13 kuni 17 veebruar Santa Barbara, Los Angeles, San Diego, Suur Kanjon

Oleme jõudnud tänaseks juba Puerto Ricosse ja nagu karta oli, siis vahepeal läks tempo selliseks, et mingisugust kirjatööd ei jõudnud teha, üritan nüüd paari päevaga tõmmata tagasi joonele.  Üldse oli probleeme leida aega magamiseks ja mitte ainult aega. Inspiratsiooniks on läpaka kõrval järjekordne rummikoks, kohalik Puerto Rico rumm maitseb hästi, kuigi on kariibide kohta erakordselt kallis. Liiter 9 usd-i. Taustaks mängib mõned tunnid tagasi lõppenud Eesti Laul ja alustan siis eelnevate päevade kokkuvõtet. Millal see LIVE lendab oleneb sellest kauaks seda rummi jagub. Hetkel on kapis veel pool 1,75l pudelist J Nüüd aga lähme veel tagasi USA-sse.

Hommik Santa Barbaras algas tõdemusega, et Adele on ikka veel haige ja kuna see oli kestnud juba 5 päeva otsustasid Toits ja Ramune minna temaga arsti juurde kontrolli. Leidsin GPS-ga lähima haigla ja viisin nad sinna. Ise sõitsin tagasi hotelli ja veetsime paar tundi ülejäänud seltskonnaga basseini ääres. Ilm oli juba väga mõnusalt suvine. 11-ks olid asjad autodes, võtsime peale perekond Tuulikud koos heade uudistega, et midagi tõsist Adelel viga ei ole ja suundusime Santa Barbara linnaga tutvuma. Mulle see linn väga meeldis. Peatänav meenutas kuidagi suvist tipp aega Pänus Supeluse tänaval, ainult et tänavat ääristasid palmid ja poode ja baare oli kordades rohkem. Lisaks olid kaubamärgid veits tuntumad kui Karusselli pood. Samas ei saa öelda, et hinnad oleksid olnud hullud. Nägin täitsa okeid restorani kus pakuti buffe dinnerit 10 doltsiga ja enamus baarides olid vaadiõlled 3 usd-i pint. Lisaks oli Levise poes selline allahindlus, et Tiit sai endale uued teksad 9,95-ga. Enne linna tuuri jalutasime ka veits rannas ja kail ja kokkuvõtteks võibki öelda, et kogu linn jättis väga kauni ja laheda mulje ja sinna tuleks iga kell tagasi.

Santa Barbarast lahkudes võtsime suuna Los Angelesse ja kuigi päris esialgsetes kavades olime planeerinud veeta seal 2 ööd ja kolm päeva, siis enne reisi sai juba otsustatud, et vähendame oluliselt LA aega ja suundume hoopis lisaks ka San Diegosse. Põhjus oli see, et kõik kellega me rääkisime ütlesid, et LA pole miskit erilist, aga tagasi sõidu juurde. Plaan oli liikuda mjööda ajaloolist nr 1. Highwayd ja esialgu see isegi õnnestus, aga kui Malibuni oli jäänud 25 km oli järsku ees tee sulg ja politsei teatas, et tee on suletudja edasi kuidagi ei saa. Põhjuseks oli see, et enne meie Kaliforniasse saabumist olid olnud seal 5 päeva paduvihmad ja see oli tekitanud maalihked ja osa mingist mäeküljest koos teega oli minema uhtunud. Seega ootas meid ees 60 km ümbersõitu mööda kitsaid teid. Enne otsustasime aga teha ujumise pausi. Randa väga valida ei saanud, aga tegelikult polnud sel ka väga viga. Lained olid ikka metsikud, ainult kunagi Barbadosel olen vist suuremat lainemöllu saanud tunda. Vesi oli täitsa ok, eriti eestlase jaoks. Ujumas käisid muidugi ainult mehed ja mööndustega ka Desiree, nimelt tuigerdas ta mööda liiva ringi, kui järsku tuli suur laine ja ta vette pikali paiskas. Kuigi sel hetkel lõppes see suure nutuga võib ta suureks kasvades öelda, et ta on vähemalt Vaikses ookeanis vees käinud. Peale ujumist võtsid need kes roolis ei olnud autost enne varutud külmad õlled ja tuju oli mõnus. Minu jaoks üllatav oli, et isegi naised jõid õlut ja väitsid et maitseb. Mul oli ausalt öeldes päris kade meel, sest olin roolis, Ranto tundis ilmselt sama.

