Suure Ameerika tripi algus 05 ja 06 veebruar.

Alustame siis seekord tõdemusega, et need esimesed read saavad kirjutatud nii, et pole veel kindel, et see ka blogisse jõuab, aga kui miskit põnevat kirjutada on, siis paneme selle siiski kirja. Hetkel on natuke vaba aega, kuna tõusime just Amsterdamist õhku ja järgmised 8h veedame siin suhteliselt mõnusas lennukis. Algselt oli plaanis seekord kirjaliku blogi mitte kirjutada, kuna arvan, et lastega juhtub kõigile põnevaid seiklusi vähem või pole need suurele ringile nii huvipakkuvad, lisaks on siin nii mõnedki pidamas pildiblogisid ja pildid pidid rääkima ju rohkem kui sõnad. Aga täna alustan blogiga siiski põhjusel, et juba eilne õhtu laevas näitas, et pulli saab küll ja sellist mille pilte ei kannata üles panna.

Selleks, et aimu saada mis üldse toimub lähme tagasi päris algusesse. Nimelt algas siis eile meil järjekordne USA trip ja seekord viib see meid New Yorki/Bostonisse ja sealt edasi Californiasse, Arizonasse ja Nevadasse, kust viimaseks nädalaks lendame Puerto Ricosse. Seltskond on aastatega paljunenud ehk vana seltskond on saanud lapsed ja nemad koos vanavanematega reisivad kaasa.

Nagu arvata võite alustasime Tallinnast ja juba traditsiooniliselt läksime lennujaama asemel sadamasse. Siis järgmine hommik lend Arlandalt Amsterdami ja sealt edasi New Yorki. Mingil põhjusel läheb alati enne reisi kiireks ja nii ka eile peale kergeid närvilisi viimaseid minuteid kodus saime lõpuks taksosse võtsime peale perekond Tuulik/Vananurmed, kohtusime sadamas Tiidu ja Imbiga ja suundusime laeva. Laevas sai kohe avatud esimene vahuveini pudel ja suht kohe järgi juba tavaline veinipudel. Mõlemad olid otsas juba enne kui laev väljus. Sellise tempo juures oli selge, et pulli hakkab saama. Üldiselt läks laevasõit samas taktis tavapärase meelelahutuse ehk bingo ja muu kräppiga, mida Tallinkil oli õnnestunud kuskilt odavalt sisse osta.

Meelolud olid head ja sai peetud järgneva kolmenädala plaane. Kuigi veini ja õlut ja Jägermeistrit voolas edasi, tundus et tuleb tavapärane õhtu. Peale 23 läksid naised ja lapsed magama ja jäime Toitsi ja Tiiduga vaatama veel Ukraina geide showd, kuidas muudmoodi nimetada tantsu  kus laval on ainult zeleed täis juustega mehed, kes ennast tantsunumbri lõpuks valgete alukate väele paljaks koorivad. Jubedust lisas see, et tundus et vähemalt ühel oli taga pool tekkinud ka väike triip. Samas eks saame aru Tallink on nüüd siis lõpuks oma juurte poole pöördunud.

Olime kolmekesi rahulikult istunud ja Toitsi jägermeistrit lahendanud ja tundus, et kõik on ok, aga ühel hetkel järsku Toits kargas püsti ja tahtis ka tantsuplatsile showmeeste sekka minna. Oli esimesi märke, et mehe samm pole enam kõige sirgem, mis üllatas, sest veel paar minutit tagasi tundus mees täiesti kainena, aga see oli alles algus. Mõne minutiga tõmbas mees ennast korralikult käima, võttis baarist kütust juurde ja juba me tormasime kolmekesi mööda laeva ringi ja otsisime Toitsile parimat pidu. Lõpuks kuna seda ei leidunud esitles Toits ilmselt oma elu kõvema tantsuetenduse. Selle sain ka videole, aga olen lubanud, et näitan seda ainult lähimatele sõpradele ja suure summa eest. Kuna mehe hoog oli oht järgmisele päevale võtsime Tiiduga jõu kokku ja vedasime mehe kajutisse. Veel voodis tuli mehe suust puhast filosoofilist kulda, aga kahjuks oli teksti sisu tavamõistusele liigkeeruline. Igal juhul oli tore õhtu olnud.

Tänane hommik muidugi algas tõdemusega, et igal teol on tagajärjed ja lühidalt võib öelda, et üks mees on täna väga palju kannatanud, aga sellest rohekm hetkel ei räägiks. Iseenesest algas tänane hommik mõnusa söögiga ja kõhu täis pugimisega ja juba olimegi Rootsis. Igal pool jäi nagu kiuste silma järgmisel nädalavahetusel algav ralli reklaamid ja ausalt öeldes jube kahju on, et sinna minna ei saa. Ainuke lootus on, et tänak ei jõua top 3 hulka, sest muidu peab keegi meile hakkama rämedalt välja käristama. Igaljuhul Ranto tellitud taksod ootasid meid ja juba poole tunniga olime Arlandal. Seal kohtusime veel Merle Ranto ja nende jubinatega ja varsti olimegi oma lendu ootamas. Kõik läks plaanipäraselt ja 1,5h lennu järel jõudsime ilusti Amsterdami. Ka siin läks kõik plaanipäraselt, ilm oli ilus päikesepaisteline ja õhus oli kevadet. Kerge tunnike ootamist, passikontroll ja kogu keha skäneering ja juba sai siis sisenetud maailma suuruselt teise reisilennukisse. Mälestused eelmisest korrast olid eredad, eriti õhku tõusust, aga seekod oli asi kuidagi palju sujuvam ja lihtsam ja sellist elamust ei tekkinud. Igal juhul nüüd siis oleme kuskil Atlandi ookeani kohal ja kogesime päris lahedat effekti, nimelt jõudis enne maandumist päike loojuda, aga nüüd tõuseb mingil põhjusel jälle kõrgemale. Selle pommuudisega selleks korraks lõpetame. New Yorgis üritan siis selle teksti ka üles laadida.

Parimat,

 

Kristjan