09 kuni 12 veebruar. San Francisco ja Esimene päev autos.

Oleme jõudnud praeguseks Santa Barbarasse ja ööbime päris lahedas kohas nimega Sandman Inn. Siia internetti logides viskab esimese asjana ette nende FB lehekülja ja sealt vaatab kohe vastu info, et Kati on seda motelli Like-nud, seega kahtlustame, et ta on siin viibinud ja teab, et päris lahe koht on. Aga lähme siis tagasi selleni, mida Kati kõige rohekm ootas, ehk seda mida mul on öelda San Francisco kohta. Ette ruttavalt olegu veel öeldud, et tänase õhtuga ptui ptui ptui tundub, et koos tõelise suve saabumisega hakkavad ka mured kaduma.

Esimese asjana pean tõdema, et kahjuks läksid meil asjad seal ikka totaalselt untsu ja me ei saanud seda päriselt nautida. Olgu muidugi öeldud, et SFO on tõesti super ilus linn ja New Yorgiga võrreldes ikka öö ja päev, aga kahjuks me ei saanud võtta sellest maksimumi.

Seega, saabusime esmaspäeva õhtul SFO- sse ja veelkord pean ütlema, et JetBlu lennufirma oli ma arvan Emirates-i järel paremuselt teine, millega lennanud olen, aga see selleks. Saime ka teada, et Toits ja Ramune on oma lotovõidu elus kätte saanud, sest tänu lumetormile oli enamus lende Bostoni lennujaamas tühistatud, toimus umbes iga 10 lennu kohta üks ja tänu õnnele oli nende väljavalitute seas ka nende lend, nii et nad jõudsid ka ilusti kohale. Auto saime kätte kiirelt ja juba varsti olime oma hotellis või õigemini öeldes motellis ja selle receptionis seiklused algasid. Selgus, et mu krediitkaart ei tööta , kuigi teadsin et mul on pappi piisavalt. Kiire kõne Swedbanki ja selgus, et nad olid igaks juhuks mu krediitkaardi kinni pannud, kuna Alamo autorendi firma maksed tundusid neile liialt kahtlastena. Kõige hullem, keegi ei suvatsenud minu käest midagi küsida. Peale poole tunnist sebimist ja tõestamist, et mul on kõik kontrolli all sain krediitkaardi taas tööle ja saime tubadesse. Kuna ajavahe oli veel 3h edasi liikunud ja kohalik aeg näitas juba üle 23 vajusime kõik vooditesse.

Nagu eelnevas postituses kirjutasin, siis NY-s jäi mul ema haigeks ja pikk lennusõit tegi asja ainult hullemaks. Kahtlustasime angiini ja seepärast algas järgmine hommik mul teekonnaga apteeki, et talle antibiootikumid peale saada. Kahjuks siin USA-s asjad nii lihtsalt ei käi kui Tais, et iga nurga pealt värvilised tabletid välja kirjutatakse. Peale mõningast vaidlust apteekirga oli mul selge, et pean emaga minema mõne arsti juurde, kes retsepti välja kirjutaks. Ütleme nii, et mõtetumat 2 tundi annab otsida, milega oma esimese päeva esimest 2 tundi selles suurepärases linnas veeta.Käisime mingi suure haigla Emergency roomis. Selle kõrval on Mustamäe haigla EMO teenindus ikka väga viis pluss. 2 tunni lõpp tulemus oli see, et peale 3 –le erinevale internile või õele probleemi selgitamist, et tahame ainult retsepti ja et asi pole hull, vaatas lõpuks ema üle mingi arst kes 2-s sekundiks. Lihtsalt vaatas lambiga kurku ja teatas, et no mingit antibiootikumi pole vaja ja parim ravi on paistes kurgu peale jäätise söömine. Ühesõnaga, kindlustusel läheb ilmselt palju pappi, aga tulemus oli null.

Lisaks oli juba teist päeva väheke haige ka Adele, seega peale erinevate variantide läbimõtlemist sai otsustatud, et esimese päeva veedame SFO-s autoga ringi sõites. Mul ema enesetunne oli siiski nii kehv, et ta otsustas hotelli ennast ravima jääda, sest parem kaotada päev kui terve reis tuksi keerata. Õnneks saime Tiidult mingid antibiotsid ka peale, lihtsalt igaks juhuks. Kõigepealt tegime autodega tiiru SFO kitsastel ja väga järskudel tänavatel ja seejärel suundusime Golden Gate Bridge-le. Iga minutiga, mil me linna rohkem nägime, sai meile selgeks, et SFO on tõesti super koht. Loomulikult ei pidanud pettuma ka sillalt ja sillale avanevate vaadetega. Sealt suundusime Punaste puude metsa ja ka see oli tore ettevõtmine. Suurte ja iidste puude vahel jalutamine andis mõnele nii palju energiat, et jalad lausa tõusid õhku maapinnalt. Peale jalutuskäiku metsas suundusime tagasi motelli ja tegime väikse pausi, et peale lõunal jala minna jalutama Fisherman’s Warf-i ja Pier 39-le. Ma ei tea, kas see oli pikk jalutuskäik või oli see miski muu, kuid kogu seltskond oli kohale jõudes juba väga väsinud ja seetõttu miskit väga põnevat ei toimunud. Kohad iseenesest on muidugi lahedad. Lõpuks olime nii väsinud, et sõitsime tagasi motelli ühistranspordiga. Ka mu emal oli juba veits parem. Ilmselt Tiidu antibiootikumid olid hakanud mõjuma. Pidasime suuri plaane järgmiseks päevaks ja suht ruttu vajusid kõik magama. 10h ajavahe koduga annab ikka tugevalt tunda.

Järgmise päeva hommik aga algas ainult halbade uudistega. Esiteks oli ka Robin päris haigeks jäänud, teiseks oli Adelel asi hullemaks läinud ja ka Merikesel kurk valutas. Seega jäi suur osa seltskonnast end motelli ravima, samal ajal kui teised Alcatraziga tutvuma läksid. Pean ausalt ütlema, et jah see on laheda koha peal lahe asi, aga vähemalt mulle jättis kokkuvõttes suht mageda mulje. Patarei vangla on raudselt kordades hullem ja kõvemate lugudega koht. Ameeriklased on lihtsalt kõvad müügimehed, et sellest sellise atraktsiooni on suutnud välja võluda. Isegi üks üle 90 aastane eks vang oli veetud kohale, kes rääkis oma lugusid ja kellega sai pilti teha. Vangist oli saanud superstaar nagu ta isegi lõõpis. Samas õige ka kõik mis võimalik tulebki rahaks teha. Meil ei läinud seal saarel ja vanglas väga kaua ja juba lõunast olime tagasi motellis. Kuna üks osa soovis jälle lõuna pausi teha, et kõik saaks söödetud joodetud ja kammitud, ning kuna ka mu emal oli paremaks läinud olemine juba, siis otsustasin ta viia vaatama Golden Gate Bridge. Tegime kahekesi tunniga läbi kiirkorras umbes sama marsuudi mis päev varem, ainult ilma selle metsata ja vähemate peatustega. Tagasi jõudes läksime enamusega kambast Twin peaksi. Taaskord jäid koju Merike ja Ramune koos haigete lastega. Emps mul sai juba kaasa tulla. Mulle igal juhul Twin peaks meeldis ja vaade oli lahe. Auto suutsin ka parkida sellise koha peale, et mõlemale poole parkisid enda auto mingid noored kes tõmbasid ikka korraliku savu, nii et tossu pilv oli üleval. Loomulikult sõideti peale mõnusat kõssi rahulikult minema. Tagasi motelli jõudes lasime naised shoppama ja hotelli jäid mehed ja lapsed. Vaatasime taas veits NBA-d jõime õltsi ja mingi hetk jäime tukkuma. Nii see päev ka südaöö paiku õhtusse veeres.

Täna hommikul siis sai ärgatud tavapäraselt kell 6. Ikka ei saa kauem magada kuidagi. Hea muidugi asja juures on see, et päevad on oluliselt pikemad seetõttu, aga miinus see, et õhtul ei jõua midagi teha eriti ja käib jube tiksumine. Igal juhul juba 8.30 kütsime San Franciscost minema. Tegelt oli sellest äärmiselt kahju, sest väga paljud asjad mida tahtsime teha jäid tegemata, lihtsalt aeg polnud. SFO-s võiks veeta vabalt nädalaid ja ilmselt igav ei hakkaks. Kõik olid nõus, et selles linnas võiks elada ja siia tuleb igal juhul tagasi tulla. Aga see selleks, me kihutasime siis minema ja võtsime suuna lõunasse, kuulsale Big Sur-i rannikuteele ehk Highway number-1-le.SFO-st 220 kilomeetrit lõunasse ja imelised vaated algasid. Lisaks muutus totaalselt kliima. Kui Sfo-s oli temperatuur pigem kevadine kui suvine, siis Carmelis, mis on Big Suri põhjapoolsem alguspunkt oli juba meie mõistes suvi +25C. Hetkega vahetati pikad riided lühikeste vastu. Enne mägiteele asumist sai tehtud ka kohalike farmerite müügiputka juures peatus ja kohaliku toodangut soetatud. Parimateks eksemplariteks olid värskelt valminud maasikad ja mandariinid. Neil asjadel oli ikka päris maitse. Big Sur ise on umbes 150 km pikk ja kogu tee võtavad vaated ahhetama. Ma arvan, et seda mida seal silm seletab pole reaalselt isegi piltidega võimalik edasi anda. Tuleb ise ära vaadata. Meil võttis selle tee läbimine koos peatustega enam-vähem 4,5 tundi ja selle lõppu jõudes tegime korraliku söögi ja tugevamad premeerisid ennast esimese ujumisega Vaikses ookenis. Õhtusöök oli ka muidugi selline, et tule taevas appi. Ma ei tea kellele need portsud mõeldud on. Te oleks pidanud nägema millise eine Toits ja Ramune suutsid kahepeale kokku osta. Ilmselt söövad nüüd seda sööki jõuludeni. Ööbimiseks sõitsime Santa Barbarasse ja kuigi ööbimiskoha leidmisega oli kergeid raskusi, oleme nüüd väga mõnusas koha, millest ka alustasin. Siin on soojendusega bassein ja suur mullivann või noh tegelt ka rohkem ikka bassein. Tegime seal õhtul korralikud ujumised ja panime ka mõnusalt jooke. Kujunes lõpuks päris tore õhtu välja. Nüüdseks kõik magavad ja olen ise ka juba tunnike seda segast juttu siin kokku kirjutanud, kuid hakkan valmis saama. Vaatan, et arvuti kell näitab kodust aega 11.40, seega siin on siis 1.40. Loodan, et äkki hommikul suudan nüüd magada vähemalt 7-ni.

Seega selleks korraks siit kõik ja uued seiklused juba Santa Barbarast, Los Angelesest ja San Diegost.

Kristjan

P.S. Pilte saab vaadata minu FB-st ja Merikese ja Toitsi googli pildiblogidest.