Peale keerutavat ja mägist ümbersõitu jõudsime Malibusse. Esimese asjana tegime õhtusöögi kohalikus seafoodi grilli putkas. Arvestades kui popp see oli, siis oli tegemist ilmselt kohaliku Räägupesaga. Peale maitsvat ja kosutavat friteeritud õhtusööki oli käes päikeseloojangu aeg ja nautisime seda Malibu rannal. Kahjuks olime ainult ühes kohas ja kuna kiiresti läks pimedaks, siis väga Malibust ülevaadet ei saanud. Edasi ootas meid siis see, millest kõik LA kohta kõige rohkem kuulnud on, ehk ummikud ja veelkord ummikud. Lootsime Malibust jõuda poole tunniga LA-sse kuid reaalselt võttis see 4 korda rohkem aega ja kuna meil öömaja polnud hakkasime sellega teglema. Kiresti sai LA-s selgeks, et hinnatase on suht ropp isegi kõige hullematel motellidel ja nii otsustasime sõita veits linnast välja ja seal oma õnne uuesti proovida. See väga midagi paremaks ei teinud, aga kuna autost oli tõsiselt kopp ees, siis olime nõus juba veits rohkem maksma. Ainus probleem oli see, et kohad, mis tänava ääres järjest tulid olid nii kohutavad, et sinna ei suutnud isegi parema tahtmise juures sisse kolida. Lõpuks leidsime Motel 6 ja kuigi toa hinnad olid ikka üle mõistuse sellise peldiku eest võtsime selle ära. Varsti sai selgeks, et minu Merikese ja Tiidu toa kõrval tegutses üks kohalik naissoost ettevõtja, kelle juures kliendid sellise tunni ajalise intervalliga vaheldusid. Vihjeks, et tegu ei olnud psühholoogiga. Kuna toaga oli veel probleeme olime sunnitud seda vahetama ja nii kolisime veits eemale tuppa. Ranto ja Merle toas elutses selline 3-5 cm prussakas, aga hoolimata kõigest jäime ellu ja saime oma 6 tundi magatud. Hommikul ärkasime vara ja 7-st sõitsime välja, et oma tihe LA programm läbi teha. Esimesena suundusime kuulsat Hollywoodi märki vaatama, kuna eeltöö oli korralik, siis leidsime selle ilusti üles ja saime oma kohustuslikud pildid tehtud. Seejärel suundusime Hollywoodi keskusesse, kus on maas tähekesed ja asub kuulus Dolby (endise nimega Kodak-i) teater, kus ka Oscari cala toimub. Patseerisime seal ringi otsisime oma lemmiknäitlejate tähekesi ja pidime tunnistama, et tegelikult on see päris lahe koht. Hollywoodist suundusime läbi Beverly Hillsi põhi tänavate (Rodeo Drive ja Melrose avenue) Santa Monica kaile ja Venice beachile. Väljas oli selline korralik 31 kraadi C plussi ja kuna oli laupäev, siis rahvast oli rannas murdu. Jalutasime tunnike kail ja suundusime siis randa. Kõik tuli Baywatchist väga tuttav ette. Mehed suundusid taas vette ja kuigi vesi oli veits külmem kui siiani ujudes olime tundnud, ei takistanud see meid suurtes lainetes hullamast. Ühel hetkel nägime kuidas vetelpäästja jooksis meist veits kaugemale ja kuidas sinna rahvas kogunes. Varsti olid kohal vilkuritega kollased baywatchi autod. Tiit läks ka vaatama mis toimub ja tuli tagasi sõnumiga, et seal oli uppumisohtu sattunud üks noormees ja kiirabi viis ta haiglasse. Kuna lisaks laupäevale oli ka sõbrapäev ja Ameerikas tähistatakse seda ikka kolosaalselt , siis lendas mere kohal pidevalt lennuk, kus olid abieluettepanekud, kui lihtsalt head soovid oma kallimale. Rannas vedelesime paar tundi ja siis suundusime juba veits LA-st välja outleti. Outlet oli suur, kuid arvan siiski et eelmise korra sawgrass Floridas oli suurem. Lisaks muidugi selliseid pakkumisi seal polnud ja kohati olid ausalt öeldes suht kirved hinnad, kuigi leidus ka mõningaid erandeid. Siiski 5  tundi möödus seal nagu silmapilk ja kella 9 ajal hakkasime liikuma San Diego poole. Plaan oli veits sõita ja siis motell võtta, aga me ei arvestanud ühe väikse detailiga, nimelt et oli sõbrapäev. Järjest linnu ja motelle motellide järel läbi käies selgus, et kõikides kohtades on kõik toad broneeritud. Me ei suutnud seda uskuda ja esialgu ei kaotanud lootust, kuid jõudes juba San Diegosse ja siis sealt uuesti välja sõites ja jätkuvalt motelle läbi käies ja nähes, et isegi iga viimane kui peldik on viimseni välja müüdud jõudis meile kohale, et ameeriklased on ikka hullud. No ma ei saa aru, miks on vaja sõbrapäeva puhul sõita kuhugi suvalisse eeslinna suvalisse peldik motelli, et sõbrapäeva tähistada. Proovisime kuni kella 2ni öösel ja ma arvan et peale umbes 50-60 motelli külastamist, milles üheski polnud ühtki vaba tuba andsime alla. Meile sai selgeks, et see öö tuleb üle elada autodes. 4 lapse ja situatsiooniga, kus kõik istmed on hõivatud tundus see päris suure katsumusena. Leidsime normaalse parkla ja sättisime asjad nii, et oleks nii mugav kui vähegi võimalik.

Üllatav oli hommikul ärgates see, et tegelikult sai täitsa enam vähem normaalselt magatud ja ikka mingi 4 tundi tuli täis. Tegime väikse värskenduse ja eine kohalikus bensiinijaamas ja suundusime tagasi San Diego loomaaia poole. 48usd-i pileti eest ja sisenesime ühte maailma kuulsaimasse loomaaeda. Pean ütlema, et öö jättis siiki sellele külastusele oma jälje, lapsed olid väsinud ja ka ise ei väga ei nautinud olukorda. Ainult perekond Tuulikud olid omas sõiduvees. Siiski pean ütlema, et lisaks sellele oli minu jaoks pettumust valmistav see, et see loomaaed oli suhteliselt väike ja paljusid loomi polnud näha. Pandade juurde oli 35 minutiline järjekord ja siis ainus mis nägin, oli kaugel puu otsas üks Panda tolmune tagumik. Siiski läks loomaaias kokku 6 tundi ehk terve päev. Olime otsustanud selleks ööks valida veits parema koha kui eelnev öö autos ja selleks, et mitte enam lolliks otsida läksime kohaliku McDonaldisse ja võtsime lahti kohalikud portaalid. Sealt nägime uskumatut pakkumist, et kohalik Sheraton on väga odava hinnaga. Lendasime kiirelt hotelli kohale ja tahtsime sama hinnaga tube saada, aga sealt öeldi, et nii ikka ei saa. Seega ei jäänud muud üle kui istusime kõrvale lobbysse maha, häkkisime nende internetti ja bronnisime endale toad ja läksime tagasi vastuvõttu. Plaan töötas ja varsti olime uhketes tubades. Kiirelt poe tiir ja algas super õhtu jookide ja küttega basseinides. Õhtu lõpetasime Tuulikute toas ja ajasime juttu ja jõime jooke, kuni rahvas üks haaval kustuma hakkas. Viimased ööd olid suhteliselt lühikeseks jäänud. Nende päevade kokkuvõtteks võib öelda, et LA üllatas meid positiivsemalt kui oodata oskasime ja negatiivselt üllatas ameeriklaste hullus sõbrapäeval motelli külastada.

Öö jäi taaskord lühikeseks, kuna eelmine õhtu võtmine läks üle öösse ja hommikul olime kokku leppinud, et naised ja lapsed jäävad lõunani hotelli mõnulema ja mehed sõidavad San Diego sadamasse, kus asub USS Midway lennukikandja, millest on tehtud võimas muuseum. Kihutasime siis kiirelt oma Chrysler 200-ga kohale ja suundusime laeva poole. Juba kaugelt jättis laev hiiglase mulje. Päris lähedale jõudes selgus kurb tõsiasi, et piletisaba on mingi 200m pikk, mis tekitas meid hirmu, et mismoodi me nüüd seal käidud saame ja normaalseks ajaks tagasi hotelli naisi peale võtma jõuame. Kuna mul eelmisest õhtust infot otsides jäi meelde, et seal saab ka e-pileteid osta ja piletisappa levis ka mingi tasuta internet, siis näitasime ameeriklastele kuidas E-Estonias asjad käivad. Tegime kiirelt telefonis piletiostu ja suundusime kõikidest ootajatest mööda sissepääsu juurde, kus oli silt e-tickets ja polnud ühtki inimest. Hetkega olime laevas. Peab ütlema, et lennukikandja jättis võimsa mulje ja ilmselt oli etteruttavalt öeldes selle reisi üks kõrghetki.  Üheks paremaks elamuseks oli sõita hävitaja simulaatoriga, mida pidid ise juhtima ja mis käitus ilmselt nagu reaalne lennuk, sest selle juhtimisega me rantoga väga hästi hakkama ei saanud. Sest rippusime enamus aega pea alaspidi ja tegime surmasõlmi üht ja teistpidi. G-dest jäi simulaatori puhul ainult puudu. Lisaks oli laev täis erineva ajajärgu USA hävitajaid ja igal pool olid vanad laeva veteranid, kes rääkisid oma lugusid ja seletasid, mis kuidas töötas. USS Midwayst võiks kirjutada lausa eraldi kirjandi, aga ruumi ja aja kokkuhoiu mõttes liigume edasi. Veetsime kokku laeval mingi 3h ja seda oli juba planeeritust rohkem, aga tegelt oleks võinud veel veeta. Igal juhul kihutasime siis peale külastust tagasi hotelli juurde võtsime peale naised ja lapsed ja alustasime teekonda Suure Kanjoni poole. Otsustasime, et tänu LA ummikutele ei lähe läbi LA, vaid sõidame San Diegost läände ja liigume põhja läbi Phoenixi. See tähendas tripi läbi Arizona kõrbete ja pikalt paraleelselt vahetult Mehhiko piiri kõrvalt. Distants oli küll 45 km pikem, aga võrreldes ummikutega lootsime võita. Mäed ja kõrb oli päris elamust pakkuv, ka Mehhiko piir ja sinna ehitatud ulmeline tara, mis jookseb tuhandeid kilomeetreid on päris võimas vaatepilt, aga müstilisem oli see, et terve kõrb oli täis üksikult seisvaid matkaautosid kus keegi pesitses, kas ajutiselt või päriselt sellest aru ei saanud. Miks nad seal olid see jäi veel suuremaks müsteeriumiks. Mingi 100km enne Phoenixit tegime kuskil keset tühermaad mingis suvalises bensukas, mis oli 2km eemal suurest teest tankimise ja snäki peatuse ja no ma ei tea, mis kokkusattumus see on aga sellesse bensukasse tuli ka teine auto ja tuli välja, et ka seal on eestlased. Vestlesime veits ja suundusime jälle oma teed. Edasi oli veel 350 km ja siis jõudsime 23-ks umbes 100km kaugusele kanjonist. Leidsime kiirelt motelli ja esimest korda saime väga ok motelli väga mõistliku summa eest. Kiirelt asjad tubadesse ja kuna pidime 6-st hommikul edasi sõitma, siis läksime ka kohe magama.

Hommikul oli päris raske ärgata, aga sundisid ikka ennast voodist üles tõusma. Juba eelmine õhtu olime näinud, kuidas temperatuur mingi paari tunniga kukkus 21kraadist 2 kraadini, aga hommikul ootas ees tõeline üllatus. Väljas oli -6 kraadi. Asusime teele kanjoni poole ja asi läks järjest hullemaks, mingil hetkel jõudis termomeeter -9 kraadini. Õnneks tõusis varsti päike ja termomeeter hakkas taas tõusma. Peale tunniajalist sõitu hakkasid esimesed vaated paistma ja juba need võtsid ahhetama, aga tegelikult polnud meil veel aimugi mis meid ees ootas. 8-ks jõudsime Suure kanjoni rahvusparki ja alustasime oma vaatlusi Desert View pointist. See, mis seal avanes võttis karbi lahti. Oleme kõik näinud pilte ja kuulnud lugusid, aga seda asja oma silmaga nähes saad aru alles, mis mõõtmetes asi on ja kui võimas tegelikult asi välja paistab. Pildid ei suuda ilmselt kunagi seda edasi anda. Liikusime sealt edasi ja tegime igas kohas uusi ja uusi pilte. Varsti ronisid juba esimesed julged väikeste kalju nukkide peale, et saada paremaid pilte J. Jõudes Grand Canjon Village-sse parkisime autod ja suundusime kohaliku bussiga mingisse pointi, kus pidi algama üks lihtne 3,4km pikkune matkarada, mille plaanisime läbida. Kohale jõudes saime aru, et olime ise valesti aru saanud. Rada ei olnud lihtne ja läks ülevalt alla jõeni. Kõrguste vahe oli 1600m. Rada algas kohe sellise trepiga, et jalad hakkasid taas valutama juba alla minnes. Kõndisime mööda rada alla mingi 30 minutit ja jõudsime Ooh aah pointi. Seal saime aru, et tegelt polegi nagu kuhugi jõudnud ja nägime, kuhu ja kuidas rada edasi läheb. Sel hetkel sai selgeks, et rohkem edasi ei lähe ja ronime tagasi. See polnud kerge, üles jõudes olin täiesti läbi. Eks oma töö tegi mäestiku hõre õhk, aga suurema panuse andis ilmselt see, et tassisin mõlemas suunas Robinit süles ja kukil, kuna ta teatas, et ta on väsinud. Üles tagasi jõudes otsustasime, et oleme nüüd piisavalt kanjonit näinud ja alustame teekonda Las Vegasesse. Tundus, et kui korralikult gaasi vajutame, siis  jõuame enne päikeseloojangut ka Hooveri tammi ära näha. Lisaks ootas Las Vegases seltskonda ees väike üllatus. Nimelt olin eelmine õhtu meile bronninud ühe LV kunagise hiigelhotelli, mis mingil põhjusel oli just selleks ööks 76% alla hinnatud ja mahtus meie eelarvesse. Teised ei teadnud veel midagi me ööbimiskohast.

Siinkohal, aga jääb jutt pooleli ja jätkub järgmises postituses, sest kell hakkab juba päris hiliseks minema. Rummist küll jagu veel ei saanud kuid, kuna 6h pärast alustame matka vihmametsas, siis teen ka väikse uinaku enne.

09 kuni 12 veebruar. San Francisco ja Esimene päev autos.

Oleme jõudnud praeguseks Santa Barbarasse ja ööbime päris lahedas kohas nimega Sandman Inn. Siia internetti logides viskab esimese asjana ette nende FB lehekülja ja sealt vaatab kohe vastu info, et Kati on seda motelli Like-nud, seega kahtlustame, et ta on siin viibinud ja teab, et päris lahe koht on. Aga lähme siis tagasi selleni, mida Kati kõige rohekm ootas, ehk seda mida mul on öelda San Francisco kohta. Ette ruttavalt olegu veel öeldud, et tänase õhtuga ptui ptui ptui tundub, et koos tõelise suve saabumisega hakkavad ka mured kaduma.

Esimese asjana pean tõdema, et kahjuks läksid meil asjad seal ikka totaalselt untsu ja me ei saanud seda päriselt nautida. Olgu muidugi öeldud, et SFO on tõesti super ilus linn ja New Yorgiga võrreldes ikka öö ja päev, aga kahjuks me ei saanud võtta sellest maksimumi.

Seega, saabusime esmaspäeva õhtul SFO- sse ja veelkord pean ütlema, et JetBlu lennufirma oli ma arvan Emirates-i järel paremuselt teine, millega lennanud olen, aga see selleks. Saime ka teada, et Toits ja Ramune on oma lotovõidu elus kätte saanud, sest tänu lumetormile oli enamus lende Bostoni lennujaamas tühistatud, toimus umbes iga 10 lennu kohta üks ja tänu õnnele oli nende väljavalitute seas ka nende lend, nii et nad jõudsid ka ilusti kohale. Auto saime kätte kiirelt ja juba varsti olime oma hotellis või õigemini öeldes motellis ja selle receptionis seiklused algasid. Selgus, et mu krediitkaart ei tööta , kuigi teadsin et mul on pappi piisavalt. Kiire kõne Swedbanki ja selgus, et nad olid igaks juhuks mu krediitkaardi kinni pannud, kuna Alamo autorendi firma maksed tundusid neile liialt kahtlastena. Kõige hullem, keegi ei suvatsenud minu käest midagi küsida. Peale poole tunnist sebimist ja tõestamist, et mul on kõik kontrolli all sain krediitkaardi taas tööle ja saime tubadesse. Kuna ajavahe oli veel 3h edasi liikunud ja kohalik aeg näitas juba üle 23 vajusime kõik vooditesse.

Nagu eelnevas postituses kirjutasin, siis NY-s jäi mul ema haigeks ja pikk lennusõit tegi asja ainult hullemaks. Kahtlustasime angiini ja seepärast algas järgmine hommik mul teekonnaga apteeki, et talle antibiootikumid peale saada. Kahjuks siin USA-s asjad nii lihtsalt ei käi kui Tais, et iga nurga pealt värvilised tabletid välja kirjutatakse. Peale mõningast vaidlust apteekirga oli mul selge, et pean emaga minema mõne arsti juurde, kes retsepti välja kirjutaks. Ütleme nii, et mõtetumat 2 tundi annab otsida, milega oma esimese päeva esimest 2 tundi selles suurepärases linnas veeta.Käisime mingi suure haigla Emergency roomis. Selle kõrval on Mustamäe haigla EMO teenindus ikka väga viis pluss. 2 tunni lõpp tulemus oli see, et peale 3 –le erinevale internile või õele probleemi selgitamist, et tahame ainult retsepti ja et asi pole hull, vaatas lõpuks ema üle mingi arst kes 2-s sekundiks. Lihtsalt vaatas lambiga kurku ja teatas, et no mingit antibiootikumi pole vaja ja parim ravi on paistes kurgu peale jäätise söömine. Ühesõnaga, kindlustusel läheb ilmselt palju pappi, aga tulemus oli null.

Lisaks oli juba teist päeva väheke haige ka Adele, seega peale erinevate variantide läbimõtlemist sai otsustatud, et esimese päeva veedame SFO-s autoga ringi sõites. Mul ema enesetunne oli siiski nii kehv, et ta otsustas hotelli ennast ravima jääda, sest parem kaotada päev kui terve reis tuksi keerata. Õnneks saime Tiidult mingid antibiotsid ka peale, lihtsalt igaks juhuks. Kõigepealt tegime autodega tiiru SFO kitsastel ja väga järskudel tänavatel ja seejärel suundusime Golden Gate Bridge-le. Iga minutiga, mil me linna rohkem nägime, sai meile selgeks, et SFO on tõesti super koht. Loomulikult ei pidanud pettuma ka sillalt ja sillale avanevate vaadetega. Sealt suundusime Punaste puude metsa ja ka see oli tore ettevõtmine. Suurte ja iidste puude vahel jalutamine andis mõnele nii palju energiat, et jalad lausa tõusid õhku maapinnalt. Peale jalutuskäiku metsas suundusime tagasi motelli ja tegime väikse pausi, et peale lõunal jala minna jalutama Fisherman’s Warf-i ja Pier 39-le. Ma ei tea, kas see oli pikk jalutuskäik või oli see miski muu, kuid kogu seltskond oli kohale jõudes juba väga väsinud ja seetõttu miskit väga põnevat ei toimunud. Kohad iseenesest on muidugi lahedad. Lõpuks olime nii väsinud, et sõitsime tagasi motelli ühistranspordiga. Ka mu emal oli juba veits parem. Ilmselt Tiidu antibiootikumid olid hakanud mõjuma. Pidasime suuri plaane järgmiseks päevaks ja suht ruttu vajusid kõik magama. 10h ajavahe koduga annab ikka tugevalt tunda.

Järgmise päeva hommik aga algas ainult halbade uudistega. Esiteks oli ka Robin päris haigeks jäänud, teiseks oli Adelel asi hullemaks läinud ja ka Merikesel kurk valutas. Seega jäi suur osa seltskonnast end motelli ravima, samal ajal kui teised Alcatraziga tutvuma läksid. Pean ausalt ütlema, et jah see on laheda koha peal lahe asi, aga vähemalt mulle jättis kokkuvõttes suht mageda mulje. Patarei vangla on raudselt kordades hullem ja kõvemate lugudega koht. Ameeriklased on lihtsalt kõvad müügimehed, et sellest sellise atraktsiooni on suutnud välja võluda. Isegi üks üle 90 aastane eks vang oli veetud kohale, kes rääkis oma lugusid ja kellega sai pilti teha. Vangist oli saanud superstaar nagu ta isegi lõõpis. Samas õige ka kõik mis võimalik tulebki rahaks teha. Meil ei läinud seal saarel ja vanglas väga kaua ja juba lõunast olime tagasi motellis. Kuna üks osa soovis jälle lõuna pausi teha, et kõik saaks söödetud joodetud ja kammitud, ning kuna ka mu emal oli paremaks läinud olemine juba, siis otsustasin ta viia vaatama Golden Gate Bridge. Tegime kahekesi tunniga läbi kiirkorras umbes sama marsuudi mis päev varem, ainult ilma selle metsata ja vähemate peatustega. Tagasi jõudes läksime enamusega kambast Twin peaksi. Taaskord jäid koju Merike ja Ramune koos haigete lastega. Emps mul sai juba kaasa tulla. Mulle igal juhul Twin peaks meeldis ja vaade oli lahe. Auto suutsin ka parkida sellise koha peale, et mõlemale poole parkisid enda auto mingid noored kes tõmbasid ikka korraliku savu, nii et tossu pilv oli üleval. Loomulikult sõideti peale mõnusat kõssi rahulikult minema. Tagasi motelli jõudes lasime naised shoppama ja hotelli jäid mehed ja lapsed. Vaatasime taas veits NBA-d jõime õltsi ja mingi hetk jäime tukkuma. Nii see päev ka südaöö paiku õhtusse veeres.

Täna hommikul siis sai ärgatud tavapäraselt kell 6. Ikka ei saa kauem magada kuidagi. Hea muidugi asja juures on see, et päevad on oluliselt pikemad seetõttu, aga miinus see, et õhtul ei jõua midagi teha eriti ja käib jube tiksumine. Igal juhul juba 8.30 kütsime San Franciscost minema. Tegelt oli sellest äärmiselt kahju, sest väga paljud asjad mida tahtsime teha jäid tegemata, lihtsalt aeg polnud. SFO-s võiks veeta vabalt nädalaid ja ilmselt igav ei hakkaks. Kõik olid nõus, et selles linnas võiks elada ja siia tuleb igal juhul tagasi tulla. Aga see selleks, me kihutasime siis minema ja võtsime suuna lõunasse, kuulsale Big Sur-i rannikuteele ehk Highway number-1-le.SFO-st 220 kilomeetrit lõunasse ja imelised vaated algasid. Lisaks muutus totaalselt kliima. Kui Sfo-s oli temperatuur pigem kevadine kui suvine, siis Carmelis, mis on Big Suri põhjapoolsem alguspunkt oli juba meie mõistes suvi +25C. Hetkega vahetati pikad riided lühikeste vastu. Enne mägiteele asumist sai tehtud ka kohalike farmerite müügiputka juures peatus ja kohaliku toodangut soetatud. Parimateks eksemplariteks olid värskelt valminud maasikad ja mandariinid. Neil asjadel oli ikka päris maitse. Big Sur ise on umbes 150 km pikk ja kogu tee võtavad vaated ahhetama. Ma arvan, et seda mida seal silm seletab pole reaalselt isegi piltidega võimalik edasi anda. Tuleb ise ära vaadata. Meil võttis selle tee läbimine koos peatustega enam-vähem 4,5 tundi ja selle lõppu jõudes tegime korraliku söögi ja tugevamad premeerisid ennast esimese ujumisega Vaikses ookenis. Õhtusöök oli ka muidugi selline, et tule taevas appi. Ma ei tea kellele need portsud mõeldud on. Te oleks pidanud nägema millise eine Toits ja Ramune suutsid kahepeale kokku osta. Ilmselt söövad nüüd seda sööki jõuludeni. Ööbimiseks sõitsime Santa Barbarasse ja kuigi ööbimiskoha leidmisega oli kergeid raskusi, oleme nüüd väga mõnusas koha, millest ka alustasin. Siin on soojendusega bassein ja suur mullivann või noh tegelt ka rohkem ikka bassein. Tegime seal õhtul korralikud ujumised ja panime ka mõnusalt jooke. Kujunes lõpuks päris tore õhtu välja. Nüüdseks kõik magavad ja olen ise ka juba tunnike seda segast juttu siin kokku kirjutanud, kuid hakkan valmis saama. Vaatan, et arvuti kell näitab kodust aega 11.40, seega siin on siis 1.40. Loodan, et äkki hommikul suudan nüüd magada vähemalt 7-ni.

Seega selleks korraks siit kõik ja uued seiklused juba Santa Barbarast, Los Angelesest ja San Diegost.

Kristjan

P.S. Pilte saab vaadata minu FB-st ja Merikese ja Toitsi googli pildiblogidest.

06. kuni 09. veebruar. Seiklused New Yorgis

Nagu kombeks siis ei alusta mitte sealt, kus pooleli jäin, vaid uuest peatükist. Kuna tegevuskava on olnud ülimalt tihe, siis on olnud raske leida aega kirjutamiseks, nagu ma ka muidugi algusest peale kartsin. Ausalt öeldes pole leidnud aega isegi magamiseks. Nüüd oleme taas lennukis ja plaan veeta osa lennuajast, kirjutades meie viimastest seiklustest.

Viimane kord sai kirjutatud Atlandi kohal ja sealt jätkates võib öelda, et lend oli rahulik ja väga okei. Loomulikult 8 tundi kitsas lennukis on igal juhul piin vaata ükskõik mis küljest tahad, aga võib öelda, et see oli ilmselt nii hea kui üldse olla saab. Igal juhul kell 19.00 maandusime New Yorgis ja 19.35 jõudsime lõpuks ka gate’i. Kohustuslikud protseduurid, pagasi ootamine ja olimegi jälle Ameerikas. Saatsime Tuulikute family järgmise lennu peale, mis viis neid Bostonisse ja ise otsustasime sõita linna taaskord metrooga. Meile vähemalt tundus, et sellise mõtlemisega olime me ainukesed, arvestades palju inimesi läbib JFK-d oli see üsna märkimisväärne. Metroo sõit läbi Brooklyni oli üsna ütleme must, taaskord saime olla vahepeal ainsad valged rongis. Igal juhul peale vintsutusi jõudsime Manhattanile. Maa alt tänavale jõudes tabas meid mõnus taaskohtumise tunne ja peale väikest jalutuskäiku olime oma hotellis. Kuigi kõik olid väga väsinud ja lapsed tukkusid juba püsti seistes otsustasime ikkagi minna väiksele jalutuskäigule ja vaadata üle Times Square. Ütleme nii et see jalutuskäik meeldiv ei olnud, kuna vähemalt meie laps oli üli väsinud ja ta seda jalutuskäiku väga ei hinnanud. Tegime veel väiksed pitsad ja paar õlut ja südaööst vajusime hotellis unne. Enne veel teatasin Tiidule, et kui ta suudab magada kauem kui 6.30 teen terve järgmise päeva õlled välja. Mees oli väga enesekindel ja teatas, et tal on suur janu, aga ma ainult itsitasin vaikselt selle peale. Kell 5.14 ärkasin mina ja kuigi olin täiesti vaikselt voodis nägin kuidas 20 minutit hiljem olid silmad lahti ka Tiidul. Õlled jäid saamata. Tegime varajase hommikusöögi ja juba enne 9-t olime juba väljas. Kiire jalutuskäik läbi Times Square, Rockefeller keskuse, 5 avenüü ja Central parki Naturaalse ajaloo muuseumisse. Seal väsisid lapsed taaskord ära ja enamus seltskonnast läks tagasi hotelli puhkama. Mina ja Tiit jäime veel muuseumisse patseerima ja lõpuks jalutasime tagasi linna tuldud teed pidi ja külastasime 5nda avenüü poode. Kuna olin õhtul 9ks kokku leppinud Round Table 2 New Yorgi klubivendadega kohtumise ja kaasas olid mul ainult kaltsud, pidin suunduma veel peale kõike seda jalutuskäiku shoppingutuurile, et normaalsed riided õhtuks osta. Õnneks leidsin Levise poe kus olid mega allahindlused ja nii sai endale 14 doltsiga ostetud Levise teksased ja 20ga triiksärk ja komplekt oligi koos.

Lapsed olid nii väsinud, et selgus et päevasest unest saab ööuni, neid oli võimatu üles äratada, seega koos enam midagi ei teinud, mina tegin peale hotelli väikse tunnise puhkuse ja suundusin siis klubivendadega kohtuma. Pidime kokku saama kell 21 ja olin varakult kohal, aga antud aadressilt kuidagi ei leidnud selle nimega pubi nagu pidi olema. Peale kolmelt inimeselt abi küsimist selgus, et aadressi numbrid on vales järjekorras ja tegelt pean minema 50nda tänava asemel 22-sele. Hüppasin kiirelt taksosse ja kümneminutilise hilinemisega olin kohal. RT-2 NYCist tulid kohale Eric ja Carl ja istusime ühes väga lahedas Belgia õlle baaris. Vahepeal astus läbi korraks ka üks RT-1 old. Rääkisime endast, klubidest ja rüüpasime korralikult õlut. Ühel hetkel nägime, et baarmen kõvatab ja teeb meie kõrval mingitele vanematele daamidele põlevat shot-i Cointreu-ga. Selle peale muidugi oli vaja mul kommenteerida, et tean selle joogiga üht teist peo triki, mille peale oli vaja seda ka muidugi demostreerida. Te oleks pidanud nägema selle baarmeni nägu kui ma põlevale klaasile käe peale panin ja sellega vehkima hakkasin ja päris lolliks läks ta muidugi selle viimase ninaga seotud osa peale. Kes teab trikki see teab, millest räägin. Igal juhul pool baari vaatas pealt ja keegi küsis kohe, et kas sa oled hull või oled sa venelane 2 varianti on ainult, kui nii juua. Igal juhul mingi südaöö paiku lõpetasime seal ja kuna Eric tahtis koju minna, läksime Carl-ga edasi. Ta otsustas tutvustada mulle kohalike väljaskäimise kohti, mis asusid kuskil 10 tänava ümbruses. Esimesena läksime sisse mingisse McDonaldsi sarnasesse kiirsöögi restorani ja ma esmalt mõtlesin, et äkki tahab vetsu minna, aga ühes nurgas seisis mingi ukse ees suur must tüüp kellele Carl ütles midagi ja uks avanes meile. Sealt läks trepp teisele korrusele kus oli väga lahe loung-pubi, mis oli paksult rahvast täis. Olime mingi aeg seal tegime taas mõned joogid ja siis suundusime järgmisesse kohta. Nii jõudsime käia kokku kolmes kohas. See piirkond New Yorgist oli ülilahe, majad on u. 5 korruselised ja tänavad kitsad ja vaiksed. Iga maja all oli mingi lahe restoran või baar. Nägin täiesti teistsugust New Yorki, kui siiani olen näinud ja mulle tohutult meeldis see. Veits peale 2-te otsustasime lõpetada. Olin kohutavalt väsinud päevasest maratonist ja magamatusest. Nii jätsime Carliga jälle-nägemiseni, sest sai kokkulepitud, et näeme Augustis Visby-s. Istusin taksosse ja sõitsin hotelli, tuppa jõudes sain aru, et jooki oli võetud ikka korralikult. :)

Pühapäeva hommik algas ikkagi enne seitset juba ja 9st läksime taaskord välja. Seekord suundusime siis lõunasse WTC ja Wall street-i kanti. Sealt läksime seekord siis ka lähemalt uurima seda vabadusesammast. Eelmine õhtu andis korralikult tunda ja et mitte Toitsi mõne päeva tagust tunnet jagada valisin teise taktika ja alguses töötas see päris hästi. Kuna ilm oli suhteliselt jahe ja pilvine, siis väga kuskil pikalt ei peatunud. Ka vabadussamba sees käisime kiiruga ära ja juba sõitsimegi laevaga tagasi. Lõunat otsustasime minna sööma Chinatown-i ja sealt suundusime High Line parki. HLP oli koht, mis kutsus esile erinevaid emotsioone, kuna seal oli kohutavalt külm ja enamus olid niikuinii juba läbi külmunud, siis naised tahtsid kohe lahkuda ja nii tegimegi, et kõik peale minu , Ranto, Melissa ja Desiree istusid peale 200m lõigu läbimist taksosse ja sõitsid hotelli, meie otsustasime selle enamuses läbi jalutada. Kes ei tea, siis HLP on vanale õhku ehitatud Raudteele rajatud park. Mulle see väga meeldis, see on kokku viidud ümbritsevate majade arhitektuuriga ja iga element on väga läbimõeldult disainitud. Igal juhul üli lahe koht ja kujutan ette kui äge see veel suvel võib olla. Olles selle läbinud istusime ise ka taksosse ja sõitsime hotelli. Kuna mu enesetunne ei olnud enam kõige parem ja ka lapsed olid taas väsinud, otsustasime, et isad jäävad lastega (ei kehtinud Tiidu ja Merikese kohta) puhkama ja teised suunduvad shoppama ja õhtul saame linnas kokku ja suundume Empire State Buildingusse vaatama õhtust Manhattanit.

Sai siis paar tundi puhatud, mille hulka käis ka telekast LAL ja CAV-s mängu vaatamine, kuigi olin kohutavalt väsinud siis magama ikkagi ei jäänudki. Kui lõpuks läksin vaatama, mis Ranto teeb selgus, et ka ema oli mul hotelli jäänud, sest tundis ikka veel külma. Kiirelt sai asi selgeks, et külm on liiga teinud ja haigus on kallale tulnud. Nii sai otsustatud, et ta jääb hotelli ravima ennast kui me linnapeale läheme. Tema õnneks võib öelda, et millegist olulisest ta ka ilma ei jäänud lõppkokkuvõttes, sest ilm oli nii udune, et mingit vaadet ei olnudki ESB-st. Samas käisime ikkagi ära, sest pilet oli olemas ja raisku ka ei tahtnud lasta. Ilma ennustus aga järgmiseks päevaks oli veel hullem. Sel õhtul midagi ei teinudki ja läksime suhteliselt vara magama. Minu unevõlg hakkas juba kolosaalselt suureks minema.

Tänane päev algas tavapäraselt enne seitset. No tee või tina, aga ei saa magada uni lihtsalt läheb hommikul vara ära ja midagi pole teha. Enne välja tsekkimist tegime veel viimase tiiru Times Square-l ja selle jalutuskäigu eredaimaks hetkeks võib lugeda seda, et kohtusin sela oma töökaaslasega. Lihtsalt jooksime tänavanurgal kokku, midagi eelnevalt kokku leppimata. Teadisn ju küll et ta siin on aga polnud plaanis spetsiaalselt kohtuda, aga näe linn on siiski piisavalt väike et kohtumata hakkama ei saa. Vahetasime veits muljeid ja suundusime jälle oma teed.  Lõunast chekkisime ennast hotellist välja ja suundusime taas lennujaama. Kõik sujus probleemideta ja ka lennuk väljus San Francisco poole õigeaegselt. Ülimalt positiivselt üllatas aga JetBlue lennufirma. Lennuk on uus ja ülimoodne. Kuigi 3+3 reaga on selles ikka iga tooli seljatoes telekas, kust saab vaadata tavalisi tv kanaleid. Vaatasin siin just kava ja varsti hakkab taas NBA mäng. Lisaks muidugi suurima üllatusena on see, et lennuajal on lennukis tasuta töötav WIFI ja saab rahulikult netis surfata oma nutiseadmete või arvutitega. Tilk tõrva meepotis on see, et söögi asemel on hunnik erinevaid krõpse, mida võib küll lennuki keskel asuvast kastist lõputult tasuta võtta ja ka alkohoolsed joogid maksavad. Mitte alkohoolsed on õnneks siiski ka täiesti tasuta. Kuna nüüd pool kuue tunnisest lennust on nüüdseks seljataga ja kohe hakkab NBA, siis tõmban otsad selleks korraks kokku. Järgmine reisikiri juba San Francisco seiklustest.

Kristjan

P.S. Palun vabandust kirjavigade pärast, ei jõua kõike üle kontrollida.

Suure Ameerika tripi algus 05 ja 06 veebruar.

Alustame siis seekord tõdemusega, et need esimesed read saavad kirjutatud nii, et pole veel kindel, et see ka blogisse jõuab, aga kui miskit põnevat kirjutada on, siis paneme selle siiski kirja. Hetkel on natuke vaba aega, kuna tõusime just Amsterdamist õhku ja järgmised 8h veedame siin suhteliselt mõnusas lennukis. Algselt oli plaanis seekord kirjaliku blogi mitte kirjutada, kuna arvan, et lastega juhtub kõigile põnevaid seiklusi vähem või pole need suurele ringile nii huvipakkuvad, lisaks on siin nii mõnedki pidamas pildiblogisid ja pildid pidid rääkima ju rohkem kui sõnad. Aga täna alustan blogiga siiski põhjusel, et juba eilne õhtu laevas näitas, et pulli saab küll ja sellist mille pilte ei kannata üles panna.

Selleks, et aimu saada mis üldse toimub lähme tagasi päris algusesse. Nimelt algas siis eile meil järjekordne USA trip ja seekord viib see meid New Yorki/Bostonisse ja sealt edasi Californiasse, Arizonasse ja Nevadasse, kust viimaseks nädalaks lendame Puerto Ricosse. Seltskond on aastatega paljunenud ehk vana seltskond on saanud lapsed ja nemad koos vanavanematega reisivad kaasa.

Nagu arvata võite alustasime Tallinnast ja juba traditsiooniliselt läksime lennujaama asemel sadamasse. Siis järgmine hommik lend Arlandalt Amsterdami ja sealt edasi New Yorki. Mingil põhjusel läheb alati enne reisi kiireks ja nii ka eile peale kergeid närvilisi viimaseid minuteid kodus saime lõpuks taksosse võtsime peale perekond Tuulik/Vananurmed, kohtusime sadamas Tiidu ja Imbiga ja suundusime laeva. Laevas sai kohe avatud esimene vahuveini pudel ja suht kohe järgi juba tavaline veinipudel. Mõlemad olid otsas juba enne kui laev väljus. Sellise tempo juures oli selge, et pulli hakkab saama. Üldiselt läks laevasõit samas taktis tavapärase meelelahutuse ehk bingo ja muu kräppiga, mida Tallinkil oli õnnestunud kuskilt odavalt sisse osta.

Meelolud olid head ja sai peetud järgneva kolmenädala plaane. Kuigi veini ja õlut ja Jägermeistrit voolas edasi, tundus et tuleb tavapärane õhtu. Peale 23 läksid naised ja lapsed magama ja jäime Toitsi ja Tiiduga vaatama veel Ukraina geide showd, kuidas muudmoodi nimetada tantsu  kus laval on ainult zeleed täis juustega mehed, kes ennast tantsunumbri lõpuks valgete alukate väele paljaks koorivad. Jubedust lisas see, et tundus et vähemalt ühel oli taga pool tekkinud ka väike triip. Samas eks saame aru Tallink on nüüd siis lõpuks oma juurte poole pöördunud.

Olime kolmekesi rahulikult istunud ja Toitsi jägermeistrit lahendanud ja tundus, et kõik on ok, aga ühel hetkel järsku Toits kargas püsti ja tahtis ka tantsuplatsile showmeeste sekka minna. Oli esimesi märke, et mehe samm pole enam kõige sirgem, mis üllatas, sest veel paar minutit tagasi tundus mees täiesti kainena, aga see oli alles algus. Mõne minutiga tõmbas mees ennast korralikult käima, võttis baarist kütust juurde ja juba me tormasime kolmekesi mööda laeva ringi ja otsisime Toitsile parimat pidu. Lõpuks kuna seda ei leidunud esitles Toits ilmselt oma elu kõvema tantsuetenduse. Selle sain ka videole, aga olen lubanud, et näitan seda ainult lähimatele sõpradele ja suure summa eest. Kuna mehe hoog oli oht järgmisele päevale võtsime Tiiduga jõu kokku ja vedasime mehe kajutisse. Veel voodis tuli mehe suust puhast filosoofilist kulda, aga kahjuks oli teksti sisu tavamõistusele liigkeeruline. Igal juhul oli tore õhtu olnud.

Tänane hommik muidugi algas tõdemusega, et igal teol on tagajärjed ja lühidalt võib öelda, et üks mees on täna väga palju kannatanud, aga sellest rohekm hetkel ei räägiks. Iseenesest algas tänane hommik mõnusa söögiga ja kõhu täis pugimisega ja juba olimegi Rootsis. Igal pool jäi nagu kiuste silma järgmisel nädalavahetusel algav ralli reklaamid ja ausalt öeldes jube kahju on, et sinna minna ei saa. Ainuke lootus on, et tänak ei jõua top 3 hulka, sest muidu peab keegi meile hakkama rämedalt välja käristama. Igaljuhul Ranto tellitud taksod ootasid meid ja juba poole tunniga olime Arlandal. Seal kohtusime veel Merle Ranto ja nende jubinatega ja varsti olimegi oma lendu ootamas. Kõik läks plaanipäraselt ja 1,5h lennu järel jõudsime ilusti Amsterdami. Ka siin läks kõik plaanipäraselt, ilm oli ilus päikesepaisteline ja õhus oli kevadet. Kerge tunnike ootamist, passikontroll ja kogu keha skäneering ja juba sai siis sisenetud maailma suuruselt teise reisilennukisse. Mälestused eelmisest korrast olid eredad, eriti õhku tõusust, aga seekod oli asi kuidagi palju sujuvam ja lihtsam ja sellist elamust ei tekkinud. Igal juhul nüüd siis oleme kuskil Atlandi ookeani kohal ja kogesime päris lahedat effekti, nimelt jõudis enne maandumist päike loojuda, aga nüüd tõuseb mingil põhjusel jälle kõrgemale. Selle pommuudisega selleks korraks lõpetame. New Yorgis üritan siis selle teksti ka üles laadida.

Parimat,

 

Kristjan