Võrreldes laupäeva õhtuga, oli pühapäev kõigi jaoks vaikne. Ei mingit valju muusikat, ei mingit raju tantsimist ega midagi. Võibolla hakkas kõigile kohale jõudma, et esmaspäeal ootab ees veidi pikem päev kui tavaliselt.
Ärkasime esmaspäeva hommikul 7-8 vahel, et pakkida oma kohvrid ja lihtsalt vaim valmis seada.
Nagu kokku lepitud, oli 9.45 meie 8-kohaline takso kohal. Enamus rahvast oli kohvritega hetkega bussi juures, kuid Merle ja Ranto tõmbasid veel oma elamise tolmuimejaga üle. Ootavad vist ootamatuid külalisi :)
45 minuti pärast jõudsime esimesele lennujaamale, Arlandale. Kuigi olin check-in'i eelmisel päeval netis ära teinud, tuli kuskil järjekorras seista. Aga kõik sujus ja järgmisel hetkel istusime lounge'is ja ootasime 2,5 tunnist lendu London Heathrow lennujaama. Lennu algus oli päris jube. Stardikiirendusel värises lennuk jubedalt ja liikus vasakule ja paremale. Seis ei muutunud paremaks ka õhku tõustes. Ju vist oli karm tuul ja vahtralehega piloot, sest me keegi ei olnud nii raputavas lennukis enne sõitnud. Tee peal veel mõne tugevad turbulentsivärinad, mitte eriti pehme maandumine ja olimegi jõudnud UK-sse. Kuigi maandumise hindeks võiks panna 3 pisikese miinusega, oli Toits väga õnnelik ja pingelangusest tingituna tegi ühe plaksu, mis vallandas üle lennuki suure plaksutamise :)
Põhiline on see, et me otsustasime Londonist üle lennates, et eraldi sihtkohana me ei lähegi kunagi Londonisse, sest põhiasjad nägime õhust ära. London Eye, Tower Bridge, Buckingham, Wembley, Olümpiastaadion, Big Ben, punased kahkordsed bussid, valetpidi liiklus- kõik on nähtud ;) Äralennul nägime ka Windsori ära. No mida veel vaja :)
Londonisse jõudes läksime hetkeks laiali, sest Merike ja Ants (Kristjan) pidid lennujaamast välja minema, et kellelegi üks saadetis kohale toimetada. Meie kuuekesi sõitsime bussiga sama lennujaama piires 5-ndast terminalist 3-ndasse ja see võttis umbes 10 minutit. Jõhkralt suur on see Heathrow lennujaam ikka ja enamus lennukid, mida silm haarab on nende kohaliku British Airwaysi omad. Ei läinud kaua, kui olime kõik uuesti koos, et minna Antsu avastatud Iiri pubisse, jooma ja sööma. Pubi nimega O'Neill's asus 3. terminalis check-in'i lähedal. Me ei viitsinud niisama kuskil saalis istuda ja veider oli see, et värav, kustmeie lennuk väljuma pidi, oli veel selgusetu. Tegu oli tavalise Iiri pubiga, kuid õlu, mida ostsime oli soodsam kui Tallinna lennujaamas ja soodsam kui osades meie pealinna pubides. Carlings (muuseas väga hea õlu) maksis 2.90 GBP. Kuna minul oli kõht räigelt tühi, siis võtsime Kadyga kahepeale ühe burgeri juustu ja peekoniga. Tahtsime lihtsalt näha, mis meid siin USAs ees ootab. Burks oli ikka võimas- 2cm paksune lihakäntsakas koos muu sinna juurde kuuluvaga ning inglise chipsid kõrval. Chipsid on nagu suured friikad, mitte kartulikrõpsud ;) Kui see meile lauale toodi, siis hakkasid ka teiste neelud tööle ja tellisid ka endale süüa, kuigi esialgu ei olnud neil kõhud tühjad. Aeg lendas hea seltskonna, hea õlle ja hea söögiga kiiresti ning umbes tunnike enne meie lendu saime lõpuks ka teada, et meie lennuk väljub 36 väravast. Kõikjal oli kirjas, et sinna saamiseks läheb maksimaalselt 20 minutit, aga me olime täiesti normaalse tepoga seal kohal 7 minutiga. Antsu tempos oleks see aega võtnud 4,5 minutit :) Aga me juba vaikselt saboteerima tema pikkasid samme ja meeletut kiirust, sest pole kiiret NO WORRIES, kui tsiteerida klassikuid, keda mul endal ei ole küll au tunda :)
Edasi ootas umbes 8-tunnine lend New Yorki. Lend ise oli täiesti talutav, aga väikesed probleemid olid minul ja Kadyl istmeekraanidega. Kady ei saanud ühtegi videot vaadata ja minul ei töödanud pult, millega seda ekraani juhtida. Saime lennul ka 2 korda süüa ja juua (mitte alkoholi). JFK-le maandus lennuk nii pehmelt, et ei saanudki aru, et kas oleme veel õhus või maal ning eelmisel maandumisega ei saa seda võrreldagi.
Maksimaalselt 45 minutit peale maandumist olime JFK peaukse ees oma kohvrite ja asjadega, et hakata liikuma metroo peale. Järsku tuli meie juurde mingi 120-kilone tume mees ja ütles, et davai, viskab meid 70 taala eest meie hotelli juurde. Kuna metroosõit oleks meil kamba peale kokku läinud 56 taala, siis otsustasime, et läheme muidugi selle vanamehega. Auto juurde jõudes saime aru, et tegemist on inimesega, keda meil kutsutakse "varrukateks". Tegime tema 7-kohalisse Fordi mahtuniversaali Adamsonide spordikotist mulle istme juurde ja hakkasime Manhattani suunas kihutama. Vanamees oli vist just alles 5 sibulat endale suhu pistnud, sest sibulahais oli seal autos hingemattev. Ja see muutus aina hullemaks, kui ta midagi rääkis :) Seega proovisime mitte väga temaga juttu ajada. Kui hakkasime juba Manhattanit nägime, siis see vaade oli ikka ilus. Tuledes kõrged majad, millest metrooga oleks alt läbi sõitnud ja mitte midagi näinud, olid meie käeulatuses. Sõitsime kogu aeg mööda suuremaid tänavaid, kui järsku keeras vana kuskile kõrvaltänavasse ja siis hakkas osadel paanika. Ants karjus kohe STOP STOP ja hakkas minu kõrvalasuvat ust lati tegema, aga siis rahustas meie "taksojuht" rahva maha, et ta lõikab natuke, et mitte ummikusse sattuda. Mõnel käis juba peast läbi, et nüüd ongi jokk- viiake kõrvaltänavasse ja mingi neegritegäng tõstab lihtsalt tühjaks :) Aga jõudsime 30 minutiga meie hotelli ette ja saime kõik asjad nii aetud nagu kokku lepitud. Metrooga oleks see meil 1 tunni võtnud. Lõpp hästi, kõik hästi.
Hotell asub 50 meetri kaugusel Times Square'ist. Asukoht on vinge ning hotell on ise selline keskmine 3-tärnikas. Aga mida selle raha eest ikka rohkem tahta. Kohvrid tuppa viidud, läksime esimesele jalutuskäigule. Kell oli umbes 23:00. Väljas oli vist 8 kraadi, kuid tuuli oli tänavatel tugev. Minu jaoks on esmamulje Manhattanist ikka kuradi vägev. Times Square oma õhtuste tuledega on lihtsalt nii kuradi vinge. Käisime kiiresti mõnes hilbupoes, kust keegi (veel) midagi ei ostnud, kuid ostsime toidupoest mõned õlled ja snäkid, et hotellis aega paremini veeta. Vaatasime veits telekat ja istusime niisama, kui rahvas hakkas esimesi väsimusmärke näitama. Me Rantoga üritasime tasuta WIFI't kätte saada, kuid tulutult. Nüüd istun üksinda meie toas, kus magavad Toits, Ramune ja Kady ning paar tuba eemal Kristjan, Merike, Ranto ja Merle. Kell on hetkel 02:10, kui lõpetan selle sissekande ja keeran ka magama. Võib öelda, et olen 25 tundi üleval olnud kui välja arvata paaritunnine silma looja laskmine lennukis. Loodan, et saame hommikul kuidagi ka netti, et see tekst üles riputada.
Teile soovime aga ilusat töönädala algust!
Taunz ja teised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar