06. kuni 09. veebruar. Seiklused New Yorgis

Nagu kombeks siis ei alusta mitte sealt, kus pooleli jäin, vaid uuest peatükist. Kuna tegevuskava on olnud ülimalt tihe, siis on olnud raske leida aega kirjutamiseks, nagu ma ka muidugi algusest peale kartsin. Ausalt öeldes pole leidnud aega isegi magamiseks. Nüüd oleme taas lennukis ja plaan veeta osa lennuajast, kirjutades meie viimastest seiklustest.

Viimane kord sai kirjutatud Atlandi kohal ja sealt jätkates võib öelda, et lend oli rahulik ja väga okei. Loomulikult 8 tundi kitsas lennukis on igal juhul piin vaata ükskõik mis küljest tahad, aga võib öelda, et see oli ilmselt nii hea kui üldse olla saab. Igal juhul kell 19.00 maandusime New Yorgis ja 19.35 jõudsime lõpuks ka gate’i. Kohustuslikud protseduurid, pagasi ootamine ja olimegi jälle Ameerikas. Saatsime Tuulikute family järgmise lennu peale, mis viis neid Bostonisse ja ise otsustasime sõita linna taaskord metrooga. Meile vähemalt tundus, et sellise mõtlemisega olime me ainukesed, arvestades palju inimesi läbib JFK-d oli see üsna märkimisväärne. Metroo sõit läbi Brooklyni oli üsna ütleme must, taaskord saime olla vahepeal ainsad valged rongis. Igal juhul peale vintsutusi jõudsime Manhattanile. Maa alt tänavale jõudes tabas meid mõnus taaskohtumise tunne ja peale väikest jalutuskäiku olime oma hotellis. Kuigi kõik olid väga väsinud ja lapsed tukkusid juba püsti seistes otsustasime ikkagi minna väiksele jalutuskäigule ja vaadata üle Times Square. Ütleme nii et see jalutuskäik meeldiv ei olnud, kuna vähemalt meie laps oli üli väsinud ja ta seda jalutuskäiku väga ei hinnanud. Tegime veel väiksed pitsad ja paar õlut ja südaööst vajusime hotellis unne. Enne veel teatasin Tiidule, et kui ta suudab magada kauem kui 6.30 teen terve järgmise päeva õlled välja. Mees oli väga enesekindel ja teatas, et tal on suur janu, aga ma ainult itsitasin vaikselt selle peale. Kell 5.14 ärkasin mina ja kuigi olin täiesti vaikselt voodis nägin kuidas 20 minutit hiljem olid silmad lahti ka Tiidul. Õlled jäid saamata. Tegime varajase hommikusöögi ja juba enne 9-t olime juba väljas. Kiire jalutuskäik läbi Times Square, Rockefeller keskuse, 5 avenüü ja Central parki Naturaalse ajaloo muuseumisse. Seal väsisid lapsed taaskord ära ja enamus seltskonnast läks tagasi hotelli puhkama. Mina ja Tiit jäime veel muuseumisse patseerima ja lõpuks jalutasime tagasi linna tuldud teed pidi ja külastasime 5nda avenüü poode. Kuna olin õhtul 9ks kokku leppinud Round Table 2 New Yorgi klubivendadega kohtumise ja kaasas olid mul ainult kaltsud, pidin suunduma veel peale kõike seda jalutuskäiku shoppingutuurile, et normaalsed riided õhtuks osta. Õnneks leidsin Levise poe kus olid mega allahindlused ja nii sai endale 14 doltsiga ostetud Levise teksased ja 20ga triiksärk ja komplekt oligi koos.

Lapsed olid nii väsinud, et selgus et päevasest unest saab ööuni, neid oli võimatu üles äratada, seega koos enam midagi ei teinud, mina tegin peale hotelli väikse tunnise puhkuse ja suundusin siis klubivendadega kohtuma. Pidime kokku saama kell 21 ja olin varakult kohal, aga antud aadressilt kuidagi ei leidnud selle nimega pubi nagu pidi olema. Peale kolmelt inimeselt abi küsimist selgus, et aadressi numbrid on vales järjekorras ja tegelt pean minema 50nda tänava asemel 22-sele. Hüppasin kiirelt taksosse ja kümneminutilise hilinemisega olin kohal. RT-2 NYCist tulid kohale Eric ja Carl ja istusime ühes väga lahedas Belgia õlle baaris. Vahepeal astus läbi korraks ka üks RT-1 old. Rääkisime endast, klubidest ja rüüpasime korralikult õlut. Ühel hetkel nägime, et baarmen kõvatab ja teeb meie kõrval mingitele vanematele daamidele põlevat shot-i Cointreu-ga. Selle peale muidugi oli vaja mul kommenteerida, et tean selle joogiga üht teist peo triki, mille peale oli vaja seda ka muidugi demostreerida. Te oleks pidanud nägema selle baarmeni nägu kui ma põlevale klaasile käe peale panin ja sellega vehkima hakkasin ja päris lolliks läks ta muidugi selle viimase ninaga seotud osa peale. Kes teab trikki see teab, millest räägin. Igal juhul pool baari vaatas pealt ja keegi küsis kohe, et kas sa oled hull või oled sa venelane 2 varianti on ainult, kui nii juua. Igal juhul mingi südaöö paiku lõpetasime seal ja kuna Eric tahtis koju minna, läksime Carl-ga edasi. Ta otsustas tutvustada mulle kohalike väljaskäimise kohti, mis asusid kuskil 10 tänava ümbruses. Esimesena läksime sisse mingisse McDonaldsi sarnasesse kiirsöögi restorani ja ma esmalt mõtlesin, et äkki tahab vetsu minna, aga ühes nurgas seisis mingi ukse ees suur must tüüp kellele Carl ütles midagi ja uks avanes meile. Sealt läks trepp teisele korrusele kus oli väga lahe loung-pubi, mis oli paksult rahvast täis. Olime mingi aeg seal tegime taas mõned joogid ja siis suundusime järgmisesse kohta. Nii jõudsime käia kokku kolmes kohas. See piirkond New Yorgist oli ülilahe, majad on u. 5 korruselised ja tänavad kitsad ja vaiksed. Iga maja all oli mingi lahe restoran või baar. Nägin täiesti teistsugust New Yorki, kui siiani olen näinud ja mulle tohutult meeldis see. Veits peale 2-te otsustasime lõpetada. Olin kohutavalt väsinud päevasest maratonist ja magamatusest. Nii jätsime Carliga jälle-nägemiseni, sest sai kokkulepitud, et näeme Augustis Visby-s. Istusin taksosse ja sõitsin hotelli, tuppa jõudes sain aru, et jooki oli võetud ikka korralikult. :)

Pühapäeva hommik algas ikkagi enne seitset juba ja 9st läksime taaskord välja. Seekord suundusime siis lõunasse WTC ja Wall street-i kanti. Sealt läksime seekord siis ka lähemalt uurima seda vabadusesammast. Eelmine õhtu andis korralikult tunda ja et mitte Toitsi mõne päeva tagust tunnet jagada valisin teise taktika ja alguses töötas see päris hästi. Kuna ilm oli suhteliselt jahe ja pilvine, siis väga kuskil pikalt ei peatunud. Ka vabadussamba sees käisime kiiruga ära ja juba sõitsimegi laevaga tagasi. Lõunat otsustasime minna sööma Chinatown-i ja sealt suundusime High Line parki. HLP oli koht, mis kutsus esile erinevaid emotsioone, kuna seal oli kohutavalt külm ja enamus olid niikuinii juba läbi külmunud, siis naised tahtsid kohe lahkuda ja nii tegimegi, et kõik peale minu , Ranto, Melissa ja Desiree istusid peale 200m lõigu läbimist taksosse ja sõitsid hotelli, meie otsustasime selle enamuses läbi jalutada. Kes ei tea, siis HLP on vanale õhku ehitatud Raudteele rajatud park. Mulle see väga meeldis, see on kokku viidud ümbritsevate majade arhitektuuriga ja iga element on väga läbimõeldult disainitud. Igal juhul üli lahe koht ja kujutan ette kui äge see veel suvel võib olla. Olles selle läbinud istusime ise ka taksosse ja sõitsime hotelli. Kuna mu enesetunne ei olnud enam kõige parem ja ka lapsed olid taas väsinud, otsustasime, et isad jäävad lastega (ei kehtinud Tiidu ja Merikese kohta) puhkama ja teised suunduvad shoppama ja õhtul saame linnas kokku ja suundume Empire State Buildingusse vaatama õhtust Manhattanit.

Sai siis paar tundi puhatud, mille hulka käis ka telekast LAL ja CAV-s mängu vaatamine, kuigi olin kohutavalt väsinud siis magama ikkagi ei jäänudki. Kui lõpuks läksin vaatama, mis Ranto teeb selgus, et ka ema oli mul hotelli jäänud, sest tundis ikka veel külma. Kiirelt sai asi selgeks, et külm on liiga teinud ja haigus on kallale tulnud. Nii sai otsustatud, et ta jääb hotelli ravima ennast kui me linnapeale läheme. Tema õnneks võib öelda, et millegist olulisest ta ka ilma ei jäänud lõppkokkuvõttes, sest ilm oli nii udune, et mingit vaadet ei olnudki ESB-st. Samas käisime ikkagi ära, sest pilet oli olemas ja raisku ka ei tahtnud lasta. Ilma ennustus aga järgmiseks päevaks oli veel hullem. Sel õhtul midagi ei teinudki ja läksime suhteliselt vara magama. Minu unevõlg hakkas juba kolosaalselt suureks minema.

Tänane päev algas tavapäraselt enne seitset. No tee või tina, aga ei saa magada uni lihtsalt läheb hommikul vara ära ja midagi pole teha. Enne välja tsekkimist tegime veel viimase tiiru Times Square-l ja selle jalutuskäigu eredaimaks hetkeks võib lugeda seda, et kohtusin sela oma töökaaslasega. Lihtsalt jooksime tänavanurgal kokku, midagi eelnevalt kokku leppimata. Teadisn ju küll et ta siin on aga polnud plaanis spetsiaalselt kohtuda, aga näe linn on siiski piisavalt väike et kohtumata hakkama ei saa. Vahetasime veits muljeid ja suundusime jälle oma teed.  Lõunast chekkisime ennast hotellist välja ja suundusime taas lennujaama. Kõik sujus probleemideta ja ka lennuk väljus San Francisco poole õigeaegselt. Ülimalt positiivselt üllatas aga JetBlue lennufirma. Lennuk on uus ja ülimoodne. Kuigi 3+3 reaga on selles ikka iga tooli seljatoes telekas, kust saab vaadata tavalisi tv kanaleid. Vaatasin siin just kava ja varsti hakkab taas NBA mäng. Lisaks muidugi suurima üllatusena on see, et lennuajal on lennukis tasuta töötav WIFI ja saab rahulikult netis surfata oma nutiseadmete või arvutitega. Tilk tõrva meepotis on see, et söögi asemel on hunnik erinevaid krõpse, mida võib küll lennuki keskel asuvast kastist lõputult tasuta võtta ja ka alkohoolsed joogid maksavad. Mitte alkohoolsed on õnneks siiski ka täiesti tasuta. Kuna nüüd pool kuue tunnisest lennust on nüüdseks seljataga ja kohe hakkab NBA, siis tõmban otsad selleks korraks kokku. Järgmine reisikiri juba San Francisco seiklustest.

Kristjan

P.S. Palun vabandust kirjavigade pärast, ei jõua kõike üle kontrollida.