Kolmapäev ja neljapäev – Rum that invented rum

Kolmapäev

Hommik oli suht pikaldane, ärkasime, käisime oma kommunaalbasseinis (suurem ühisbassein meie villa kõrval), tegime hommikusöögi ja suundusime kaunite randade otsingule. Võtsime suuna lõunasse Bridgetowni poole ja alustasime esimesena Sandy Lane bayst. Randa jõudes saime tõdeda, et ka Barbadosel leidub ikka helesinist vett ja kauneid randu. Võtsime koha sisse ja nautisime taaskord sooja merevett, valget liiva ja kuuma, kuuma päikest. Rannas nägime, et mingi 100m kaugusel tuuakse laevadega kokku meeletult rahvast ja kõik snorgeldavad seal. Kuna kohalikud püüdsid meile hirmsasti kalli raha eest pähe määrida kilpkonnadega snorgeldamist, siis taipasime, et seal need kilpkonnad ujuvadki. (Kuulsime kuidas mõni maksis 100m laeva sõidu eest 30 USD, et näha kilpkonni) Nagu eestlastele kohane, ei mingit maksmist, võtsime snorgeldamismaskid ja ujusime poistega kohale. Seal olidki väga suured kilpkonnad, kes ujusid rahva seas ringi. Nende all põhjas oli aga veel huvitavam vaatepilt, ehk suured raid chillisid mitmekaupa ringi. Kuna tegemist oli meie jaoks nii suurte kalade ja kilpkonnadega, siis oli vaatepilt suht võimas. Peale randa tagasijõudmist pakkisime asjad ja suundusime järgmisse kohta. Tüdrukutel jäid seekord kilpkonnad veel nägemata.

Järgmiseks rannaks oli Batts Rock bay, mis oli rohkem kohalike ranna moodi. Jah ilus sinine vesi oli taas olemas ja ka liivariba oli korralik, kuid vees olevad kivid ja suht gheto ümbrus ei tekitanud soovi seal väga kaua olla. Tegelikult on kohal potentsiaali, sest randa ehitatakse hetkel hotellikompleksi ning rannas olles on vaade merelt selline, et näha on vaid puidust seinad, mille taga ehitusmehed majandavad.

Edasi liikusime nii, et jõudsime juba Bridgetowni välja ja suundusime sealt läbi Carlisle baysse. Rand mis eel info järgi pidi olema väga kaunis. Kohale jõudes tegime kõigepealt taas peatuse jäätiseauto ees ja suundusime siis rannaribale. See beach on pigem suurlinna rand, kus lai rannariba, promenaad, palju rannabaare ja vees palju paate, mingil määral meenutas kuidagi isegi Pärnu randa, kuigi vesi oli loomulikult kordades sinisem ja veetemperatuur selline, millist ei tea isegi Pärnus parimatel päevadel olevat. Nägime taas kohta, kus turiste kilpkonnade näitamisega rahast tühjaks kooritakse ja käisime Merle ja Merikesega ka ikkagi tasuta kilpkonni vaatamas.

Tagasiteel käisime läbi Bridgetowni kalaturult, et endale õhtusöök osta ja sealne õhustik oli tõeliselt lahe. Suured, suured kalad, palju kalapuhastajaid ja muid asjapulki. Tellisime seekord 6 tükki Mahi-mahit ehk Delfiinikala ehk Doradot (guugeldage ise) ja meie silme all lõigati suurest kalast steakid ja fileeriti need. Umbes 3 kilo maksis 20 usdi, meie arvates hea diil. Ehk siis sama raha eest saab Rimi kalapäevadelt lõhet.

Koju jõudes avastasime, et meie grilligaas on otsas, seega pidime kala tegema ahjus, kuid hoolimata sellest tuli õhtusöök taevalik. See kala oli tõeliselt hea maitsega ja peale suure selgroo ja paari ühendusluu täiesti luutu lihav valge kala. Peale õhtusööki istusime taas koos laua taga ja seekord mängisime kaarte. Taaskord kehtis tõde, et kel ei vea loosiga, veab kaardimängus. Seekord suht varakult tiksusid kõik magama, päike oli päeval meid taaskord korralikult läbi küpsetanud ja ära väsitanud.

Text by Kristjan

Neljapäev

Kuna eelmisel õhtul oli näha, et päike oli ka kõige pruunimatele veelkord oma jälje jätnud, siis sai selgeks, et targem on neljapäeval oma käike rannaga mitte siduda.

Esimene peatuspaik oli kohaliku kuulsaima rummi Mount Gay Rum tehas. Tuuri jooksul räägiti meile veidi ettevõtte ajaloost ja tähtsamatest ninadest, näidati videot, nägime tsehhi, kus kõige olulisem kraam pudelitesse pannakse ja pakendatakse. Kuid kõige olulisem oli degusteerimine. Mount Gay toodab 5 erinevat rummi, millest kolme me saime maitsta. Kõige vanemat ja kallimat meile ei pakutud, kuid siiski oli peale kolme ja mõnel ka rohkem shoti enamusel juba kerge kilk peas, sellepärast jätkasime peale tuuri sama koha baaris, kus maitsesime väga häid troopilisi kokteile.

Järgmisena parkisime rendika juba pealinna Bridgetowni, kus igaüks sai omapäi 1,5 tunni jooksul pealinnameluga tutvuda. Ega seal suurt palju jalutada ei ole, mõned suuremad tax-free poed, turistipoed ning mingi hull müügitänav, kus müüakse a la Kadaka turu kraami. Igal võimalikul sammul pakutakse tänavatel valgetele taksot. Mõni naljahambam vend pakkus ei-öelnud mehele ka tema naise sõidutamist- if u know what i mean J

Bridgetownist keerasime nina põhja poole, et minna vaatama kiidetud/laidetud koopaid nimega Harrison’s Cave, kuid kahjuks olime veidi hiljaks jäänud ning see koht jäi meil nägemata. Ehk läheme mõnel järgmisel päeval.

