakraadi, üritavad môned julgemad isegi ujuda! Nizza sümboliks on elegantne 5-kilomeetriline Promende des Anglais (Inglaste promenaad – toim). Nime on pikale kaldapealsele andnud jôukad inglased, kes avastasid Nizza ja selle piirkonna vôlud juba 18. sajandi lôpul, saabudes siia hordidena puhkust veetma. Tollased töösturid ja vabrikandid investeerisid ja ehitasid linna luksusvillasid, hotelle ja lôbustusasutusi ning andsid sel viisil tööd ja teenistust tollastele juhtivatele arhitektidele ja disaineritele. 19. sajand ongi linna ajaloos tuntud kui La Belle Epoque (ilus ajastu – toim). Brittidega ühinesid teised ettevôtlikud ja majanduslikult edukad pôhjaeurooplased – sakslased, hollandlased, skandinaavlased. Peagi leidis Rivierasse tee ka Venemaa aadel eesotsas tsaarinna Aleksandra Fjodo- rovnaga, tsaar Nikolai I lesega. Venelaste olemasolust annavad tunnistust linnas olevad vene ôigeusu kirikud, mis on ehitatud 20. sajandi algul, tsaaririigi lôpupäevil. Nizzas ja selle ümbruses on elanud-töötanud paljud nimekad kunstnikud: Renoir, Matisse, Cocteau ja Chagall. Kôigist neist on järele jäänud vôluvad majamuuseumid. Renoir’ majakese leiate Nizza satelliitlinna Cagnes’i servast. Maja on ehitatud sada aastat tagasi ja säilinud originaalkujul, selles on tunda tollase koloniaalse Prantsusmaa hôngu. Renoir’ juures kohtusid tollase moodsa kunstivoolu – impressionismi – olulisemad esindajad Bonnard, Matisse, Rodin, Modigliani. ?dus vanalinn Nizza teises servas, rohelises pargis kunagise kloostri lähedal, asub Matisse muuseum. Vahemerelisest kliimast ja loodusest inspireeritud impressionist asus pärast Pariisi aastaid Cote d’Azuri. Ruumikates näitusesaalides on ulatuslik väljapanek kunstniku skulptuure ja maale. Chagalli muuseum asub otse Nizza südames rohelises pargis. Poeedist kunstniku Jean Cocteau’ avastamiseks tuleb sôita Itaalia piiri äärde Mentonisse. Sealne kindlus on kunstniku tööde päralt, kus on eksponeeritud tuntuks saanud joonistuste seeria, milles Cocteau kujutab lihtsa kaluripoisi ja rannapiiga armastuslugu. ôhtuti uurin Nizza vanalinna. Vanalinna kitsad tänavad on palistatud kôikvôimalike pudi-padi-, suveniiri-, delikatessi-, maiustuste- ja käsitööpoodidega, kohvikute, veinibaaride, restoranide ja kunstimeistrite äridega. Vanale Nizzale on iseloomulikud kitsad tänavad ja kôrged, 6–7-korruselised üksteise külge ehitatud majad. Kôrgel pea kohal lehvib nööridele kuivama riputatud pesu. Sageli on rôdul v?i majakatusel väike aiake palmipuudega – suvel hea varjuline, talvel mugav keskpäeval päikese käes ennast soojendada ja värsket ôhku hingata. Prantslased on ju tuntud oma hommikuste sarvesaiade ja kange kohviga. Espresso ja sarvesai on kindlalt au sees ja kohti, kus neid nautida, on kogu linn täis tipitud. Peaaegu igal tänavanurgal on väike kohvik, mis on juba varakult avatud. Varaseks l?unatunniks on enamik hommikusi kohvibaare muutunud restoranideks, kus pakutakse enamasti kahe-kolmekäigulist turistimenüüd ja valida saab ka paari supi vôi salati vahel. Söögikohti on palju, suurem osa on ka rahvast tulvil ja jääb mulje, et keegi kodus süüa ei teegi. Kui raha tuleb sisse, siis on prantslased suurepärased teenindajad: peremees teeb kôik kliendi ligimeelitamiseks, et too ennast hästi ja mugavalt tunneks. Kogemus näitab, et Prantsusmaa restoranides pettuma ei pea. Itaalia piiri lähedusest ja kulinaarsest m?just annavad tunnistust pitsa- ja pastarestoranid. Ja otse loomulikult on vanalinn ja turud täis erilisi hôrgutisi – käsitsitehtud šokolaadi, küpsiseid, pähklikompvekke, suhkurdatud puuvilju, martsipani ja teab veel mida kôike on kümnetes eri variantides lugematutel müügilettidel ja poekestes. Maapealne paradiis – on ôhanud paljud Rivieras elu ja puhkust nautinud. Nad ei eksi.
Prantsuse Riviera - eestlaselegi taskukohane30.05.2004 Nelli
Silmapiiri taha ulatuva Baie des Anges’i (Inglite lahe) muudavad h?bedaseks tuhanded kuukiired. Nii paremal kui vasemal lebab tuledes linn, mille taga kerkivad majesteetlikult k?rgustesse sünged Alpid. Kaheksanda korruse r?dul, mis on sama suur kui paljude eestlaste elutuba, toetuvad käsipuule tumepunaselt sillerdavaid veiniklaase hoidvad kergeis r?ivais käed. Nende ja laisalt laineid veeretavava Vahemere vahele jääb vaid m?nikümmend meetrit ja kerges tuules ??tsuv palm. On ühe märtsikuise päeva l?pp.
See unenäona tunduv stseen ei ole uuest filmist, vaid ?htusöögilt tudengist s?branna juures. See on argipäev Nice’s (eestlastele tuntud enamasti itaaliapäraselt kui Nizza), Prantsuse Rivieral. Aeg voolab omasooduNice on suurim linn Prantsuse Rivieral, elanikke kokku poole miljoni ringis. See on linn, mis ei t?mba suurlinnamelu otsivat eestlast, kuid on ideaalne sellele, kes hindab kena loodust ja rahulikku elu. Aeg voolab omasoodu, keegi ei kiirusta. Alati on aega puuviljamüüjaga juttu teha v?i aastaringselt ?itsevaid aedu imetleda. K?ik kohalikud inimesed, keda kohtab, on lihtsad ja s?bralikud. Ümbruskonda on endale kodud rajanud ka mitmed kuulsused, näiteks Elton John. Meele teevad kurvaks vaid noorukesed (Ida-Euroopa) prostituudid, kes igal öösel massiliselt tänavate ääres seisavad. P?hjamaisele soojust otsivale hingele on k?ige ?igem aeg Vahemere äärde reisida talvel, kevadel v?i sügisel. Suvel (juulis, augustis) valitsevad kuurortlinnu turistid ja väljakannatamatu kuumus. Nice’i saabub igal aastal koguni miljon suvist külalist, kaks korda rohkem kui kohalikke elanikke. Südatalvel v?ib muidugi juhtuda, et nädalapäevad vaid sajab, kuid selle teeb tasa pärast vihma l?ppu k?ikjal valitsev värske-magus l?hn ning päikeses rohetavad puhtakspestud taimed. Soojal pingil paljaid jalgu päevitades ja kohvi limpsides tunduvad s?prade poolt mobiilile saadetud lühis?numid stiilis “lumi blokeeris aknad” ja “vannitoas on torude küljes jälle jääpurikad” lihtsalt hästi väljam?eldud naljadena. Roosades jooksutossudes mehedLinn ise sirutub päikse käes lebavana piki sinava Vahemere randa. Tervet linna läbib mereäärne Promenade des Anglais ehk Inglaste Promenaad, mis oma nime saanud selle rajanud inglaste järgi. Piki promenaadi v?ib pea igal kellaajal näha liikumas k?iksugu kasvu-sugu-värvi jne. tegelasi. Siin ei jäta keegi rulluisutamata, kuna peab end paksuks v?i kohmakaks, isegi meesterahvas ei jäta sörkima minemata, kui talle meeldib kanda vaid roosasid jooksutosse. Paljud eestlased tuleks v?ib-olla vägisi m?neks päevaks rannaäärde sallivust ning viisakust ?ppima importida. Viisakus on nimelt igale kohalikule sünnipäraselt loomuomane. Autokompleksis eestlasele jääb kindlasti m?istmatuks ka see, et ringis?itvatel autodel on m?lgid sees, kuid ühegi omaniku uhkust need ei riiva. Ja arvatavasti jääb paljusid vaevama ka küsimus: miks neil nii vanad ja nii väiksed autod on??Neidudel tasub minna vahuveini?htutelePeale selle idülli ja lüürilisuse on asjal loomulikult ka teine, maisem pool. Kui palju see k?ik siis ikkagi maksab? Esmapilgul ei hooma sisseoste tehes hindade erinevust, sest k?ik hinnad ju eurodes ning numbrina väljakirjutatuina tunduvad hirmus väikesed. Niisiis ei tohi end lasta haarata ostuhullusel, kuid samas ei ole m?tet iga asja eesti kroonidesse ümber arvestada, see viib lihtsalt meeleheitele. Näiteks eesti inimesele v?ib olla k?ige šokeerivam mitmesaja krooni küsimine lihakilo eest. Üldiselt on hinnad kaks kuni neli korda k?rgemad kui Eestis. Meeldivaks erandiks on aga k?iksugu veinid (k.a. loo alguse glamuurikas punavein), milledest odavamad, kuid sugugi mitte halvimad, saab kätte juba vähem kui 25 krooni eest. Kuldselt läbipaistva ja suurepäraselt l?hnava vahuveini eest tuleb välja käia vaid 80 eurosenti (u. 13 eek). (Vahu)veini pärast tasub neidudel aga spetsiaal?htutel baari minna, sest 2 euro eest saab seda nii palju kui ?htu jooksul sisse mahub!Nice on loomulikult vaid üks Riviera linnadest. Alati on m?tet istuda rongi ja mööda rannikut ringi s?ita: Vaid 20 minuti kaugusel on Monaco Vürstiriik, poole tunniga j?uab Euroopa filmipealinna Cannes’i. Suurte linnade vahele jäävad neist vähem tuntud, kuid veelgi kaunimad paigad. Eestist saab Nice’i mitmel moel. Lennureiside armastajaid kahjuks Tallinnast veel otse kohale ei lennutata. K?ige mugavama (kuid mitte alati odvama!) v?imaluse leiab arvatavasti reisikorraldaja abiga, kuid alati tasub ka ise ringi vaadata. Üks uuemaid v?imalusi on kasutada vastavatud odavlennuliini Tallinnast Milano’sse, kus ühe otsa pileti eest küsitakse umbes 50 eurot. Peale Itaalia suurlinnas ringivaatamist saab istuda rongile ning s?ita oma lemmikpaika Rivieral.
L?una-Prantsusmaa m?jub vabastavalt(09.03.2002) EPL
Reisimine ei tähenda üksnes uute ja huvitavate paikade külastamist, vaid ka enda emotsioonidega laadimist. Kui keegi kavatseb sel eesmärgil Prantsusmaale s?ita, siis v?iks Pariisi vahele jätta ja suunduda otse l?unasse, soovitab Ene Poll.“Seal on nii ilus,” ?hkasid mu tuttavad, kellele ütlesin, et mul seisab ees reis L?una –Prantsusmaale. Ise kahtlesin, sest ilus on ju suhteline m?iste ja ilu v?ib näha igas seni nägemata paigas. Tagantjärele m?istan, et muud s?na selle piirkonna kohta ei saagi kasutada. Seepärast soovitan kohe ja k?igil v?tta reisiplaanidesse just L?una-Prantsusmaa ehk näiteks linnad Avignon, Nizza, Cannes, Antibes ja soovi järgi muud Vahemere ranniku väikelinnad, millest igaüks on isesugune ja p?nev. Sealkandis olles ei pääse muidugi ka pisikese rikka riigi Monaco väisamisest. Päike, mäed ja meri ühekorraga. Kui hommikuti tervitab sind silmipimestav päike ja kui hotelliaknast näed korraga merd ning mägesid, mis üle kallatud ereda valgusega, hakkab enda pärast kurb. M?te kisub vägisi sinna, et miks meie siin peame kogu aeg kannatama pimeduse ja niiskuse käes. L?una-Prantsusmaa linnades on palju puid, majad ronivad aga k?rgetele mägedele, nii et kogu aeg tahaks vaadata ja ahmida endasse looduse ja inimkäte koostöö v?lu. Kohalikud elanikud ise ütlevad, et neil on aastas umbes kaks nädalat paha ilm. Keskmine temperatuur jaanuaris on 6-8 ja juulis 22-26 soojakraadi. Vahemere rannikul sajab harva.
Seal on lahe. Eks keskkond kujundagi inimese loomust. Prantslaste käitumine on eelk?ige loomulik, mis tähendab, et nad ei järgi jäigalt, kuidas peab v?i tohib. Kui giid kohtab v??ramaalasi juhatades oma tuttavat, vahetab ta tollega kindlasti m?ne s?na v?i jääb pikemakski ajaks juttu vestma. Igal sammul tahavad k?ik ka turistile kaunist päeva ja reisi soovida. Restoranides ei ole teenindajail jäik nägu ees, vaid vastupidi, nad on lahked ja s?bralikud. Rääkimata kohalikest endist, kes s?prade-tuttavatega ?htustama tulles kohe valjuhäälselt suhtlema hakkavad ja kogu olemasoluga kinnitavad, et naudivad head sööki ning veini. Ja mis viga neil väljas käia, kui kolmekäiguline ?htusöök maksab lihtsamas kohas k?igest 150 krooni. Söögist ja joogist v?ib aga iga prantslane l?pmatuseni vestelda. Kui restoranis pakutava kohta midagi küsida, siis kindlasti räägitakse sellest, kuidas nad sama toitu kodus valmistavad. Vaba aja sisustamine näib iga inimese jaoks väga tähtis olevat. P?hiline, mida Nizzas, Monacos ja Cannes’is kinnitati, oli see, kuidas nad v?ivad hommikul autoga tunni ajaga j?uda mägedesse suusatama ning pärastl?unal merre ujuma. Samuti pole nende jaoks probleem s?ita Itaaliasse l?unastama. Tundub, et selliseid asju ei planeerita ette, vaid tehakse hetkeemotsiooni najal. Vaatamist igale kultuuritasemele. Igas väikelinnas leiab m?ne maailmakuulsa kunstniku muuseumi. Antibes’is on pool aastat elanud Piccasso, Nizzas asub Mattisse’i muuseum, Aix-en-Provance’is v?ib külastada Cezanne’i kodu. Need on vaid m?ned näited. Armas on see, kuidas prantslased oma kuulsuste radu tähistavad. Nimelt ongi tänavatesse kinnitatud n-ö jalajäljed ehk väikesed plaadid, mis näitavad, kus kuulus kirjanik v?i kunstnik käis. Kes eriti kultuuri järele ei janune, vaid tahab lihtsalt kohalikku elu näha, v?ib minna turule. Linnaturgudel on saadaval k?ike alates vanakraamist kuni odavate tarbekaupadeni. Giidide kinnitusel on turul müüdav kaup odav, kuid kvaliteetne. (Meeste nahkkingad maksid umbes 500 krooni). Loomulikult müüakse mereäärsetes linnades kalu nii turul kui ka lihtsalt tänaval. Ja mitte ainult kalu, vaid austreid, tigusid, kaheksajalgu jne. Igas paigas on ka oma kindel kaubaartikkel, millest turist külmalt ei möödu. Näiteks Aix-en-Provance’ist v?ib osta lavendlimett ja erilisi präänikutaolisi maistusi calissone, mida ainult seal valmistatakse. Linnas paikneb ka j?ulukujukeste santoonide töökoda. Grasse on t?eline l?hnalinn, kus silma ja nina r??mustavad seebid, ?lid, küünlad, parfüümidest rääkimata. Erilised maitsesegud on omaette kaup, müüakse maitsestatud ?lisid, v?ideid, taimi. Vahemere rannikualale Prantsusmaa ja Itaalia piiril ehk Rivierasse j?udnu ei saa loomulikult käimata jätta ka rikkuse paradiisis Monacos, kuhu pääseb helikopteriga Nizzast seitsme minutiga. Seal on Monte Carlo kasiino, vormelirada, aga ka okeanograafiamuuseum tohutute akvaariumidega. Kirjusid kalu vaadates m?tlesin moekunstnikele – millised värvikombinatsioonid, sellist kleiti tahaks! Valgus ja soojus koos kauni loodusega ning kohtumised elu nautivate inimestega p?hjustavad erilise r??mutunde, mida kodumaal raske kogeda. See ongi p?hjus, miks seal käimata ei tohiks jätta.
P?nevamad väikelinnad:
Avignon. 90 000 elanikku. Avignon oli üks Euroopa üheksast kultuurilinnast 2000 aastal. Linn on täis unikaalseid mälestisi, mida ei ole kuskil mujal. 14. sajandil rajasid paavstid Avignoni endale kodu ja jäid sinna järgmiseks sajaks aastaks. Linnakesest sai kiiresti mitmesuguste kultuuriliikumiste keskus. Tänapäeval külastavad seda kuulsusrikka minevikuga imeilusat linnakest, kus toimub ka prestii?ne teatrifestival, igal aastal tuhanded turistid. UNESCO maailma kultuuripärandite nimekirja on kantud paavsti palee, mis ehitati paavstide Benoit XII ja Clement VI jaoks. See on siiani üks suurimatest keskaegsetest kindlustest ja hea näide 14. sajandi gooti arhitektuurist. Avignon asub Rhone’i j?e ääres ning k?ikjal seal lähedal laiuvad viinamarjaaiad meenutavad külastajale, miks Avignon on Cotes du Rhone’i veinipealinn.
Nizza. Nizza on 350 000 elanikuga Prantsusmaa suuruselt viies linn, kus on üle 7,5 km randu ja k?ige rohkem gaasiküttega busse. Nizzat peetakse Kagu-Prantsusmaa pealinnaks ning enamik prantslasi elaks hea meelega just siin. Kliima on väga pehme – keskmiselt 11 kraadi talvel ja mitte liiga kuum suvel. Nizza teevad v?luvaks värvid, promenaadid, arhitektuur ja inimesed. Linn on täis turiste, kes jalutavad p?hiliselt Vanas Nizzas Cours Saleya lille-, puuvilja ja köögiviljaturgudel. Nizza arhitektuur on enamjaolt eklektiline – Vana-Rooma asustustest ja uhketest barokklossidest tänapäevaseni välja. Enamasti on elumajad siiski pärit 19. sajandi l?pust ning peegeldavad nende ehitajate, rikaste nizzalaste ettekujutust heast elust. Nizza on autentne linn – m?jutatud Provence’i ja itaalia kulinaarsetest traditsioonidest, ümberringi valmivatest headest veinidest.
Cannes. Prantsuse Riviera tähtsamaid kuurorte. Aastast 1946 korraldatakse Cannes’is igal aastal rahvusvahelist filmifestivali, mille k?rgeim auhind on Kuldne palmioks. Festivalipalee ümber on kuulsuste käejäljed. Esimest korda on Cannes’i mainitud rooma kindlusena (Castrum Marcellinum). Aasta keskmine temperatuur Cannes’is on 16,5 kraadi Celsiust, talvine keskmine 10,5 kraadi. Erakordselt inims?bralikule temperatuurile lisanduvad pidev päikesepaiste ja m?ned harvad vihmasagarad, sest Cannes’i kaitsevad kontinentaalsete äkiliste tuulte eest mäeahelad.
Antibes. oli esimene kreeklaste asutatud linn Prantsuse Riviera alal. Nende rajatud on hiiglaslik amfiteater, templid ja monumendid, mis panid aluse Antibes’i kuulsusele kunsti- ja kultuurilinnana. Esimene pärl ootab Antibes’i külalisi kohe sadamas: Chantier Naval ooperiteater, mis on rajatud endisesse laevatehasesse. Samas sadamas randus oma Bel Ami’ga muide tihti kirjanik Guy de Maupassant. K?rvalasuval La Gravette rannal pakuvad maalilist vaatepilti arvukad kaluripaadid. Parim vaade linnale avaneb Amiral de Grasse promenaadilt, Rampe des Saleurs kaldteelt, kus kalurid omal ajal oma saaki soolasid. Samas elas kunagi maalikunstnik Nicolas de Sta?l. Linna suurimate vaatamisväärsuste hulgas on veel 17. sajandi militaarinsener Vaubani püstitatud kaitsevall ja Picasso muuseum. Picasso elas Antibes’is 1946. aastal, tema toonasesse koju rajatud muuseumis on väljas palju tema enda l?petatud töid, eskiise, joonistusi ja keraamilisi esemeid.
Edevuse laat (Eesti Ekspress)
Kui keegi püüaks ritta seada Euroopa glamuursemaid linnu, poleks m?tet mainida Pariisi ega Londonit. Prantsuse Riviera (väike)linnade k?rval tunduvad need nagu tolmused töölisasulad kuskil issandast unustatud pärap?rgus. Saint-Tropez! Nice! Cannes! Monte Carlo ja San Remo sealsamas k?rval, rääkimata loendamatutest vähem tuntud nimega, kuid sama efektsetest kohtadest. Ning ?hk on seal glamuurist ja edevusest paks igal aastaajal.
Koerad on Saint Tropez’s paarikümnesentimeetrised, jahid aga nii suured nagu elumaja.
Enamik prantsuse turismiraamatuid l?petab viimase peatükina eksklusiivse ja snobistliku paiga, Saint Tropez’ kirjeldamisega, mis peaks olema pärliks merekarbis taevasinisel rannikul. Kui snobistlik ja eksklusiivne ta on, see jäägu igaühe enda otsustada, kuid midagi erilist siiski, kui v?rrelda teiste turismilinnakestega. Endisesse kalurikülasse s?ita üheks päevaks Nizzast v?i Cannist pole üldsegi m?eldamatu.
Saint-Tropez’sse j?udmine polegi nii lihtne, kui tavaliselt enne reisi ette kujutatakse. Saab merd, maad ja ?hku mööda. Viimasel juhul on liiklusvahendiks helikopter. Peaks mainima, et koptereid on ranniku lähistel tiirlemas isegi rohkem kui jahte merel. Kui ei soovi tunde veeta 35kraadises suvekuumuses, on v?imalik ka laevaga kohale j?uda. Ausalt öeldes on üsna kaunis üks tunnike vanast kalurikülast Saint-Rafaelist üle mere Saint Tropez’ poole minna, mis polegi nii suur, kui ette kujutatakse.
Üllatus. kohale j?udes ei ootagi ees turistide hordid, kelle vahelt kuuma päikese käes läbi pugeda, vaid väike laevuke randub jahisadama k?rval olevasse peatuspaika. Just nimelt peatuspaika, sest prantslaste arvates on see enesestm?istetav, et selle kai äärest just s?idavad need laevad mis vaja ning sinna kuhu vaja. See on su enda väikene ?htune seiklus, kui oled vale paadikese peale istunud ja näiteks k?rvalkülakesse Saint-Maxime’i s?itnud.
Saint-Tropez’s on jaapani turistide puudumine t?enäoliselt tingitud sellest, et Saint-Tropez’s tuleb arvestada üsna suure väljaminekuga. Isegi toidud on tunduvalt kallimad kui ranniku teises osas Cannes’i ja Nizza vahelisel alal. Lisaks on väikeses endises kalurilinnakeses ka majutuskohtade puudus ja need, mis on, kuuluvad juba mitmete tärnikeste hulka, v?i tuleks otsus langetada apartemendi ehk suvekorteri kasuks, kui just ei ole luksusjahti, kus 24 h ööbida. Ühepäevase reisi oskab aga iga nutikaimgi külastaja üsna taskukohaselt välja vedada ja meeldivaks teha.
Üks reisikaaslane, kellega olin Nizza lähistel kohtunud ühel hommikusöögil, kirjeldas Saint-Tropez’s käiku üheselt. “Naine tahtis minna, mingi seriaal pidi olema, nii me s?itsime 4 tundi sinna ja 5 tundi tagasi, aga ega seal muud polnud kui elumajade suurused jahid.” Enamasti nii ongi, k?igil seostub Saint Tropez’ga eelk?ige nii Kanal 2 kui soome kanalite vahendusel kuulsust v?itnud prantsuse seriaal “Saint Tropez” ning paljud ka külastavad seda, et äkki t?esti ?nnestub m?nda kuulsust trehvata tänaval v?i rannas peesitamas.
T?si, Birgitte Bardot oma villast välja ei tule, ja kes trehvab Vanessa Paradis’iga kokku, v?ib ennast lugeda ?nnelikuks. Kuigi glamuuri jätkub selles paigas ometi. Näiteks, v?ib jalutada jahtide bulvaritel, imetledes, kuidas kenad t?mmud paaditöölised luksusjahte valgemaks ja puhtamaks lihvivad veel valgema lapikesega kui jaht ise. V?i siis saab head espressot juues imetleda mööduvaid turiste, kes, nagu näha, on ka oma parimate ja mugavaimate garderoobide p?hjast reisile kaasanud viimased moodsad päikeseprillid ja suvituskübarad.
Saint Tropez’ puhta vanalinna k?rval on ka seal kaunid liivarannad, mida mujal Côte d’Azuris ei leidu, kui ei ole just liiv kohale toodud nagu Cannes’i. Enamik randasid on tasulised, kuid leidub ka tasuta, ilma varjude ja lamamistoolideta randu, kus v?ib vabalt päikest v?tta, muusikat kuulata ja suhtlema asuda. Peab mainima, et rannad asuvad Saint Tropez’s veidi linnast eemal, nii et k?ige mugavam viis liiklemiseks terves piirkonnas on motoroller. Enamasti käivad ka Saint Tropez’s puhkamas just prantslased ise. Suhtlemine ongi nende meelistegevus veinide rüüpamise k?rval. Meile, p?hja poolt tulnuile, on see esmapilgul v??ras, et kuskil avalikus kohas räägitakse ja arutatakse maailma asju, vahel isegi vaieldakse ning tülitsetakse. Kogu selle vestluse vältel on tavaliselt prantslastel kaaslaseks rosé vein. Äärmisel juhul valge.
Prantslased armastavad loomi, eriti on moes koerakesed. Viimaste puhul tuleb Saint Tropez’s eriti ettevaatlik olla, mitte selle t?ttu, et v?id m?ne hammaste ohvriks langeda, vaid et jalutavate koerte suurus varieerub p?uetaskusuurusest m?nekümne sentimeetrini ja on oht neile lihtsalt peale astuda. Kujutasin ette olukorda, kui see peaks juhtuma, et millise temperamentse prantslasliku pahameelepurske osaliseks ma v?in saada, kuigi kindlasti, nagu ikka tavaks, l?puks lahkutakse s?pradena käeviipe saatel.
?htu saabudes tervitab aga kuulus väikelinn oma värvigammadega, mida mitte kusagil mujal Taevasinisel rannikul ei kohta. ?htupäikene segatud veepeegelduse ja mägede varjudega – see muudab liivakarva terve linnapanoraami. Pole siis ime, et kunstnikud promenaadile tulevad väikseid linnavaateid maalima ja samas ka müüma. Korduvalt neist mööda jalutades tekkis tunne, et oleks vaid l?uend, värvid ja pintsel, siis visandaks kohe ühe pildikese mälestuseks, kuid see mälestus jäi selle-eest südamesse.
teisipäev, juuli 25, 2006
Särgid, ehk siis mis selga läheb
Särkide kohta on nüüd asi niikaugele jôudnud, et särgid on ostetud ja kohe kohe läheb tegemisse ka nimed ja pildid nii, et reede ôhtuks peaks trükisoojad särgid käes olema juba, et Teil oleks aimu umbeski millised need särgid tulevad panen üles siia nii meeste kui naiste särgi kavandi. Nimede ja muude asjadega seoses vôtan Teie kôigiga ühendust.
Päikest niikaua
Kristjan
Päikest niikaua
Kristjan
esmaspäev, juuli 24, 2006
Seltskond, ehk siis kes on kes
Nüüd, siis veel üks pôhiline tutvustamist vajav punkt meie Tripi juures, ehk siis kes üldse on meie.
Ants, ehk siis päris nimega Kristjan, ennast on väga raske iseloomustada, aga ma arvan, et enamus tunneb/teab mind ilma tutvustamatagi. Üldiselt rôômsameelne, vahel ka kurvameelne Eesti mees, kes on just kôike parajalt. Selle reisi puhul pean ütlema, et olen üks kogu idee generaatoritest ja siiani ka selle reisi ônnestumisse ilmselt kôige rohkem oma vaba aega pühendanud, aga kôik ikka ülla eesmärgi nimel et tuleks lôbus ettevôtmine.
Rayray, ehk siis Reijo, mees kes on olnud ajakirjas Just leheküljel 51, see peaks kôik ütlema. Pikemalt kirjeldades, mees nagu otse Fashion TV-st tulnud, popp ja noortepärane. Armastab kôike mis on ilus ja kallis. On valmis peaaegu alati küsimusi esitamata pöörastest seiklustest osa vôtma. Mees kelle ideed on aeg ajalt eespool ajast ja reaalsusest, aga kes ei näe selles takistust.
Rasta vôi Reff, ehk siis Revo, legendaarne kassisabalane. Vôiks isegi öelda, et Elav Legend sealsetel kitsastel tänavatel. Mees, kes väsib harva ja jôuab alati kôige rohkem. Tôeline energiapomm ja inimene, kel alati naeratus näol. Tema naljad vôivad küll vôôrale imelikud tunduda, aga kui ära harjud avastad ise ka ennast tema seltskonnas vähemalt poole rohkem naermas kui tavaliselt.
Pôder, ehk siis kôigi sôber Pôder. Vôibolla keegi tunneb teda ka Vahuri nime all, aga see on kahtlane. Pôder on tôeline spordi fanaatik ja ka ise päris aktiivne sportlane, olgu tegu ralli, hoki, saalibändi, tennise, jalgpalli vôi ôlleorienteerumisega, teda leiab alati nii platsiäärelt kui ka platsilt. Olnud asendamatu tuju hoidja ja tôstja meie Soome ralli reisidel oma uskumatu positivismiga ja vôimega säilitada igas olukorras rahu ja külm pea.
Immu, ehk siis Imre. Mees, keda kunagi tuli jôuga tassida, et ta trenni tegemise juurest eemale saada ja toast välja meelitada, aga kes nüüdseks on kasvanud hästi lôbusaks ja mônusaks kaaslaseks erinevatel üritustel ja kes on alati nôus kaasa lööma. Mees, kelle pärast nii mônigi trip Pôlvasse on ette vôetud.
Karl, ehk siis Karl. Uskumatult aktiivne ja sôbralik. Kui miski on vaja teoks teha, siis tema selle ka teoks teeb ükskôik mis raskused tee peal ees seisaks vôi ükskôik kui lootusetu seis näib. Mees, kelle sihikindlust ja kindlat meelt kadestavad enamus, kes teda tunnevad, talle on peaaegu vôimatu ei öelda.
Kivi, ehk siis Argo, mees kelle suurimaks hobiks vôiks öelda ongi uute paikade avastamine ja reisimine. Kui midagi ette vôtab teeb seda ülima pôhjalikkusega, sest tulemus peab olema alati ideaalne. Muidu lihtne ja sôbralik tôeline eestlane.
Anneli, ehk siis ei oskagi teda teisiti kutsuda. Vaikne tütruk kaugelt eestimaa nurgast setumaalt. Nii et kuningriiklane. Vahel vaikne, vahel tormine, oleneb kui hästi te teda tunnete. Ei keela ega jonni ja lööb ise alati rôômuga seiklustes kaasa, vahel isegi imestan, et kuidas ta suudab, sest meie kannatamine pole just kerge.
Armanda, ehk siis Annika. Inimene keda mul on kôige raskem kirjeldada, sest temaga on kokkupuuted olnud suht pôgusad. Nii palju kui on ônnestunud suhelda olen kogenud, et Annika on hästi lôbus ja kogu aeg naeratav Pärnu neiuke, kes ka nüüd Tallinnasse on röövitud.
Sellised need 9 päkapikku on kes siis selle reisikese ette vôtavad.
Ants, ehk siis päris nimega Kristjan, ennast on väga raske iseloomustada, aga ma arvan, et enamus tunneb/teab mind ilma tutvustamatagi. Üldiselt rôômsameelne, vahel ka kurvameelne Eesti mees, kes on just kôike parajalt. Selle reisi puhul pean ütlema, et olen üks kogu idee generaatoritest ja siiani ka selle reisi ônnestumisse ilmselt kôige rohkem oma vaba aega pühendanud, aga kôik ikka ülla eesmärgi nimel et tuleks lôbus ettevôtmine.
Rayray, ehk siis Reijo, mees kes on olnud ajakirjas Just leheküljel 51, see peaks kôik ütlema. Pikemalt kirjeldades, mees nagu otse Fashion TV-st tulnud, popp ja noortepärane. Armastab kôike mis on ilus ja kallis. On valmis peaaegu alati küsimusi esitamata pöörastest seiklustest osa vôtma. Mees kelle ideed on aeg ajalt eespool ajast ja reaalsusest, aga kes ei näe selles takistust.
Rasta vôi Reff, ehk siis Revo, legendaarne kassisabalane. Vôiks isegi öelda, et Elav Legend sealsetel kitsastel tänavatel. Mees, kes väsib harva ja jôuab alati kôige rohkem. Tôeline energiapomm ja inimene, kel alati naeratus näol. Tema naljad vôivad küll vôôrale imelikud tunduda, aga kui ära harjud avastad ise ka ennast tema seltskonnas vähemalt poole rohkem naermas kui tavaliselt.
Pôder, ehk siis kôigi sôber Pôder. Vôibolla keegi tunneb teda ka Vahuri nime all, aga see on kahtlane. Pôder on tôeline spordi fanaatik ja ka ise päris aktiivne sportlane, olgu tegu ralli, hoki, saalibändi, tennise, jalgpalli vôi ôlleorienteerumisega, teda leiab alati nii platsiäärelt kui ka platsilt. Olnud asendamatu tuju hoidja ja tôstja meie Soome ralli reisidel oma uskumatu positivismiga ja vôimega säilitada igas olukorras rahu ja külm pea.
Immu, ehk siis Imre. Mees, keda kunagi tuli jôuga tassida, et ta trenni tegemise juurest eemale saada ja toast välja meelitada, aga kes nüüdseks on kasvanud hästi lôbusaks ja mônusaks kaaslaseks erinevatel üritustel ja kes on alati nôus kaasa lööma. Mees, kelle pärast nii mônigi trip Pôlvasse on ette vôetud.
Karl, ehk siis Karl. Uskumatult aktiivne ja sôbralik. Kui miski on vaja teoks teha, siis tema selle ka teoks teeb ükskôik mis raskused tee peal ees seisaks vôi ükskôik kui lootusetu seis näib. Mees, kelle sihikindlust ja kindlat meelt kadestavad enamus, kes teda tunnevad, talle on peaaegu vôimatu ei öelda.
Kivi, ehk siis Argo, mees kelle suurimaks hobiks vôiks öelda ongi uute paikade avastamine ja reisimine. Kui midagi ette vôtab teeb seda ülima pôhjalikkusega, sest tulemus peab olema alati ideaalne. Muidu lihtne ja sôbralik tôeline eestlane.
Anneli, ehk siis ei oskagi teda teisiti kutsuda. Vaikne tütruk kaugelt eestimaa nurgast setumaalt. Nii et kuningriiklane. Vahel vaikne, vahel tormine, oleneb kui hästi te teda tunnete. Ei keela ega jonni ja lööb ise alati rôômuga seiklustes kaasa, vahel isegi imestan, et kuidas ta suudab, sest meie kannatamine pole just kerge.
Armanda, ehk siis Annika. Inimene keda mul on kôige raskem kirjeldada, sest temaga on kokkupuuted olnud suht pôgusad. Nii palju kui on ônnestunud suhelda olen kogenud, et Annika on hästi lôbus ja kogu aeg naeratav Pärnu neiuke, kes ka nüüd Tallinnasse on röövitud.
Sellised need 9 päkapikku on kes siis selle reisikese ette vôtavad.
teisipäev, juuli 18, 2006
Marsuut, ehk siis mida näha saab ja mida mitte.
Ei hakka tegema saladust, sellest kuhu plaan on minna ja milleks ja et kôik kodused vôiksid umbes arvatagi, millal kuskil oleme, panen siia kokku väikese tutvustuse selle kohta, kuidas vähemalt praegu plaanime oma päevi sisutada ja kuhu mingiks ajaks välja jôuda. Eks on siililegi selge (kui ta üldse viitsib nii palju môelda) et täpselt me seda kava täitma ei hakka ja ootamatusi ja uusi idee välgatusi tuleb ette niikuinii. Aga pärast ongi hea näha kuidas plaanitud oli ja kuidas tegelikult läks, sest oleme ausad eks meie kôigi jaoks ole see reis pea ees vette hüppamine suhteliselt tundmatus kohas. Selline peaks ta siis igal juhul umbes olema ja selliseid kohti peaks kasvôi korrakski bussiaknast mööda vilksatamas nägema:
06. august, pühapäev. Päike on kindlasti erakordselt ere ja hommik Nôval ärgates (miks just paljude jaoks seal, jääb seekord saladuseks) ei reeda veel paljut, mis juhtuma hakkab, aga ôhus on tunda siiski juba, et kohe kohe on algamas midagi suurt, midagi mis peaks muutma kasvôi natukenegi osaliste maailmapilti. Igal juhul pärastlôunal see siis algab, kui kôigi kompsud on bussi tôstetud, poest palju head ja paremat kaasa ostetud, kôik muu vajalik stuff olemas ja bussinina Pärnu maanteele keeratud. Esimene ôhtu ei juhtu just paljut, läbime rôômsa vurinaga Eesti kuumima linna, meie pealinna Pärnu ja jôuame ka veel loodetavasti sellel päeval läbida enamus Lätist, sest nagu vanasôna ütleb, ei saa me läbi Lätita. Riias igal juhul peatuma ei hakka.
07.august, esmaspäev. Sellel ööl me ei maga, vôi vähemalt keegi meist on igal hetkel roolis ja loodetvasti ka üleval, kui öö jooksul läbime Leedu ja alustame ka plaanide kohaselt Poola läbimist, kui just Poola piirivalve onud ja tädid meid nii armastama ei hakka, et seal kinni hakkavad hoidma. Igal juhul vôib selle esmaspäeva kohta öelda, et see on tôsiselt sinine, kuna enamuse sellest ajast veedame oma armsas sinises bussis ja kihutame tuhat nelja läbi Varssawi ja Wroclavi, Praha poole. Kui just suuremaid tagasilööke ei tule peaksime juba pärastlôunal vôi siis varajasel ôhtutunnil jôudma Prahhasse. Prahas sirutaks hea meelega koibi, jooks kannu ôiget tšehhi ôlut ja pistaks midagi korralikku hamba alla ja uskuge vôi mitte ronimegi jälle bussi, et juba veel hilisemaks tunniks jôuda saksamaa jalgpalli pealinna Münchenisse. Selleks ajaks on juba läbitud tervelt ~1700km
08.august, teisipäev. Kurb vôi mitte, aga suure tôenäosusega jääb München meil päevavalguses nägemata, aga ma arvan, et sellest pole hullu, jalgpalli MM on niikuinii nüüdseks juba läbi. Igal juhul on reisi algus karm, sest juba teine öö järjest tuleb osalistel bussis veeta. Samas hakkavad sel ööl nii mônelgi ilmselt kôrvad lukku minema ja on tunda hapniku puudust sest, me buss tôuseb kôrgustesse, kus meist vähemalt pooled pole kunagi olnud. Igal juhul tervitavad meid esimesed päikesekiired juba kaunites Alpides. Hommiku poole jäävad teele kaunid linnad nagu Bern ja Lausanne, kus ka väiksemat sorti peatus plaanis. Olümpialiikumise pealinn Lausanne on kaunis oma maalilise järve ja lumiste mäetippudega. Seal vôib nii mônelgi külm hakata, sest augustis pole just lume nägemine väga tavaline, samas on eesmärk juba nii lähedal. Läbitud ~2200km hakkab juba ununema ja järgmised ~500 km saavad olema ootusärevad, koos Genfi ja Grenobliga. Igal juhul pimeda saabumiseks peaksime olema juba Prantsusmaal, vahemereäärses Toulonis.
09.august, kolmapäev – 13.august, pühapäev Pikk bussisôit seljataga, öösel kämpingus sellest välja magatud on Vahemere lôunapäike meie nägusi paitamas ja rôômsalt “Tere tulemast” ütlemas. (Muidugi vôibolla on tervitajaks ka vihm, mine seda vahemere kliimat tea ) hommikusöök Toulonis ja siis kuhugi randa vôi linna peale. Mis edasi juhtuma hakkab jääb iga ühe enda fantaasia viljaks. Järgnevate päevade jooksul läbime linnad nagu St. Tropez, Cannes, Nice, San Remo, Monaco, Genova. Päevakava näeb üldiselt ette, palju ujumist ja rannas peesitamist, linnadega tutvumist, korraliku und mônes odavamas kämpingus, ööklubide külastusi ja palju muid pööraseid seiklusi. Monacos lähme muidugi kasiinosse ka. Luban, et mône postkaardi saadame ka, need küll jôuavad ilmselt koju hiljem kui me ise, aga mis seal ikka.
14.august, esmaspäev Igal juhul esmaspäeva varahommikul ärkame kas Genova lähistel vôi Milanos, oleneb asjaoludest ja oleme 5 ööpäevaga edasi liikunud vaid ~400km ja aeg on jälle rohkem gaasipedaalile vajutada. Hommik itaalias on kindlasti uimane ja seda kasutame me ära. Igal juhul ootab meid ees varahommikune sôit risti läbi Pôhja-Itaalia (~300km) ja veel enne lôunat oleks soov jôuda Veneetsiasse. Päev Veneetsias saab olema juba niigi mitmelt poolt hoope saanud rahakotile päris valus ettevôtmine, aga selle maailmalinna külastamise vahele jätmine oleks ka loll tegu, eriti kui ta juba nii lähedal on. Ja pealegi edasi peaks juba jälle hinnad odavamaks hakkama minema. Igal juhul kuskil lubame endale ôige ja korraliku suure Itaalia pizza. Ööks sôidame Veneetsiast Triestesse ~200km
15.august, teisipäev. Sel päeval läbime siis need 40 km sloveeniast , mis jääb vahemere äärde ja külastame sealset suurimat kuurortlinna Koperi ja suundume Horvaatiasse. Seal sôidame mööda rannikut ôhtuks Pulasse. Jällegi plaan leida öömaja ja siis tutvuda sealse linna ja kultuuriga. Muidugi kui meist üldse enam elulooma on, sest selleks ajaks mingi väsimus peab olema hakanud juba tekkima. Kogu päeva distants jääb 200 km kanti nii, et aega on ringi vaadata. Peas kummitab juba laul: Kuuma päikese eest, merre sukeldun maa, liuglen lainetes, puhkan soolases vees…
16.august, kolmapäev Sel päeval vôtavad meist ilmselt enamus viimast korda päikest sel suvel, kui muidugi ilm annab selleks vôimaluse, aga miks ta ei peaks. Peamisteks päeva märksônadeks ütleks ikkagi rand, päike ja soe vahemeri, liiva seal vist väga pole, aga seda enam lahe on kaljude vahel natsa veealust maailma nautida. ôhtuks igal juhul sôidame ~50km Rijekasse, seal jätame ilmselt hüvasti, meile juba selleks ajaks kindlasti väga meeldima hakanud sooja vahemerega ja alustame teekonda sisemaale.
17.august, neljapäev Öö möödub Horvaatia maanteedel bussis, kui muidugi seal röövleid pole, nii et hommikuks tervitab meid juba 500km hiljem sinine ja kuum Balaton. Värsked viinamarjad, arbuusid, soe vesi, ungari vein ja nii möödub päev meie vennasrahva juures. ôhtuks sôidame veel nende pealinna ka ja üritaks siis veeta esimese öö tôelises linnamelus kuskil noorte hostelis ja tutvuda kuidas meie lôunas elavad vennad oma vaba aega veedavad vô?i jalutada niisama linna peal ja lasta mustlastel tulevikku ennustada.
18.august, reede Juba tekivad esimesed hirmumôtted, et issand varsti peab jälle tööle minema ja reisike hakkabki läbi saama, aga vara veel. Ei tule me otse koju midagi, keerame bussi hoopis jällegi lääne poole ja sôidame päevaga Budapestist Prahasse. Vôib juhtuda, et väga tôenäoliselt jääb me teele ette ka Viin. Seekord mitte alkohoolne jook, vaid hoopis Austria kaunis ja kultuurne pealinn. Kui mitte, siis lohutuseks vôib öelda, et Slovakkia pealinnast Bratislavast sôidame sel juhul läbi niikuinii. Igal juhul veel enne ôhtut tahaks jôuda Prahasse (~550km), otsida jälle ühe kena ja odava ööbimiskoha ja siis minna ühele korralikule möllule. Praha saab olema see koht, kus me siis viimase enda niigi piitsutatud kehadest välja pigistame ja peame maha ühe korraliku lôpupeo kohalikes parimates baarides ja klubides.
19.august, laupäev No nüüd on küll kôik. Ärgates ja pohmelli taludes, tuleb vaikselt asjad pakkida ja bussi poole jälle astuda. Viimane pilk kaunile Prahale, vôibolla môni suveniir ja siis bussi. Algab meie reisi kurvem osa, tagasi koju sôit. Teine pool päevast möödub Tšehhit ja Poolat läbides. Ilmselt sel päeval on kôigile meile selge, kumb on parem Kas Soome vôi Poola? Igal juhul kurbi meeleolusi me bussis ei ole ja käib elav muljetamine ja parima seikluse valimine, kuni saabub öö.
20. august, pühapäev Öö on jälle bussis veedetud ja märkamatult on ka koduke järjest lähemale saabunud ja millalgi ennelôunal, peaksime juba ületama Eesti piiri. Kôigile osalistele vôib siinkohal öelda Finnairi reklaamlause – ôhtuks koju. Viimased ~1300km läbitud. Igal juhul tuleb sel päeval tagasi argiellu pöörduda ja reis ajalukku kirjutada. Peaks olema mida meenutada.
Vot selline, siis saigi väike eelplaanike reisile, kuidas asjad tegelikult kujunevad, paistab juba siis augustis. Igal juhul ilmub siia hiljem ka pikem reisipäevik.
Päikest!
Rattad, ehk siis meie sôiduvahendist
Üks esimesi asju peale seltskonna kokkusaamist oli leida meile sobiv sôiduvahend, mis kannataks ära selle 15 päevase kruiisimise ja mille meie ära kannataks, sel pikal teekonnal seitsme maa ja mere taha. Otsingud olid tihedad ja meile käis end näitamas palju väiksemaid ja suuremaid, ilusamaid ja vähem ilusamaid 4-rattalisi sôpru. Kuigi valik oli raske, oli ta samal ajal ka üllatavalt kerge ja meie ônnelikuks väljavalituks osutus seekord siis järgmine sôiduvahend: Volkswagen LT 35 Kombi. Järgmiste sôbralike näitajatega:
Värv: Sinine
Aasta: 2002
Mootor: 2,5 TDI
Kütusekulu: 10L/100Km
Istekohti: 8+1
Juhiload: B-kat
ja järgmiste lisadega: navigatsiooniseade, kliimaseade, CD-stereo, käetugedega mugavad istmed, pagasiruumi pikkus 1,8 m
Me kôik loodame, et saame temaga sel 15 päevasel matkal suurteks sô6pradeks ja meie teda alt ei vea ja tema meid. Lisan siia ka môned pildid meie uuest sôbrast :)
Värv: Sinine
Aasta: 2002
Mootor: 2,5 TDI
Kütusekulu: 10L/100Km
Istekohti: 8+1
Juhiload: B-kat
ja järgmiste lisadega: navigatsiooniseade, kliimaseade, CD-stereo, käetugedega mugavad istmed, pagasiruumi pikkus 1,8 m
Me kôik loodame, et saame temaga sel 15 päevasel matkal suurteks sô6pradeks ja meie teda alt ei vea ja tema meid. Lisan siia ka môned pildid meie uuest sôbrast :)
kolmapäev, juuli 12, 2006
Tutvustus, ehk siis milleks ja miks?
Tere omad ja v66rad!
Tegin blogi, et jagada Teile infi kuidas ja mis toimub ümber meie augustikuise reisikese Euroopasse, ehk hüüdnime järgi siis Kreisi Eurotripi ümber. Loodetavasti ikka 6nnestub siia ka midagi reaalajaliselt postitada ja pajatada Teile meie juhtumistest ja pöörastest seiklustest. Enne aga leiate siit uudised ja infi kuidas lähevad ettevalmistused ja mis üldse plaanis on ja kes on osalised. Head jälgimist ja lugemist.
Parimatega
Kristjan
Tegin blogi, et jagada Teile infi kuidas ja mis toimub ümber meie augustikuise reisikese Euroopasse, ehk hüüdnime järgi siis Kreisi Eurotripi ümber. Loodetavasti ikka 6nnestub siia ka midagi reaalajaliselt postitada ja pajatada Teile meie juhtumistest ja pöörastest seiklustest. Enne aga leiate siit uudised ja infi kuidas lähevad ettevalmistused ja mis üldse plaanis on ja kes on osalised. Head jälgimist ja lugemist.
Parimatega
Kristjan
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)