Ärkasime taas kui päike meid äratas ja tegime kiire hommikuse ujumise ning tegin taaskord sama homikusöögi, mis eelmisel hommikul. Seekord tegutsesime kiiremini ja juba 11.30 olime majast väljas oma Jeepis ja keerasime otsa Coki beach poole. Tee sinna on nagu ikka siin väga kitsas, väga mägine ja väga kurviline. Samas avaneb mägedest ikka selline vaade, et võtab ahhetama, kuigi oleme siin saarel juba ringi sõitnud küll. Coki beachile jõudes tuli meie auto juurde üks süsimust kohalik, kes hakkas meile autole parkimiskohta otsima ja kui see tehtud oli,siis suunas rannas meid enda aari juurde. Teepeal rääkis, et on pärit Senegalis ja siin saarel nüüd olnud 4 aastat. Põhiause, mis ta meile ütles oli "My name is Shakariba and I'm doing everything for you". Kui olime ennast rannas lahti pakkinud, siis saime alles heita esimese pilgu Coki beachle. See oli uskumatu, täiesti läbipaistev vesi, lumivalge liiv, mõnusad rannabaarid, kust tuli taustaks lahedat kohaliku kariibimere muusikat, mda me ka juba autos kohalikust raadiost olime nautinud. Kõigi lemmikuks sai Soca boys-i laul "Cent, five cent, ten cent, dollar". Võtsime snorgeldamis varustuse ja tormasime vette. loodus oli vees juba päis lahe ja kalasi leidus igat värvi ja suurust. Nautisime natuke aega niisama kalu, kuni Taunz tõi baarist koeraküpsiseid, mida sai kaladele toita. See, mis siis juhtus kui küpsistega vette jõudsime oli uskumatu. Kõik need kalaparved, mis me ümber olid suundusid me käte juurde kust lootsid saada küpsiseampsu. Kalad olid nii julged, et tulid isegi käest sööma. Välja minnes telliime Merikesega Shakaribalt mingid kohalikud kokteilid ja ta tõi mingi banaanirummi, ananassirummi ja pruunirummi kokteili jää, värskete maasikate ja ananassimahlaga. See oli väga hea. Eriti hea oli see, et ta tõi ka kõigile teistele sama jooksi väikse topsi maitsta. Uurisime tema käest ka võimalusi teha parasailingut (paadi taga veekohal langevaruga sõitmine) ja saime infot, et sel saarel on see suht kirves ja maksab 75$ inimene.Siiski mõtlesime mina, Merike, Toits ja Ramune, et mis seal ikka me pole seda teinud ja paremat kohta on raske soovida ning otsustasime minna. Shakariba korraldas asja ära ja varsti suundusimegi natuke eemale paadisadamale. Kuna tundus et see on lähedal ei mõelnud keegi jalanõude peale ja lippasime sinna paljajalu. See oli viga, asfalt oli nii kuum, et sel kõndimine tegi tohutut valu. Kui lõpuks kohale jõudsime siis jalatallad susisesid. Natuke ootamist ja paat kahe noore valge kuttia tuli meile järgi. Istusime peale ja suundusime merele. Esimesena panid päästevestid ja rakmed selg mina ja Merike ning juba mõne minuti pärast lasti meid kõrgele taeva kohale. Taevast avanes väga kaunis vaade ümbruskonna saartele ja St. Johnile. Nägime ka vees ujumas suurt kilpkonna. Vahepeal kasteti meid ka vette ja siis tõmmati taas taevasse. kokku kestis sõit mingi 10-15minutit ja siis tehti vahetus ja lasti Ramune ning Toits taeva alla. Kuigi Ramune alguses väga kartis kõrguse pärast, siis pärast üles jõudmist oli ta nägu juba naerul ja ta nautis sõitu ka täiega. Kui see lõbu sai tehtudviidi meid tagasi paadisillale ja algas meeletult piinarikas tagasitee randa. Oli tunne, et asfalt oli veel kuumemaks läinud. Hüppasime ühe auto varjust teise, et valu vähekenegi leevendada. Niimoodi hüpates nägime järsku tee ääres suurt Iguaani. Kui randa tagasi lõpuks judsime rääkisime teistele Iguaanidest ja nad suundusid neid vaatama. Me nautisime veel ujumist ja päikest ning tellisime Shakaribalt õlled ja Smirnoff Ice-d. Pärast veel käisime snorgeldamas ja mingi poole viie ajal õhtul pakkisime asjad, viskasin meie Senegali sõbrale veits jotsi ja tahtsime suunduda sadamaalale shoppama. Sinna jõudes aga selgus, et kõik poed on juba kinn ja siin on need avatud mitte kellaaegade vaid kruiisilaevade järgi. Kui sadamas on laevu on ka poed lahti kui ei siis onka poed kinni. Peale seda suundusime taaskord oidupoodi ja ostsime õhtuks natuke lisatoitu. Plaan oli teha spagheti bologneset. Koju jõudes oli jälle päike just loojunud ja pimedus saabus väga kiiresti. Mina istusin tunnikese köögis ja tegin süüa, teised käisid pesus ja surfasid internetis. Kui söök valmis sai, selgus et seda on ikka väga meeletu kogus, sõime kõik ennast põrsaks nagu Toits tavatses öelda ja vajusime tuppa teleka ette. Telekast tuli NBA ja vaatasime seda. Taunz, Kady, Ranto ja Merle tsillisid verandal. Igal juhul väsimus päevast oli nii suur, et Toits ja Ramune jäid esimesena teleka ette magama ja mina neile kohe järgi. Teised istusid veel mõned tunnid, kuid kuna pidime järgmisel hommikul vara ärkama, siis lõppes õhtu viimase nädalate kohta ikka eriti vara.
Text by Kristjan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar