13 kuni 17 veebruar Santa Barbara, Los Angeles, San Diego, Suur Kanjon

Oleme jõudnud tänaseks juba Puerto Ricosse ja nagu karta oli, siis vahepeal läks tempo selliseks, et mingisugust kirjatööd ei jõudnud teha, üritan nüüd paari päevaga tõmmata tagasi joonele.  Üldse oli probleeme leida aega magamiseks ja mitte ainult aega. Inspiratsiooniks on läpaka kõrval järjekordne rummikoks, kohalik Puerto Rico rumm maitseb hästi, kuigi on kariibide kohta erakordselt kallis. Liiter 9 usd-i. Taustaks mängib mõned tunnid tagasi lõppenud Eesti Laul ja alustan siis eelnevate päevade kokkuvõtet. Millal see LIVE lendab oleneb sellest kauaks seda rummi jagub. Hetkel on kapis veel pool 1,75l pudelist J Nüüd aga lähme veel tagasi USA-sse.

Hommik Santa Barbaras algas tõdemusega, et Adele on ikka veel haige ja kuna see oli kestnud juba 5 päeva otsustasid Toits ja Ramune minna temaga arsti juurde kontrolli. Leidsin GPS-ga lähima haigla ja viisin nad sinna. Ise sõitsin tagasi hotelli ja veetsime paar tundi ülejäänud seltskonnaga basseini ääres. Ilm oli juba väga mõnusalt suvine. 11-ks olid asjad autodes, võtsime peale perekond Tuulikud koos heade uudistega, et midagi tõsist Adelel viga ei ole ja suundusime Santa Barbara linnaga tutvuma. Mulle see linn väga meeldis. Peatänav meenutas kuidagi suvist tipp aega Pänus Supeluse tänaval, ainult et tänavat ääristasid palmid ja poode ja baare oli kordades rohkem. Lisaks olid kaubamärgid veits tuntumad kui Karusselli pood. Samas ei saa öelda, et hinnad oleksid olnud hullud. Nägin täitsa okeid restorani kus pakuti buffe dinnerit 10 doltsiga ja enamus baarides olid vaadiõlled 3 usd-i pint. Lisaks oli Levise poes selline allahindlus, et Tiit sai endale uued teksad 9,95-ga. Enne linna tuuri jalutasime ka veits rannas ja kail ja kokkuvõtteks võibki öelda, et kogu linn jättis väga kauni ja laheda mulje ja sinna tuleks iga kell tagasi.

Santa Barbarast lahkudes võtsime suuna Los Angelesse ja kuigi päris esialgsetes kavades olime planeerinud veeta seal 2 ööd ja kolm päeva, siis enne reisi sai juba otsustatud, et vähendame oluliselt LA aega ja suundume hoopis lisaks ka San Diegosse. Põhjus oli see, et kõik kellega me rääkisime ütlesid, et LA pole miskit erilist, aga tagasi sõidu juurde. Plaan oli liikuda mjööda ajaloolist nr 1. Highwayd ja esialgu see isegi õnnestus, aga kui Malibuni oli jäänud 25 km oli järsku ees tee sulg ja politsei teatas, et tee on suletudja edasi kuidagi ei saa. Põhjuseks oli see, et enne meie Kaliforniasse saabumist olid olnud seal 5 päeva paduvihmad ja see oli tekitanud maalihked ja osa mingist mäeküljest koos teega oli minema uhtunud. Seega ootas meid ees 60 km ümbersõitu mööda kitsaid teid. Enne otsustasime aga teha ujumise pausi. Randa väga valida ei saanud, aga tegelikult polnud sel ka väga viga. Lained olid ikka metsikud, ainult kunagi Barbadosel olen vist suuremat lainemöllu saanud tunda. Vesi oli täitsa ok, eriti eestlase jaoks. Ujumas käisid muidugi ainult mehed ja mööndustega ka Desiree, nimelt tuigerdas ta mööda liiva ringi, kui järsku tuli suur laine ja ta vette pikali paiskas. Kuigi sel hetkel lõppes see suure nutuga võib ta suureks kasvades öelda, et ta on vähemalt Vaikses ookeanis vees käinud. Peale ujumist võtsid need kes roolis ei olnud autost enne varutud külmad õlled ja tuju oli mõnus. Minu jaoks üllatav oli, et isegi naised jõid õlut ja väitsid et maitseb. Mul oli ausalt öeldes päris kade meel, sest olin roolis, Ranto tundis ilmselt sama.

Peale keerutavat ja mägist ümbersõitu jõudsime Malibusse. Esimese asjana tegime õhtusöögi kohalikus seafoodi grilli putkas. Arvestades kui popp see oli, siis oli tegemist ilmselt kohaliku Räägupesaga. Peale maitsvat ja kosutavat friteeritud õhtusööki oli käes päikeseloojangu aeg ja nautisime seda Malibu rannal. Kahjuks olime ainult ühes kohas ja kuna kiiresti läks pimedaks, siis väga Malibust ülevaadet ei saanud. Edasi ootas meid siis see, millest kõik LA kohta kõige rohkem kuulnud on, ehk ummikud ja veelkord ummikud. Lootsime Malibust jõuda poole tunniga LA-sse kuid reaalselt võttis see 4 korda rohkem aega ja kuna meil öömaja polnud hakkasime sellega teglema. Kiresti sai LA-s selgeks, et hinnatase on suht ropp isegi kõige hullematel motellidel ja nii otsustasime sõita veits linnast välja ja seal oma õnne uuesti proovida. See väga midagi paremaks ei teinud, aga kuna autost oli tõsiselt kopp ees, siis olime nõus juba veits rohkem maksma. Ainus probleem oli see, et kohad, mis tänava ääres järjest tulid olid nii kohutavad, et sinna ei suutnud isegi parema tahtmise juures sisse kolida. Lõpuks leidsime Motel 6 ja kuigi toa hinnad olid ikka üle mõistuse sellise peldiku eest võtsime selle ära. Varsti sai selgeks, et minu Merikese ja Tiidu toa kõrval tegutses üks kohalik naissoost ettevõtja, kelle juures kliendid sellise tunni ajalise intervalliga vaheldusid. Vihjeks, et tegu ei olnud psühholoogiga. Kuna toaga oli veel probleeme olime sunnitud seda vahetama ja nii kolisime veits eemale tuppa. Ranto ja Merle toas elutses selline 3-5 cm prussakas, aga hoolimata kõigest jäime ellu ja saime oma 6 tundi magatud. Hommikul ärkasime vara ja 7-st sõitsime välja, et oma tihe LA programm läbi teha. Esimesena suundusime kuulsat Hollywoodi märki vaatama, kuna eeltöö oli korralik, siis leidsime selle ilusti üles ja saime oma kohustuslikud pildid tehtud. Seejärel suundusime Hollywoodi keskusesse, kus on maas tähekesed ja asub kuulus Dolby (endise nimega Kodak-i) teater, kus ka Oscari cala toimub. Patseerisime seal ringi otsisime oma lemmiknäitlejate tähekesi ja pidime tunnistama, et tegelikult on see päris lahe koht. Hollywoodist suundusime läbi Beverly Hillsi põhi tänavate (Rodeo Drive ja Melrose avenue) Santa Monica kaile ja Venice beachile. Väljas oli selline korralik 31 kraadi C plussi ja kuna oli laupäev, siis rahvast oli rannas murdu. Jalutasime tunnike kail ja suundusime siis randa. Kõik tuli Baywatchist väga tuttav ette. Mehed suundusid taas vette ja kuigi vesi oli veits külmem kui siiani ujudes olime tundnud, ei takistanud see meid suurtes lainetes hullamast. Ühel hetkel nägime kuidas vetelpäästja jooksis meist veits kaugemale ja kuidas sinna rahvas kogunes. Varsti olid kohal vilkuritega kollased baywatchi autod. Tiit läks ka vaatama mis toimub ja tuli tagasi sõnumiga, et seal oli uppumisohtu sattunud üks noormees ja kiirabi viis ta haiglasse. Kuna lisaks laupäevale oli ka sõbrapäev ja Ameerikas tähistatakse seda ikka kolosaalselt , siis lendas mere kohal pidevalt lennuk, kus olid abieluettepanekud, kui lihtsalt head soovid oma kallimale. Rannas vedelesime paar tundi ja siis suundusime juba veits LA-st välja outleti. Outlet oli suur, kuid arvan siiski et eelmise korra sawgrass Floridas oli suurem. Lisaks muidugi selliseid pakkumisi seal polnud ja kohati olid ausalt öeldes suht kirved hinnad, kuigi leidus ka mõningaid erandeid. Siiski 5  tundi möödus seal nagu silmapilk ja kella 9 ajal hakkasime liikuma San Diego poole. Plaan oli veits sõita ja siis motell võtta, aga me ei arvestanud ühe väikse detailiga, nimelt et oli sõbrapäev. Järjest linnu ja motelle motellide järel läbi käies selgus, et kõikides kohtades on kõik toad broneeritud. Me ei suutnud seda uskuda ja esialgu ei kaotanud lootust, kuid jõudes juba San Diegosse ja siis sealt uuesti välja sõites ja jätkuvalt motelle läbi käies ja nähes, et isegi iga viimane kui peldik on viimseni välja müüdud jõudis meile kohale, et ameeriklased on ikka hullud. No ma ei saa aru, miks on vaja sõbrapäeva puhul sõita kuhugi suvalisse eeslinna suvalisse peldik motelli, et sõbrapäeva tähistada. Proovisime kuni kella 2ni öösel ja ma arvan et peale umbes 50-60 motelli külastamist, milles üheski polnud ühtki vaba tuba andsime alla. Meile sai selgeks, et see öö tuleb üle elada autodes. 4 lapse ja situatsiooniga, kus kõik istmed on hõivatud tundus see päris suure katsumusena. Leidsime normaalse parkla ja sättisime asjad nii, et oleks nii mugav kui vähegi võimalik.

Üllatav oli hommikul ärgates see, et tegelikult sai täitsa enam vähem normaalselt magatud ja ikka mingi 4 tundi tuli täis. Tegime väikse värskenduse ja eine kohalikus bensiinijaamas ja suundusime tagasi San Diego loomaaia poole. 48usd-i pileti eest ja sisenesime ühte maailma kuulsaimasse loomaaeda. Pean ütlema, et öö jättis siiki sellele külastusele oma jälje, lapsed olid väsinud ja ka ise ei väga ei nautinud olukorda. Ainult perekond Tuulikud olid omas sõiduvees. Siiski pean ütlema, et lisaks sellele oli minu jaoks pettumust valmistav see, et see loomaaed oli suhteliselt väike ja paljusid loomi polnud näha. Pandade juurde oli 35 minutiline järjekord ja siis ainus mis nägin, oli kaugel puu otsas üks Panda tolmune tagumik. Siiski läks loomaaias kokku 6 tundi ehk terve päev. Olime otsustanud selleks ööks valida veits parema koha kui eelnev öö autos ja selleks, et mitte enam lolliks otsida läksime kohaliku McDonaldisse ja võtsime lahti kohalikud portaalid. Sealt nägime uskumatut pakkumist, et kohalik Sheraton on väga odava hinnaga. Lendasime kiirelt hotelli kohale ja tahtsime sama hinnaga tube saada, aga sealt öeldi, et nii ikka ei saa. Seega ei jäänud muud üle kui istusime kõrvale lobbysse maha, häkkisime nende internetti ja bronnisime endale toad ja läksime tagasi vastuvõttu. Plaan töötas ja varsti olime uhketes tubades. Kiirelt poe tiir ja algas super õhtu jookide ja küttega basseinides. Õhtu lõpetasime Tuulikute toas ja ajasime juttu ja jõime jooke, kuni rahvas üks haaval kustuma hakkas. Viimased ööd olid suhteliselt lühikeseks jäänud. Nende päevade kokkuvõtteks võib öelda, et LA üllatas meid positiivsemalt kui oodata oskasime ja negatiivselt üllatas ameeriklaste hullus sõbrapäeval motelli külastada.

Öö jäi taaskord lühikeseks, kuna eelmine õhtu võtmine läks üle öösse ja hommikul olime kokku leppinud, et naised ja lapsed jäävad lõunani hotelli mõnulema ja mehed sõidavad San Diego sadamasse, kus asub USS Midway lennukikandja, millest on tehtud võimas muuseum. Kihutasime siis kiirelt oma Chrysler 200-ga kohale ja suundusime laeva poole. Juba kaugelt jättis laev hiiglase mulje. Päris lähedale jõudes selgus kurb tõsiasi, et piletisaba on mingi 200m pikk, mis tekitas meid hirmu, et mismoodi me nüüd seal käidud saame ja normaalseks ajaks tagasi hotelli naisi peale võtma jõuame. Kuna mul eelmisest õhtust infot otsides jäi meelde, et seal saab ka e-pileteid osta ja piletisappa levis ka mingi tasuta internet, siis näitasime ameeriklastele kuidas E-Estonias asjad käivad. Tegime kiirelt telefonis piletiostu ja suundusime kõikidest ootajatest mööda sissepääsu juurde, kus oli silt e-tickets ja polnud ühtki inimest. Hetkega olime laevas. Peab ütlema, et lennukikandja jättis võimsa mulje ja ilmselt oli etteruttavalt öeldes selle reisi üks kõrghetki.  Üheks paremaks elamuseks oli sõita hävitaja simulaatoriga, mida pidid ise juhtima ja mis käitus ilmselt nagu reaalne lennuk, sest selle juhtimisega me rantoga väga hästi hakkama ei saanud. Sest rippusime enamus aega pea alaspidi ja tegime surmasõlmi üht ja teistpidi. G-dest jäi simulaatori puhul ainult puudu. Lisaks oli laev täis erineva ajajärgu USA hävitajaid ja igal pool olid vanad laeva veteranid, kes rääkisid oma lugusid ja seletasid, mis kuidas töötas. USS Midwayst võiks kirjutada lausa eraldi kirjandi, aga ruumi ja aja kokkuhoiu mõttes liigume edasi. Veetsime kokku laeval mingi 3h ja seda oli juba planeeritust rohkem, aga tegelt oleks võinud veel veeta. Igal juhul kihutasime siis peale külastust tagasi hotelli juurde võtsime peale naised ja lapsed ja alustasime teekonda Suure Kanjoni poole. Otsustasime, et tänu LA ummikutele ei lähe läbi LA, vaid sõidame San Diegost läände ja liigume põhja läbi Phoenixi. See tähendas tripi läbi Arizona kõrbete ja pikalt paraleelselt vahetult Mehhiko piiri kõrvalt. Distants oli küll 45 km pikem, aga võrreldes ummikutega lootsime võita. Mäed ja kõrb oli päris elamust pakkuv, ka Mehhiko piir ja sinna ehitatud ulmeline tara, mis jookseb tuhandeid kilomeetreid on päris võimas vaatepilt, aga müstilisem oli see, et terve kõrb oli täis üksikult seisvaid matkaautosid kus keegi pesitses, kas ajutiselt või päriselt sellest aru ei saanud. Miks nad seal olid see jäi veel suuremaks müsteeriumiks. Mingi 100km enne Phoenixit tegime kuskil keset tühermaad mingis suvalises bensukas, mis oli 2km eemal suurest teest tankimise ja snäki peatuse ja no ma ei tea, mis kokkusattumus see on aga sellesse bensukasse tuli ka teine auto ja tuli välja, et ka seal on eestlased. Vestlesime veits ja suundusime jälle oma teed. Edasi oli veel 350 km ja siis jõudsime 23-ks umbes 100km kaugusele kanjonist. Leidsime kiirelt motelli ja esimest korda saime väga ok motelli väga mõistliku summa eest. Kiirelt asjad tubadesse ja kuna pidime 6-st hommikul edasi sõitma, siis läksime ka kohe magama.

Hommikul oli päris raske ärgata, aga sundisid ikka ennast voodist üles tõusma. Juba eelmine õhtu olime näinud, kuidas temperatuur mingi paari tunniga kukkus 21kraadist 2 kraadini, aga hommikul ootas ees tõeline üllatus. Väljas oli -6 kraadi. Asusime teele kanjoni poole ja asi läks järjest hullemaks, mingil hetkel jõudis termomeeter -9 kraadini. Õnneks tõusis varsti päike ja termomeeter hakkas taas tõusma. Peale tunniajalist sõitu hakkasid esimesed vaated paistma ja juba need võtsid ahhetama, aga tegelikult polnud meil veel aimugi mis meid ees ootas. 8-ks jõudsime Suure kanjoni rahvusparki ja alustasime oma vaatlusi Desert View pointist. See, mis seal avanes võttis karbi lahti. Oleme kõik näinud pilte ja kuulnud lugusid, aga seda asja oma silmaga nähes saad aru alles, mis mõõtmetes asi on ja kui võimas tegelikult asi välja paistab. Pildid ei suuda ilmselt kunagi seda edasi anda. Liikusime sealt edasi ja tegime igas kohas uusi ja uusi pilte. Varsti ronisid juba esimesed julged väikeste kalju nukkide peale, et saada paremaid pilte J. Jõudes Grand Canjon Village-sse parkisime autod ja suundusime kohaliku bussiga mingisse pointi, kus pidi algama üks lihtne 3,4km pikkune matkarada, mille plaanisime läbida. Kohale jõudes saime aru, et olime ise valesti aru saanud. Rada ei olnud lihtne ja läks ülevalt alla jõeni. Kõrguste vahe oli 1600m. Rada algas kohe sellise trepiga, et jalad hakkasid taas valutama juba alla minnes. Kõndisime mööda rada alla mingi 30 minutit ja jõudsime Ooh aah pointi. Seal saime aru, et tegelt polegi nagu kuhugi jõudnud ja nägime, kuhu ja kuidas rada edasi läheb. Sel hetkel sai selgeks, et rohkem edasi ei lähe ja ronime tagasi. See polnud kerge, üles jõudes olin täiesti läbi. Eks oma töö tegi mäestiku hõre õhk, aga suurema panuse andis ilmselt see, et tassisin mõlemas suunas Robinit süles ja kukil, kuna ta teatas, et ta on väsinud. Üles tagasi jõudes otsustasime, et oleme nüüd piisavalt kanjonit näinud ja alustame teekonda Las Vegasesse. Tundus, et kui korralikult gaasi vajutame, siis  jõuame enne päikeseloojangut ka Hooveri tammi ära näha. Lisaks ootas Las Vegases seltskonda ees väike üllatus. Nimelt olin eelmine õhtu meile bronninud ühe LV kunagise hiigelhotelli, mis mingil põhjusel oli just selleks ööks 76% alla hinnatud ja mahtus meie eelarvesse. Teised ei teadnud veel midagi me ööbimiskohast.

Siinkohal, aga jääb jutt pooleli ja jätkub järgmises postituses, sest kell hakkab juba päris hiliseks minema. Rummist küll jagu veel ei saanud kuid, kuna 6h pärast alustame matka vihmametsas, siis teen ka väikse uinaku enne.