Aga kuna saar ei ole väga suur, siis tõmbasime hoopis läänekaldale Bathsheba’sse, mis pidi olema Barbadose pildistatuim koht. Peale mägedest üles-alla õõtsumist, jõudsime tuulise Atlandi ookeani äärde, kus liivarannal on ookeani uhutud kivid, mis meenutavad seeni, et on alt kitsamad. Kes siia tulemas, siis sinna soovitan kindlasti minna.

Täna nägime tõesti veidi mägisemat maastikku, kui sel saarel siiani näinud olime. Jõhkrad üles-alla teed ning meie rendikäru mootor ja pidurid said ikka täiega kuuma. Rendikas on meil karm, siin väga levinud 8-kohaline Suzuki APV. See tundub väljast vaadates nagu kuubik kuhu mitte mingil juhul meie kamp sisse ei mahuks, kuid suhteliselt hästi mahume sinna seitsmekesi koos lastekäruga ära. Seega asi on ennast juba õigustanud. Mägistel teedel on tunda puudust neliveost, kuid siiani on kõik sujunud.

Järgmisena suundusime põhja kaudu kodupoole ning praktiliselt ongi ring saarele peale tehtud. Siiani oleme vaid kodus süüa teinud ning kuna eile sai meie grillil gaas otsa ja me ei viitsinud täna uut tooma minna, siis sai tehtud otsus välja sööma minna. Piirkond, kus meie maja asub, on restod ikka päris kallid- pearoad algavad umbes 35 USD-st. Seega läksime jälle Bridgetowni (ainult 14 km). Leidsime seal mererannas baari-restorani Blakey’s kus sõime steike, burgereid ja pastat ning loomulikult jõime kõrvale kohalikku kesvamäjukest Banks.

Hetkel istume poistega meie maja terrassil, naudime rummikokse fantastilist jahutavat kariibimere briisi, kuulame reggaet ning samuti õues vinguvaid vilistavaid konnasid. Nii uskumatu kui see ka pole, siis siin on põõsastes sõrmeküünesuurused konnad, kes mitte ei krooksu vaid vilistavad ja see hakkab ikka täitsa ajudele J

Üldist jama ka. Siin ja ka Antigual ei viks kohalikud tänaval tervitamiseks üles tervet käelaba vaid tõstavad üles kõigest nimetissõrme. Mulle selline variant meeldib, sest miks raisata energiat kõigi sõrmede tõstmisele kui piisab vaid ühest. Selle tagurpidiliiklusega hakkame ka juba vaikselt ära harjuma ning enam ei lähe ka suunatulekang kojameestega segamini. Kuid Merikesel võib järgmisel nädalal olla raskusi Jürilt kojusõitmisega J

Ei tea, kas olete juba aru saanud, aga rumm on siin võrreldes Eestiga ikka kuradi odav. Kohalik liitrine rumm maksab 7 USD. Täna vaatasin poes, et liitrine Captain Morgan Spiced ja liitrine Absolut maksavad 14 USD, seega arvutage ise. Täna rummitehases maitsesime ühte ülihead Extra Old rummi, mis on 7-13 aastat vana ja mis on nii maheda maitsega nagu vatt oleks suus J Seega, kui meil õnnestub suure koguse rummiga Tallinna lennujaamast välja astuda, siis pakun oma külalistele hea meelega seda head kraami. Unustage ära Bacardi ja muu sodi J

Homme on plaanis jälle rannagrill ;) Kohe hakkab teil uue kuu esimene tööpäev ning meie läheme magama, sest siin hakkas lund sadama- Aprilllllllll! Head lugemist!

Kirjatsura Taunz, Over!

Pühapäev, esmaspäev ja teisipäev - Goodbye Antigua, Welcome to Barbados

Oleme siis hetkel Barbadosel ja oma väga uhkes villas ning kuigi siin on internet vabalt saadaval, oleme blogi kirjutamise unarusse jätnud. Eks nüüd püüame siis järele tõmmata. Selleks, siis veel tagasi pühapäeva õhtusse. Peale blogi kirjutamist võtsime takso ja suundusime taas Shirleys Heightsi, kus siis toimus sel õhtul palju kiidetud BBQ pidu ja esinesid erinevad bändid. Nagu vist sai räägitud, siis Shirleys Heigts asub saare lõunakaldal English Harbori lähedal kõrgel mäe otsas ja siit avaneb kaunis vaade tervele saarele, eriti aga English harbourile. Tee sinna osutus äärmiselt piinarikkaks, sest teed on ikka jubedus kuubis siin ja taksojuht arvas, et ta on uus Loeb. Lisaks oli päevane paaditrip ja päike meid suht läbi käpsetanud. Ainult Taunzil oli energiat, et taksojuhi pidevaid seletusi ja näitamisi kuulata, kus tal järjekordne onupoeg elab. Kohale jõudsime täielikult läbi raputatutena lõpuks täpselt päikeseloojanguks ja rahvast oli väga palju. Seal saime ka eada, et siin kella ei keeratudki ning taipasime, et olime hommikul Hansu ukse taha sadanud tunnikese varem kokkulepitust, aga nagu näha polnud nad sellest suurt numbrit teinud. Meie aga võitsime järsku lisa tunni. Pidu oli väga kihvt, steel trummi bänd esines algul ja pärast mingi kohalik punt, kuid muusika oli kaasahaarav ja rahvas nautis kõik ümberringi kogu õhustiku. Natuke segas meid asjaolu, et olime päeval ikkagi nii ära põlenud, et keha oli igalt poolt tulikuum ja suht hell. Nautisime seal mõned tunnid kohalike sööke, jooke ja head mussi ja kella 21 ajal suundusime tagasi meie ööbimiskohta. Kohale jõudes postitasime veel valmis kirjutatud blogi postituse ja alustasime pakkimisega ning vajusime magusasse unne. Esmaspäev Hommik algas vara, juba 6 ajal. Kiire pakkimine, viimased koristused, golfikäru tagastus ja juba olimegi teel lennujaama. Seal läks kõik suht libedalt ja plaanipäraselt kell 9.35 olime juba õhus ja teel Barbadose poole. Antigua oli oma sügava jälje meisse suutnud jätta ja hoolimata oma olematutest teedest ning lagunenud majadest tahaks siia kindlasti tagasi tulla. Lennusõit läks väga kiirelt ja juba 30 minutit enne õiget aega olime Barbadosel. Juba õhust oli näha, et see saar on totaalselt teistsugune, kui see ksut olime startinud. Teed paistsid laiad ja korralikud ja majad uued ja hoolitsetud. Lennult maha astudes oli tunda ka seda, et õhk on Barbadosel veel kuumem. Kohustuslikud migratsiooni protseduurid said kiirelt läbitud ja olime peagi lennujaama ees. Tegime kõned oma Barbadose kaaslastele ja villa haldajale ja sõit taksoga villa poole võis alata. Ka see sõit kinnitas seda, mida oli põgus esmamulje õhust tekitanud, et see on ikka meile oluliselt tuttavama keskkonnaga saar, suured kaubakeskused, autopoed, lukskaubad, uhked majad jne. Peale 45 min. sõitu ja mõningast ekslemist villa otsingul jõudsime kohale ja suht kohe saabusid ka Merle, Ranto ja Melissa. Villa, kus me nüüd ööbime on väga kihvt, kaunid toad, mõnus väike aed ja loomulikult parim, oma väike bassein. Seadsime end vaikselt sisse, tegime juba esimesed ujumised basseinis ja otsustasime minna tsekkima siinseid randu ja tagasi tulles pood üles otsida, et söögi ja joogivarud soetada. Peale mõningast jalutuskäiku jõudsime randa. Peab ütlema, et see vesi ja rand oli väike pettumus. Kui Eestist oleks tulnud, siis ilmselt viskaks silda, aga Antigualt tulnuna tundus see vesi nagu Pirital ja rannariba oli äärmiselt kitsas ja merepõhi kivine. Vedelesime mõned tunnid vees ja rannas ja suundusime poodi otsima. Leidsime lõpuks selle mõne kilomeetri kauguselt. Kuna kõhud olid tühjad käisime kõigepealt kõrval asuvas KFC-s ja suundusime, siis shoppama. Jalutuskäik tagasi suurte kompsudega oli suht piinarikas, aga tublid nagu me oleme saime hakkama. Tagasi teel hakkas kujutage ette vihma sadama, õnneks siiski ainult tibutas ja pigem sooja dussi kui vihma. Majja tagasi jõudnuna, ujusime, tegime süüa, muljetasime oma eelmisest nädalast ja mängisisme taas oma lemmik täringumängu. Vaikselt vajusid kõik magama. Alustades muidugi kõigi silmaterast Melissast. Teisipäev Lõpuks sai jälle rahulikult välja magada, esimene meist otsustas siiski ärgata juba kell 4.45 aga õnneks tudis varsti edasi, nii et ta vanemad said veel mõned tunnid magada. Kuskil 10 ajal olid lõpuks kõik üleval ja tiksusid vaikselt basseini äärde. Peale mõningast vedelemist tegime hommikusöögi ja siis otsustasime, et kuna vahemaad on siin suured ja meie lähimad rannad meie jaoks ikka suht jamad siis rendime auto või noh mini bussi. Loosi tahtel said autojuhtideks seekord nais Adamsonid, ehk Merike ja Merle, mõne on loosiõnn kohe täitsa maha jätnud, aga see eest veab tal täringumängus. Kuna auto saamisega läks aega ja pidime ootama nii telefonikõnet kodusele telefonile ja hiljem ka auto kohale jõudmist, siis veetsime oma päeva basseini ääres, internetis Kalevi- Rocki mängu online ülekannet jälgides ja mõnusaid kokse juues. Isegi Melissale hakkas pärast mõningast harjumist bassu vesi meeldima. Lõpuks peale kõiki toiminguid ja netist ETV-st Eesti-Serbia esimese poolaja otseülekande vaatamist, suundusime paremaid randu otsima siit lähedalt, kuna kell oli kohaliku aja järgi juba üle kolme. Kahjuks peame tõdema, et randade leidmine osutus loodetust raskemaks ja põhjapool asi eilsest olukorrast paremaks ei lähe. Lõpuks olime natuke üle tunnikese ühes suht geto rannas ja ausalt öeldes hakkab tekkima juba kerge kahtlus, et kas Barbadosel normaalseid randu polegi. Merle ja Ranto küll kinnitavad, et see, kus nad esimene nädal olid, ehk lõuna kaldal on ilusaid kohti küll, aga meil hakkab usk kaduma. Homme siiski suundume juba varakult randade otsingule. Siiski aususe huvides olgu öeldud ega need on tegelikult siiski palmide ja kena liivaga rannad, aga ei anna lihtsalt eelmise nädala randadega võrrelda. Rannas saime hea uudise jalka kohta ja taaskord õnnitlused kõikidele fännidele, olime väga rõõmsad siin koos Teiega, särgi kandmine tasus taas ära. Peale rannaskäiku suundusime taas poodi. Tee peal tegime peatuse väiksel kala turul ja ostsime õhtuks 28 kohaliku doltsi eest (10€) 6 filee tükki mõõkkala fileed, kuigi pakuti ka mahi-mahit ja isegi hai liha. Peale poes käiku ja majja tagasi jõudmist on taas tavaline õhtu lauamängu bassu ujumise ja hea söögiga. Peab ütlema, et mõõkkala on kuramuse hea, eriti grillituna, sidrunimahla, valge pipra ja soola marinaadis. Homme plaanime juba minna Bridgetowni kalaturule midagi veel põnevamat hankima. Sellised me päevad siin on ja ausalt öeldes oli täna telekast ujukate väel jalgpalli vaadates, raske uskuda, et kuskil on selline ilm nagu telepilt näitas. Kuidagi ei tahaks enam lund näha. Nahk on ka nüüd kõigil pruun ja põlemise oht ilmselt möödas, seega homsest hakkame grillima. Kõigile tervitused ja uute kohtumisteni veel esialgu blogi vahendusel. P.S. Teie rõõmustamiseks on mõned rummid juba kotti pandud ja tagasi jõudes saame koos neid nautida, pidage niikaua vastu. Text by Kristjan

Nädalavahetuse eri.

Reede õhtu lõppes taas kohalikus kõrtsis, kus siiski väga pikaks mölluks ei läinud ja mingi poole 2st saime juba magama. Kui laupäeva õhtul taas Yatzyt mängisime ja veiseliha grillisime mõtlesime, et ega laupäevast polegi suurt kirjutada. Hommikul magasime suht kaua, siis logelesime niisama villas, hellitades lootust, et täna tuleb pilves päev. Siiski, kuigi hommikune taevas oli paljulubav olid lõunaks, kui randa suundusime, pilved juba piisavalt hajunud, et pidime taas puude alt varju otsima. Pärast mõnda tundi rannas, tulime tagasi majja, tegime soojaks eelmiste päevade toidu ülejäägid ja suundusime siis veel paariks tunniks basseini äärde vedelema. Ja oligi juba taas õhtu ja lauamängu aeg. Nagu kombeks on olnud, oli ka laupäeva õhtu vaja lõpetada peol. Seekord lisaks Dogwatch Tavernile ka minna Sugar Ridge´i, millest kohalikud meile juba päevi rääkinud on. Alustasime siiski Dogwatchist, kus sel õhtul oli barbeque party õhtu. Palmide all mängis live bänd, grilliti liha ja seekord oli lisaks kohalikele ka oluliselt rohkem külalisi näha, või nii me vähemalt arvasime. Suht kiirelt kui olime endale seisuplatsil kohad sisse võtnud tulid meie juurde me kõrval seisnud sakslased koos õlleämbriga (5 pudelit ämbritäie jää sees) ja kinkis selle niisama meile. Algul olime üllatunud, kuid ega siis õllele ju ei ka ei öelnud. Varsti olime sakslastega juba suures jutuhoos, kuskilt oli liitunud meiega suhtlemisse ka mingi ameeriklane ja pidu võttis alles tuure. Ma ei tea miks, aga sakslased olid otsustanud meile kõvasti välja käristada ja ega me neid ei takistanud. Kuskil 1 ajal lõppes BBQ pidu ära ja suundusime edasi Sugar Ridge´i. Ameeriklane loobus, kuid sakslased Hans ja Johnny olid meile teejuhiks. Sinna jõudes lehvitasid oma VIP kaarti ja nii suunati meid ülemisele korrusele Vipide peole, all pidi olema kohalike pidu. Otsustasime sel hetkel, et teeme siis seal ise esimese ringi rummikokse välja. Peale seda kui teenindaja raha küsis, sain kerge shoki, kolm rummikoksi ja kaks coca-colat maksis 48 USD-i, aga no mis parata, sel peol pidi olema suht tavaline külaline ka Abramovits isiklikult. Pidu oli aga lahe ja edasi jätkasid jookide ostmist juba ülilahked sakslased, nii me seal jutustasime, tantsisime ja rüüpasime kokse kuni kella 2-ni öösel, mil klubi suleti. Meie uutest sõpradest nii palju, et nad just kehva elu ei ela. Johnny on 42, oli Saksamaal tavaline palgatööline ja tuli naisega aasta tagasi Antiguale ja otsustas siia jäädagi. Nüüd on tal siin oma 2 äri- teeb 3 tundi päevas vahel tööd ja ütles, et ta on õppinud siin pühapäevi armastama. Hans on vanem sakslane, kes on viimased 20 aastat elanud rutiinis, et 4 kuud talvel Antigual , siis 3 kuud Saksamaal, siis 2 kuud Antigual ja siis 3 kuud kuskil maailmas ringi reisides. Tal on oma IT firma ja see toob pappi. Siin Antigual on tal oma luksuslik villa, paat ja kass ja talved on parim aeg aastast. Igal juhul peol jõudsime selleni, et me pole siin veel jõudnud paadiga sõitma minna ja Hans ütles, et see on kindlasti „must do“ asi ja pakkus, et lähme tema paadiga. Kui küsisime mis see maksab ütles ta, et teeme diili, teie toote joogid ja snäkid ja tema poolt on paat ja parimad ujumiskohad Antigual. Olime ofkoors nõus ja nii siis hakkasimegi vaikselt klubis otsi kokku tõmbama. Vahetult peale tulede põlemapanemist läks aga veel mölluks, kohalikud hakkasid kaklema turvadega ja asi läks ikka tuliseks. Võeti kasutusele nuiad, lõhkised pudelid ja rusikad. jalad ja muud kehaosad. Meid suunati sujuvalt eemale ja suht ruttu saadi asi siiski kontrolli alla. Sakslased rääkisid et see pole siiski väga tavaline siin, eriti veel selles kohas, kuid me ütlesime, et pole hullu Eestis juhtub seda pidevalt, eriti Amigos :) Igal juhul kui koju jõudsime märkasime, et kell on ka ise end juba edasi keeranud ja see tähendas, et enne paadi tripi saame veel vähem magada, uinusime kuskil 4 ajal. Hommik tuligi kuidagi ruttu ja hommikul läks suht kiireks. Olime kokku leppinud, et kella 11ks lähme Hansu juurde, et siis merele suunduda. Enne käisime poest läbi ja võtsime kasti Caribat (kohalik õlu), baguette-id ja mõned karastusjoogid ja täpselt kell 11.00 olime Hansu ukse taga. Kõigepealt kutsuti meid sisse ülilahedasse ja suhteliselt luksuslikku villasse. Seal tõstsime asjad paati ja valmistusime väljasõiduks. Muideks, paat ei olnud midagi muud kuid keskmise suurusega kiirkaater, valgete nahkdiivanite ja mõnusa varjualusega. Käisime veel tankimas, võtsime peale Johnny ja uskumatu päev võis alata. Seda merevärvi, randu ja tunnet, mis sõidu ajal valdas, on raske sõnadesse panna. Sõitsime veerand tunniga Carlisle beachi juurde, kus juba käinud olime, aga mitte otse randa vaid eemale merele mõnusasse lahesoppi. Nii kui ankur põhja lastud, hüppasime vette. Johnny, kel oli eilsest korralik pohmell kurtis, et vesi on täna räigelt külm. Kaatri termomeeter näitas tõesti „kõigest“ 26 kraadi. Igal juhul snorgeldasime, vedelesime nuudlitega vees ja päevitasime ning osad meist nautisid jääkülma õlut. Kady oli seal veel suht kurva näoga, sest eilne pidu tuikas veel ajukäärude vahel. Peale tunnikest seal suundusime edasi randa, kuhu saab ainult paadiga. See oli järjekorne lumivalge liiva ja helesinise veega rand. Peale meie oli sinna siiski suutnud tulla kuskilt üks kohalik koertega, aga kuna me olime vees ja ta kaugel rannas siis me vaevu märkasime teda, pealegi ta lahkus suht ruttu. Seal oli ka Johnny rahul vee temperatuuriga ja nii vedelesime ma arvan mingi tunnikese lihtsalt nuudliga vees ja jõime külma õlle. Paadi termomeeter näitas veetemperatuuriks 30,1 kraadi. „Pole paha“, tsiteerides klassikuid. Ka Kadyl oli pohmell üle läinud ja tuju laes. Mingi hetk hakkasin aru saama, et päike teeb juba tõsiselt liiga ja õnneks samal hetkel otsustasid ka meie giidid, et aeg on tagasi suunduda. Tagasiteel kihutasime veel mööda edelaranniku tuttavatest randadest ja millalgi nelja ajal olime tagasi Hansu juures. Seal veel loputasime end voolikuga puhtaks, vaatasime üle ta kassi ja ta pakkus 30 aasta vanust rummi, mida juuakse ilma peale võtmata ja mis Taunzi sõnul oli erakordselt mahe ja hea. Vahetasime Facebooki kontaktid ja jätsime viisakalt hüvasti. Kuna meil polnud midagi muud neile kinkida, siis andsime Taunzi kaasa toodud Saku Originaali neile kingituseks meiepoolse tänuna imelise pühapäeva eest! Uskumatu kokkusattumuste jadana olime osaks saanud tõelisest sõbralikkusest ja külalislahkusest. Sakslased on lahedad. Nüüd oleme tagasi majas ja käib ettevalmistus viimaseks õhtuks. Sellest juba hiljem. Kaunist töönädala algust Teile, loodame, et meie seiklused toovad ka Teie päeva natuke päikest! Text by Kristjan

Reede

Hola Amigos!

Rääkides veel eilsest, siis karaoke-õhtu jäi ära. Jäi ära vaid meiepoolselt, kuna osad meist olid peale õhtusööki päris väsinud ja läksid puhkama ning praktiliselt saigi sellest puhkamisest hommikuni magamine. Meie Kadyga chillisime siiski peale õhtusööki terrassil rummikokse nautides ning peale seda kärutasime oma käruga ka igaõhtusele ujumiskäigule ning läksime magama umbes 1 ajal.
Hommikul tavapärane peekon ja munad (ausalt, homme teeme putru) ning rendi-Corollaga suund lõunarannikule, et sealt siis vaikselt tagasi tulla ja erinevaid randasid avastada. Jälle loosiga roolis Merike :)
Autoga on siin huvitav sõita- esiteks vales suunas sõitmine ning teiseks ülikitsad ning väga auklikud teed. SaviEdgar viskaks neid teid nähes hundirattaid ja ütleks, et kas te tõesti arvate, et Tallinnas on halvad teed :) Lisaks aukudele on teeääres jalutavad kitsed, lehmad, hobused, kanad ning eeslid täiesti tavapärane vaatepilt. Teeäärsed majad on seinast seina. Enamus on väikesed huberikud, kuid samas on kõrval täiesti normaalne maja. Teel sõites lasevad tagumised autod pidevalt signaali. Eks põhiliselt sellepärast, et turistidele omaselt sõidame me tunduvalt aeglasemalt kui kohalikud. Ja suunatuled lähevad kojameestega samuti aeg-ajalt segamini.
Aga tagasi asja juurde. Esimene rand, kus oma rätikud maha seadsime oli Carlisle Beach. Selle saare mõistes täiesti tavaline mitte nii väga sinise merega kui meie enda elukoha lähedal olev põhjapoolne Jolly Beach. Peale seda liikusime jälle kodupoole ning olime tunnikese Turners Beachil ja sama kaua Darkwood Beachil. Nende kahe ranna vahepeal tekkis isu kohaliku söögi „roti“ järele. Tee ääres on paljudel omad grillid üleval ning müüvad sööki mööduvatele, kuid rotit pidime paarist kohast otsima. Kohas, kust oma rotid kätte saime, ütles tädi, et tal täna ei ole, aga kui me viitsime 20 mintsa oodata, siis ta teeb meile need. Aega meil oli ning grillitädi oligi lubatud aja toas ning tuli tagasi meiesoovitud kaubaga. Rannas suutsin mina meie roti otse liiva sisse kukutada ning umbes pool jäi tänu sellele söömata. Muidu on tegemist pannkoogilaadsesse asjandusse keeratud täidisega, mis koosneb kartulitest, karrist, sibulast ning meie rotide puhul krevettidest, kuid nende asemel saab ka muud täidist valida. Mina ostaksin seda veel, kuid kõigile see eine ei meeldinud. Kuna täna pidi toimuma meie aja järgi umbes 15.00 ajal Eesti-Uruguai jalkamäng, siis otsustas herr Kristjan rannast leitud palliga poseerida. Ühel hetkel võttis ta särgi seljast ning ütles, et tal on tunne, et Eesti lõi värava. Kodus oli Merikese telefoni tulnud tublilt Kairelt sõnum, et Eesti juhib 2:0 ning hiljem ka SMS, et Eesti võitiski sama seisuga. Kuigi oleme kaugel, kuid siiski aitas meie toetus lõpptulemusele kaasa. Heia Eesti!
Koju jõudes käisime pesemas, kreemitamas ning siis saime kõik aru, et tänane rannapäev on asja ette läinud- kõik on roosa, valge ja pruunilaigulised :) Kohad, kus oli pandud 30-faktoriga kreemi olid täiesti valged ning need, kus väiksema faktoriga või siis üldse mitte kreemi, olid päikesepuudutust väga korralikult tunda saanud. Päike on siin umbestäpselt täitsa laes ja peegli ees vaadates on näha nagu timukamaskiga oleks päikest võetud, sest lõua alla pole päike üldse jõudnud.
Peale kreemitamist läksime oma kohalikku randa romantikat tegema ning päikeseloojangut vaatame, kuid magasime selle maha, sest ma leidsin kivide vahel sibliva krabi ning seda oli ju vaja pulgaga välja ajada, et saaksime seda pildistada. Aga pole viga, päikeseloojanguid on meil ka Eestis kogu aeg. Lumekrabisid seal nii tihti ei näe :)
Hetk tagasi grillisime kana ja sõime seda loomulikult meie terrassil värske õhu käes. Kirjutan siin teile esseed ning mängime samal ajal jälle Yatzyt nagu ka üleeile. Täna plaanime 100% minna tuttavasse baari. Kohalikud juba poes täna küsisid, et kas oleme ikka tulijad. Hullud sõbrad on siin kõikjal.
Tulles tagasi veel üleeilsesse, siis sealt samast baarist oma golfikäruga tulles jäime me hullu vihmasaju kätte. Õnneks on siinne vihm maksimaalselt 15-mintsa pikk, kuid samas kui tuleb, siis ikka ämbriga.
Kui üks päev käisime tee ääres banaaniraksus (mis hiljem siiski söödamatuks osutusid), siis täna sai Kady kuskilt puu otsast väga magusa ja mahlase mango.
Nüüd on teie koht rõõmustamiseks- üks on kindel, enamus meist viidab homse päeva rannas palmide alt varju otsides. On küll meie viies rannapäev, kuid päike on siin kuradi tugev ja salakaval. Aga vahet pole, järgmisel nädalal saame Barbadosel end juba mõnusalt grillida :)
Aga raske on uskuda, et on juba reede- aeg on lennanud pelikanitiivul. Vahepeal saime meie Barbadose reisikaaslastelt SMSi, et neil on seal helesinine meri ja külm õlu- neist me tunneme tõesti puudust. Teile mõnusat kevadeootust koos lendavate katuste ja uute lumesadudega- olgu need 5. aprilliks Eesti laiuskraadilt kadunud :)

Neljapäev

Tänane hommik algas meil nagu ikka -2 Quick Starti rütmide saatel... hea äratus ;)
Eile otsustasime, et ei küta end taas rannas ja võtame hoopis rendiauto ja sõidame Antigua pealinna St. Johni. Jälle loosi tahtel mina roolis :D Läksime siis rendika büroosse ja saime suht kiirelt auto kätte... küll aga pidin ma tegema kohaliku ajutise juhiloa (ja mis otseloomulikult ei olnud tasuta vaid 20 dollarit). Juht istub siin paremal pool, mina aga hakkasin automaatselt vasakust uksest sisse minema... Ja liikluses annab pisut harjuda, et “valel pool” sõita :)
Peagi tuli välja, et lisaks antud kulutusele peame tegema veel ühe väljamineku, kuna autoga Jolly Harbour piirkonda sisenemine maksab järjekordse 10 dollarit. Oskavad ikka iga asja eest küsida! Ja no see bürokraatia, mis piirkonda sisenemise loa saamiseks tuli läbida... annab otsida selliseid kohti :D (siinkohal ka üks väga ameerikalik lollus – seina peal suurelt kiri ”Please keep feet off the wall” (ilmselt pole see seal iseenesest mõistetav).
St John oli värviline, rääbakas, must ja ega seal suurt midagi teha meil paraku ei olnudki. Käisime ühes suures kaubanduskompleksis ja kohalikul turul. Kuna oli äärmiselt palav, siis meil rohkemaks energiat ei jätkunud ja otsustasime edasi sõita saare idarannikule. Teel kohtasime ohtralt kitsesid, lehmasid ja ühe metsa vahel jalutas meile vastu eesel.Devil Bridge oli üks tänastest looduskaunistest kohtadest. Paar tundi veetsime ka rannas, kus poisid snorgeldamas käisid. Peale seda võtsime suuda English Harbouri, kus käisime Nelsons Dockyardis (rahvuslik muuseum, sadam, kindlus) ja Shirleys Heights (kuhu plaanime minna ka pühapäeval). Teel tagasi läbisime mitmeid külasid – tavaline pilt on see, et inimesed hängivad kas oma maja trepil või kuskil üheskoos istudes. Kuigi tegemist on kõige hullemate uberikega, tunduvad inimesed ülimalt mõnusad ja rahul oma eluoluga. Üks lemmik tegelane tänasest päevas on noormees eeslil, käes pudel rummi ja mõõk – ei tea, kas läks kosja? :D Sõitsime läbi ka vihmametsast.. saime sealt endale pisut banaane kaasa haaratud (paraku peavad need veel kaua päikese käes oma valmimist ootama).

Näljastena jõudsime tagasi villasse ja kohe läks pasta bolognese tegemiseks.. nüüd kõigile kõhud täis ja puhkame pisut, et õhtuks taas vormis olla ja DogWatchi karaoke õhtule minna (pidi kõva teema olema siin..)
Aga päikeselised tervitused kõigile töölkäijatele :)
Merike ja teised...

PS. Ringisõitmiseks meil GPSi pole- on vaid paberil kaart, kus on enamus teid peal ning täna saime sellega hakkama, kuigi viitaderohkusega see saar eriti ei hiilga.

Chill-relax

Hola amigos! :)

Täna oli meil 100% ranna ja basseini päev. Hommikul 11-st 17ni olime päikese käes ning veetsime aega täielikult mõnuledes: külmad õlled, rummikoksid, helesinine vesi, ere päike ning aina jumekamaks muutuvad kuumad kehad. Taunz ja Ants suutsid vahepeal all inclusive rannabaarist tasuta rummikoksid välja võluda, mehed kahemillised!

Enne koju tagasitulemist käisime veel poes vajaliku söögi/joogikraamil järel ning parklas läks äkki mul shoppinguks. Meie naaberautosse tuli tädi, kes teeb ise bikiinisid ja muidugi ei saanud ma sealt ära tulla ilma uute paaride ägedate bikiinideta. Samal ajal suutis aga härra Ants meie golfikabrioletiga sõita üle ujumismadratsite, tegijatel juhtub! :)

Pärast õhtusööki panime Merikesega 1,5 h-ks pea padjale ning uni tuli hea. Mehed samal ajal muidugi tegid niisama pulli ja käisid jällegi oma igaõhtust naked swimmi tegemas.
Varsti läheme jälle igaõhtusele õhtutuurile Dogwatch Tavern`i ja oma interneti leviala kohta.
Homme võtame rendika ning läheme pealinna ja teisi randasid avastama.

Elu siin saarel on ikka täielik paradiis. Kohalikud on ülisõbralikud ning rannad on piltilusad. Rohkem polegi hetkel elult midagi tahta!! Chill-relax!!!!

Ramunele infoks, kiisusid jalutab siin päris palju ringi ja täna nägime Juku kaksikvenda.

Merle, Ranto ja Melissa, kes samal ajal Barbadosel chillivad annavad oma tegemistest teada juba järgmisel nädalal. Lükka till!

Musid ja kallid kõigile :)

Kady & Co

PS! Meil hakkas praegu vihma sadama!

Teine päev vist, aga keda üldse huvitab

Nonii, lõpuks sain siis ma arvuti taha oma muljeid jagama. Esiteks, pöördun veel korra tagasi eilse lennu juurde. Kokkuvõtteks tahan öelda, et kui ei teaks, mis ees ootab, siis vabatahtlikult 11 tunniks konservikarpi ei roniks, eriti arvestades, et see otsustab ookeani kohal tükk aega raputada end nagu rumm ja jää shakeris. Ühesõnaga, mulle lennata ei meeldi, aga kohale jõudmine oli seda mõnusam. Esimene uudis minu ja Merikese jaoks oli Antigual see, et kui sa tahad siit riigist lahkuda siis pead lennujaamas maksma 26 USD sulli, kui raha ära raiskame, siis minema ei saa.
Tagasi õhtusse, siis peale siit lahkumist jalutasime tagasi meie ööbimiskohta. Soe öö, palmid ja mõnus mereõhk, see on mida me ammu oleme igatsenud. Majja jõudes läksid tüdrukud magama, meie Taunziga jõime veel meile kingitud veini. Kella kahe ajal öösel tuli hea idee, et kuna Eestis on kell juba 8 hommikul, siis oleks hea idee helistada Toitsile ja muidugi mõeldud-mõeldud, Toitsi tuju sai rikutud. Anna andeks sõber! Igal juhul pärast seda läksime suht varsti magama. Hommik, nagu karta oli algas vara, minu jaoks juba kohaliku aja järgi 5.40. Hoolimata sellest, et eelmine öö oli ka pea vahele jäänud, jätkus und vaid 3 tunniks. Hoolimata katsetest uuesti magama jääda sain aru, et enam und ei tule ja kolisin teleka ette, kus sel kella ajal tuli A-Team. / 7-ajal ärkasid ka teised ja sättisime end Taunziga taas Jolly Harbori keskusesse, et lõpuks poodi saada ja söögi stuffi saada. Samuti kuna siin on vahemaad ikka suht pikad siis otsustasime rentida ka golfikäru. Lootsime peale poest tulekut kohe ka käru kätte saada, kuid kahjuks öeldi, et saame oma käru alles pärastlõunal. Seega pidime oma 18 kilekotiga hakkama jala kõndima. Õnneks saime kosutust värskelt ostetud Smirnoff Ice-dest ja ka ühel kohalikul hakkas meist kahju ja pakkus meile küüti. Peale väga rikkaliku ja head hommikusööki suundusime taas rannale, kus eelmine õhtu olime käinud. Päeval oli see tõeliselt kaunis rand. Ei hakka seda siin sõnadega kirjeldama, kuid lisame pildi. Olime seal rannas 1,5 tundi ja et mitte esimesel päeval ära põleda, läksime tagasi majja. Käisime pesus ja siis suundusime oma golfikäru järele. Peale rallika kättesaamist sõitsime Jolly beachile, mis on veel kaunim rand kui see ,kus siiani olime käinud. Saime seal kohaliku Shakaribaga (tüüp, kes orgunnib asju) jutule ja see orgunnis meile päikesevarju, sest seda läks vaja. Selleks ajaks hakkasid ilmnena juba esimesed märgid, et teatud osad kehast hakkavad ära põlema. Peale mõningast sealviibimist ja kokteilide tarbimist otsustasime, et aitab soolasest veest ja kärutasime basseini äärde. Üleüldse on siin, see golfikäru asendamatu riist ja praeguseks võib öelda, et otsus see rentida on juba praegu ära tasunud ja sellega siin suures resortis ringi kruiisida on lahe. „Loosiga“ leidsime endale kaine rooli ja selleks osutus Merike.

Peale basseini ääres vedelemist suundusime taas poodi ja siis koju tagasi. Poest käigust seda, et täna oleme ära kulutanud meie nelja kuu toidu eelarve, sest toit on siin isegi poes kuradi kallis, õnneks maksab rumm selle eest vaid sama palju kui eestis õlletaara. Kahjuks küll läheb seda rummi, raisk, kahtlaselt palju. Täna oleme joonud, ilma arvestamata kohalikest baaridest ostetud kokteile juba 1,75 l rummi. Peale poest kojujõudmist tegime grillil kanafileed, mida hommikul marineerisime, lisaks riisi juurviljadega ja salatit, toit tuli imehea ja õhtusöök verandal vee ääres oli super. Peale seda rõhusime suvemuusika kuulamisele ja rummikokside nautimisele ning peale 9-t jätkasime traditsiooni ja kärutasime oma käruga randa alasti ujuma.. Peale tagasijõudmist käisime pesus, tegime kokteilid kaasa, kütsime käru mootori kuumaks ja tulime taas peole. Siin siis sel ajal, kui kõik tantsivad kirjutan ma blogi, samas on kõrval kokteil, kohaliku rummi, kookospiima ja ananassimahlaga ja see on kuramuse hea. Kohalikud suitsetavad siin ümber ringi kogu aeg ja igal pool, aga kui te arvate, et tubaka firmadel on siin räige äri edu, siis te eksite, sest kõik kohalikud näevad nii päeval kui öösel välja samasugused nagu Märt Avandi - Mr. Sofa ja Õiekese videos ning igal pool pakutakse parimat stuffi. See, mis siia kirja sai pandud on ainult killuke sellest, mis täna toimunud on, kuid annab kerge ülevaate sellest, mis meil siin toimub ja loodetavasti sulatab teil seal Eestis natukenegi seda lund kiiremini. Melissa, Merle ja Ranto fännidele teadmiseks, et nemad jõudsid täna ilusti Barbadosele ja juba kurtsid, et seal on kuradi palav. Alati leiab põhjust virisemiseks.
Tervitades, Kristjan
Homse teksti toovad teieni tüdrukud...

20.03-21.03.11 FRA ja Antigua day 1st

Esimene sissekanne :)

Hetkel istume/chillime Antigual oma majutuskoha lähedal kohalikus baaris, kus esmaspäeva õhtul käib korralik pidu.
Aga, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.
Eile, ehk pühapäeval jõudsime Frankfurti. Bussiga 15-minutine sõit ja olime oma hotellis Intercity Frankfurt, mis asub lennujaamale väga lähedal. Kuna kõhud olid tühjad, siis suundusime hotelli all asuvasse pubisse nimega JU 52, mis on tugevalt seotud Junkers-tüüpi lennukiga. Tegime seal kerged pitsad ja currywurstid ning afgoorss mõned „soodsad“ õlled. Tegelikult maksis 0,5l õlu 5 EUR. Naised väsisid mingil hetkel ära, kuid mina ja Ants (Kristjan) istusime kella üheni ehk kuni baari kinnipanemiseni.
Hommikul läksime lennujaama, et jõuda 14.30 väljuvale Frankfurt-Antigua lennule. Vaba aeg möödus õlli libistades ja McDonal´sis istudes. Kusjuures seal saab mäki eine kõrvale ka õlli tellida.
9,5-tunnine reis möödus minu ja Kady jaoks päris kiiresti, kuid Adamsonide jaoks just vastupidi- väga pikalt. Ants oli näost valge ning kirus kaptenit ja kõiki teisi maapõhjani, kui tuli järjekordne turbulents. Igatahes, jõudsime lõpuks suure pauguga Antiguale. Lennukist maha astudes tervitas meid juba mõnus 25-kraadine kariibi-briis- siis jõudis kohale, mida me olime juba mitu kuud oodanud.
Lennujaamast võtsime takso ning sõitsime majutuskohta, mis asub Antigua läänekaldal. Meiega koos sõitsid taksoga paar Saksa vanameest, kes läksid veidi enne meid maha oma sõbra jahile, kes oli juba juunist Saksamaalt startinud ning nüüd hakkavad vaikselt Saksa poole tagasi kruiisima- pole paha! Peale seda jõudsimegi oma rendikoha juurde, kus Amy (omanik) ootas oma emaga ja võttis meid viisakalt vastu ning rääkis kõik olulise ära. Muidugi ei saa mainimata jätta, et meie hütt asub otse vee ääres. Randa küll ei ole, kuid jahtide ja paatide jaoks on kanal olemas ning rõdult on vesi meetri kaugusel :)
Seadsime ennast sisse, võtsime külmkapist Frankfurdi lennujaamast kaasaostetus Henkelli vahuveini kaasa ning jalutasime 10 minuti kaugusel asuvasse Nort Beachile. Oli küll pime, kuid mina ja Ants otsustasime siiski vees ära käia. Ujumisvarustust kaasas ei olnud, seega läksime vanakooli ehk Aadama-teed ning nüüd võime julgelt öelda, et Kariibimeres on skinny-dippin' tehtud :)
Peale seda käisime korraks kodus, et nägu ja juuksed sellest meeletust soolast puhtaks pesta ning kõndisime teise suunda, kus pidid olema baarid, mis on ühe-kaheni lahti. Siin me siis istume, baaris nimega „Dogwatch Tavern“. Siin on rohkem kohalikke kui valgeid, seega ikka ehe koht. Muusika on siin veelgi ehedam- dancehall ning muud sarnased rütmid. Ühesõnaga, ei saa kurta. Rum'n'Coke maksab 4 USD ehk siis täiesti normaalselt.
Ja kui see postitus teieni jõuab, siis oleme järelikult jõudnud oma majaomanike kontori trepile ning nende WIFIsse end sisse smugeldanud. Kahjuks oma majas meil netti pole.
Uuendus, siin samas baaris on ka tasute wifi olemas, seega saame kohe laivis teile info kätte anda :)
AGA ILUSAT TÖÖNÄDALA ALGUST JA KIIRET LUMESULAMIST!
Kell 23:49 Antigua aja järgi.

Taunz ja teised

Kariibimere piraadid 2011

Tere taas!
Üle kahe aasta on käes taas aeg, kui asume vallutama uusi maid ja saari kaunis ja soojas Kariibi meres. Taas hoiame Teid kursis oma tegemistega läbi blogi ja kõik, kes tahavad kaasa elada või infot saada meie tegemistest on sellele leheküljele oodatud.
Väike tutvustus ka meie plaanide kohta: Lahkume Eestist 20.03 ja lendame Tallinnast Frankfurti. Seal veedame öö ja juba järgmine päev lendame edasi riiki nimega Antigua ja Barbuda ja nimelt Antigua saarele. Seal veedame esimese nädala. Samal ajal sõidavad Rootsist Merle ja Ranto Londonisse, kust nemad suunduvad otse Barbadosele, kuhu meie lendame 28.03. Seal veedame siis kõik koos 7-kesi veel ühe kauni ja päiksepaistelise nädala.

Head kaasaelamist.

Antigua ööbimiskoht: http://www.homeaway.com/vacation-rental/p401655
ja selle ümbrus:





Barbadose ööbimiskoht: http://www.homeaway.com/vacation-rental/p430866?cid=E_hrownerinquiry_DB_O_20110106_propID_link_LPROP_1

ja selle ümbrus: