Hommik algas nagu arvata oli suhteliselt vara, kuigi siiski isegi hiljem kui kartsin. Minul läks uni juba kell 6.30 ja sellega lugesin päeva alanuks. Pesemised, riietumised ja ettevalmistused meeletuks shoppamiseks, ning meie esimene päev New Yorgis võis alata. Astusime välja meie hotellist ja läbi Times Square'i liikusime Rockefelleri poole, mis oli ainult 3 blokki eemal. Tee peal tegime väikse hommikusöögi. Tüüpiline inglise-ameerika hommikusöök, praetud peekon, munad ja röstsai. Söögikohast lahkudes olime paari minutiga Rockefelleri ees. Seal peale väikest arupidamist otsustasime, et kuna ilm on täiesti pilvitu ja hommik suht varajane, siis käime ära kohe ka Top of the Rockis ehk teisisõnu siis 
Rockefelleri hoone katusel. Kuna Toits ja Ramune ei tahtnud sinna enam teist korda tulla, oli neil esimestena aeg shoppingule suunduda. Teised võtsid ette tee üles. Liftsõit võttis aega vaid paarkümmend sekundit kuigi korruseid oli 67, mis sõitsime. Vaade ülevalt oli, nagu ette arvata võimas. Mõnede jaoks oli see äratundmisrõõm, teiste jaoks avastamisrõõm. Tegime palju pilte, imetlesime vaadet ja nautisime mõnusalt sooja kevadpäikest. Peale mõningast nautimist laskusime uuesti maale ja jalutasime edasi Central Parki poole. Teepeale jäi 5-s avenüü koos oma paljude poodidega, mida sel hetkel veel lihtsalt tänavalt vaatasime. Päike hakkas järjest rohkem soojendama ja selleks ajaks kui lõpuks parki jõudsime oli ilm juba nii soojaks läinud, et rahvas hakkas jakke seljast võtma. Central Park on tõeliselt lahe roheline oaas, keset kõrgusesse tunginud linna. Seal võiks unustada peaaegu täiesti, et oled kuskil suurlinnas, sest ümberringi on hoomamatult suured muruväljakud, tiigid, puudesalud, palju oravaid ja mõnusalt värsket õhku. Sel aastaajal olid just kirsid alustanud õitsemist ja puudel olid juba rohelised pungad. Aeg, mis Eestis olles jõuab tavaliselt kätte kuskil mai alguspooles. Peale päris pikka jalutuskäiku jõudsime Metropolitani muuseumi juurde. Kuna see polnud meie jalutuskäigu sihtpunkt, siis käisin küsisin teed ja jalutuskäik võis jätkuda. Lõpuks jõudsime peaaegu Harlemini kui keerasime tagasi lõunasse, läbisime pargi ristipidi ning suundusime National History muuseumi poole. Selle muuseumi lähedus hakkas juba kaugelt paistma, sest mingil hetkel hakkasid teeääri täitma pargitud kollased USA koolibussid. Muuseumi ees oli juba busse rohkem kui midagi muud. Esimese asjana sisse astudes nägime lakke ulatuvat suurt dinosauruse skeletti või tegelikult isegi kahte. Pooled kujutasid ette et on "üliõpilased" ja said odavamad piletid. Kui kõigil, ka ausatel olid piletid käes, võis uurimusretk alata. Alustasime neljandalt korruselt, kus alustati ka tutvustust Maa sünniloost. Tegelikust esimestest suurtest asukates ehk siis dinosaurustest. NHMA-s asub üks maailma suurimaid dinosauruste luude kollektsioone ja seal on lisaks nendele eksponeeritud ka nende samade loomade vahakujud, kivistised ja interaktiivsed tutvustused, kust saad vaadata tutvustavaid filme nende elust. See oli väga põnev, kuid mõnes mõttes põnevamaks alles läks. Muuseumis on eksponeeritud ka kõikide mandrite loomade ja inimeste kujunemine ja ajalugu, nii vees kui ka maal, samuti maakera mineraalne ja geoloogiline koostis. Kuigi see on kõik äärmiselt põnev, siis me hing ihkas tagasi päikese kätte, samuti hakkas meie äärmiselt pikk jalutuskäik jätma jalgadesse esimesi väsimuse märke. Nii peale kahte tundi muuseumis juba lahkusime sealt, kuigi normaalne oleks ilmselt seal terve päev veeta.
Kuna kõhud olid tühjad ja janu suur, võtsime Columbus avenüül asunud Delist õlled ja naistejoogid ja lippasime tagasi parki. Pargis leidsime kena murumätta väikse künka otsas ja lõõgastumine võis alata. Esimesed julged võtsid seljast ka särgid ja lasid esimesel päikesekiirtel oma eskimo nahku paitada, kuigi väljas oli kõigest 16 kraadi. Teil Eestis vist see 16 kraadi nii ainult ei tundugi, aga ausalt me hoiame pöialt, et seal ka soojemaks läheks. Peale tunniajast istumist ja õlletrimpamist oli AEG lõpuks käes. Aeg, mida kõik meie seltskonna naised ja ka mehed, kuigi vähemal määral, olid paar kuud juba oodanud, aeg shopata. Pargist väljudes jagunes seltskond järjest väiksemateks osadeks ja kõik kihutasid poodidesse, kuhu tahtsid. Leppisime kokku et esialgu on aega 4h ja siis saame taas kõik hotellis kokku, ning käime koos söömas ning pärast võib shopping jätkuda. Minul ja Toitsil sai suht kiiresti vajalikud asjad ostetud, sest me eelistasime ainult üht poodi Abrecombie-t. võtsime Delist ka õlle ja juba tund enne kokkulepitud aega ootasime hotellis teisi ja puhkasime oma äärmiselt väsinud jalgu. Kui kõik kokku said, oli aeg õhtusöögiks. Kõigi soov oli süüa hiina toitu ja nii hakkasime vastavat söögikohta otsima. Jalutasime mööda 8-ndat avenüüd ja lootsime leida hiinaka palju lähemalt, kuid lõpuks jõudsime välja sinna, kus 1,5 aastat tagasi osad meist ööbisid. Sealt leidsime ka meile eelmisest korrast tuttava hiinaka ja astusime sisse. Keegi midagi menüüst suurt aru ei saanud ja töötajad rääkisid omavahel ikka veel hiina keeles, kuid hoolimata sellest saime toidu kiirelt tellitud ning jäime ootama. Mina ja Taunz tahtsime ka õlut ja seepärast astusime välja kõrvalasuvasse Delisse. Joogid kätte saanud, olime tagasi tänaval ja jõime paberkotist rahulikult Coronat. Elu mis me ümber toimus, oli midagi sellist, midame sel tripil veel näinud polnud. Mustad ja hiinlased ja igasugust teist kahtlast rahvast kes omavahel ja ka meiega suhelda proovis. Mingil hetkel astus meie juurde üks mustanahaline, tume nagu öö ja hakkas raha küsima. Kui olime öelnud et meil pole midagi anda, vaatas mees me õllesi ja hakkas meile seletama, et me ei tohi tänaval isegi mitte paberkotist õlut juua. Karjus kogu aeg näkku. "You man going down, you going to jail" jne. Samal ajal kõndis meist mööda mingi suvaline valge tädi ja nähes seda vaatepilti keeras ringi tuli Taunzi juurde ja hõikas "Oh, It's good to see you" ja tuli ning kallistas ja tõmbas meid eemale. Kuigi me tegime äärmiselt üllatunud näo, lasime sel sündida. Kui olime eemal siis ta seletas, et arvas et oleme hädas ja tuli appi, samuti lisas ka et tõesti ei tohi New Yorgis üldse tänaval alkoholi tarvitada, isegi mitte paberkotist ja selle eest teeb politsei trahvi. Kui see jutuajamine läbi sai astusime sisse tagasi söögikohta ja asusime selleks ajaks valminud söökide kallale. 60 eeku eest rämedalt suur ports meeletult head hiina toitu, see on see mille pärast peab Ameerikat armastama. Kui kõhud täis jagunesime taas seltskondadeks. Naised tormasid Macy's-sse, mehed kolasid erinevates poodides. Lõpuks südaööks jõudsid kõik tagasi hotelli. Kuigi plaan oli hakata pidu panema oli väga pikk päev teinud rahvaga oma töö ja rahvas vajus vaikselt kõik unne....
Selle pärast tasub seda T tähega asja teha.
Text by: Kristjan
Rockefelleri hoone katusel. Kuna Toits ja Ramune ei tahtnud sinna enam teist korda tulla, oli neil esimestena aeg shoppingule suunduda. Teised võtsid ette tee üles. Liftsõit võttis aega vaid paarkümmend sekundit kuigi korruseid oli 67, mis sõitsime. Vaade ülevalt oli, nagu ette arvata võimas. Mõnede jaoks oli see äratundmisrõõm, teiste jaoks avastamisrõõm. Tegime palju pilte, imetlesime vaadet ja nautisime mõnusalt sooja kevadpäikest. Peale mõningast nautimist laskusime uuesti maale ja jalutasime edasi Central Parki poole. Teepeale jäi 5-s avenüü koos oma paljude poodidega, mida sel hetkel veel lihtsalt tänavalt vaatasime. Päike hakkas järjest rohkem soojendama ja selleks ajaks kui lõpuks parki jõudsime oli ilm juba nii soojaks läinud, et rahvas hakkas jakke seljast võtma. Central Park on tõeliselt lahe roheline oaas, keset kõrgusesse tunginud linna. Seal võiks unustada peaaegu täiesti, et oled kuskil suurlinnas, sest ümberringi on hoomamatult suured muruväljakud, tiigid, puudesalud, palju oravaid ja mõnusalt värsket õhku. Sel aastaajal olid just kirsid alustanud õitsemist ja puudel olid juba rohelised pungad. Aeg, mis Eestis olles jõuab tavaliselt kätte kuskil mai alguspooles. Peale päris pikka jalutuskäiku jõudsime Metropolitani muuseumi juurde. Kuna see polnud meie jalutuskäigu sihtpunkt, siis käisin küsisin teed ja jalutuskäik võis jätkuda. Lõpuks jõudsime peaaegu Harlemini kui keerasime tagasi lõunasse, läbisime pargi ristipidi ning suundusime National History muuseumi poole. Selle muuseumi lähedus hakkas juba kaugelt paistma, sest mingil hetkel hakkasid teeääri täitma pargitud kollased USA koolibussid. Muuseumi ees oli juba busse rohkem kui midagi muud. Esimese asjana sisse astudes nägime lakke ulatuvat suurt dinosauruse skeletti või tegelikult isegi kahte. Pooled kujutasid ette et on "üliõpilased" ja said odavamad piletid. Kui kõigil, ka ausatel olid piletid käes, võis uurimusretk alata. Alustasime neljandalt korruselt, kus alustati ka tutvustust Maa sünniloost. Tegelikust esimestest suurtest asukates ehk siis dinosaurustest. NHMA-s asub üks maailma suurimaid dinosauruste luude kollektsioone ja seal on lisaks nendele eksponeeritud ka nende samade loomade vahakujud, kivistised ja interaktiivsed tutvustused, kust saad vaadata tutvustavaid filme nende elust. See oli väga põnev, kuid mõnes mõttes põnevamaks alles läks. Muuseumis on eksponeeritud ka kõikide mandrite loomade ja inimeste kujunemine ja ajalugu, nii vees kui ka maal, samuti maakera mineraalne ja geoloogiline koostis. Kuigi see on kõik äärmiselt põnev, siis me hing ihkas tagasi päikese kätte, samuti hakkas meie äärmiselt pikk jalutuskäik jätma jalgadesse esimesi väsimuse märke. Nii peale kahte tundi muuseumis juba lahkusime sealt, kuigi normaalne oleks ilmselt seal terve päev veeta.
Kuna kõhud olid tühjad ja janu suur, võtsime Columbus avenüül asunud Delist õlled ja naistejoogid ja lippasime tagasi parki. Pargis leidsime kena murumätta väikse künka otsas ja lõõgastumine võis alata. Esimesed julged võtsid seljast ka särgid ja lasid esimesel päikesekiirtel oma eskimo nahku paitada, kuigi väljas oli kõigest 16 kraadi. Teil Eestis vist see 16 kraadi nii ainult ei tundugi, aga ausalt me hoiame pöialt, et seal ka soojemaks läheks. Peale tunniajast istumist ja õlletrimpamist oli AEG lõpuks käes. Aeg, mida kõik meie seltskonna naised ja ka mehed, kuigi vähemal määral, olid paar kuud juba oodanud, aeg shopata. Pargist väljudes jagunes seltskond järjest väiksemateks osadeks ja kõik kihutasid poodidesse, kuhu tahtsid. Leppisime kokku et esialgu on aega 4h ja siis saame taas kõik hotellis kokku, ning käime koos söömas ning pärast võib shopping jätkuda. Minul ja Toitsil sai suht kiiresti vajalikud asjad ostetud, sest me eelistasime ainult üht poodi Abrecombie-t. võtsime Delist ka õlle ja juba tund enne kokkulepitud aega ootasime hotellis teisi ja puhkasime oma äärmiselt väsinud jalgu. Kui kõik kokku said, oli aeg õhtusöögiks. Kõigi soov oli süüa hiina toitu ja nii hakkasime vastavat söögikohta otsima. Jalutasime mööda 8-ndat avenüüd ja lootsime leida hiinaka palju lähemalt, kuid lõpuks jõudsime välja sinna, kus 1,5 aastat tagasi osad meist ööbisid. Sealt leidsime ka meile eelmisest korrast tuttava hiinaka ja astusime sisse. Keegi midagi menüüst suurt aru ei saanud ja töötajad rääkisid omavahel ikka veel hiina keeles, kuid hoolimata sellest saime toidu kiirelt tellitud ning jäime ootama. Mina ja Taunz tahtsime ka õlut ja seepärast astusime välja kõrvalasuvasse Delisse. Joogid kätte saanud, olime tagasi tänaval ja jõime paberkotist rahulikult Coronat. Elu mis me ümber toimus, oli midagi sellist, midame sel tripil veel näinud polnud. Mustad ja hiinlased ja igasugust teist kahtlast rahvast kes omavahel ja ka meiega suhelda proovis. Mingil hetkel astus meie juurde üks mustanahaline, tume nagu öö ja hakkas raha küsima. Kui olime öelnud et meil pole midagi anda, vaatas mees me õllesi ja hakkas meile seletama, et me ei tohi tänaval isegi mitte paberkotist õlut juua. Karjus kogu aeg näkku. "You man going down, you going to jail" jne. Samal ajal kõndis meist mööda mingi suvaline valge tädi ja nähes seda vaatepilti keeras ringi tuli Taunzi juurde ja hõikas "Oh, It's good to see you" ja tuli ning kallistas ja tõmbas meid eemale. Kuigi me tegime äärmiselt üllatunud näo, lasime sel sündida. Kui olime eemal siis ta seletas, et arvas et oleme hädas ja tuli appi, samuti lisas ka et tõesti ei tohi New Yorgis üldse tänaval alkoholi tarvitada, isegi mitte paberkotist ja selle eest teeb politsei trahvi. Kui see jutuajamine läbi sai astusime sisse tagasi söögikohta ja asusime selleks ajaks valminud söökide kallale. 60 eeku eest rämedalt suur ports meeletult head hiina toitu, see on see mille pärast peab Ameerikat armastama. Kui kõhud täis jagunesime taas seltskondadeks. Naised tormasid Macy's-sse, mehed kolasid erinevates poodides. Lõpuks südaööks jõudsid kõik tagasi hotelli. Kuigi plaan oli hakata pidu panema oli väga pikk päev teinud rahvaga oma töö ja rahvas vajus vaikselt kõik unne....Selle pärast tasub seda T tähega asja teha.
Text by: Kristjan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar