Hommikul oli kohe eriti varajane äratus, sest ees ootas väga pikk ja raske päev. Plaan oli minna Everglades-i rahvusparki alligaatoritele külla ja pärast seda veel sõita Key Westi ja tagasi. Hommikul aga selgus, et see Miami kuumus ja päike ei ole naljaasi ja Toits, kes eelmine päev veel vaprat mängis oli saanud ilmselt päikesepiste. Otsa eest oli ta hullult paistes, värises üle keha ja väga kehv oli olla. Nii otsustasid nemad Ramunega, et jäävad hotelli välja puhkama ja Toitsi ravima. Teised siiski tahtsid tripi ette võtta ja nii olimegi juba varsti autos ja sõitsime Evergladesi poole. Peale nii umbes tunniajast sõitu olime kohal ja sisenesime alligaatorite farmi. Farm ise ei olnud eriti suur, kuid alligaatoreid ja ka krokodille oli seal palju. Jalutasime nende tiikide vahel ringi ja siis läksime showplatsile, kus räägiti alligaatorite elust ja nende tegemistest ning illustreeriti seda juttu siis vastavas suuruses looma näitamisega. Peale 10 minutilist showd said kõik soovijad enda kätte võtta ka ühe 2 aastase eluka ja sellega pilti teha või niisama paitada. Lõug oli muidugi kinni seotud. Peale seda ootas ees atraktsioon, mida kõik, olid kõige rohkem oodanud, ehk siis õhupaadiga sõit mööda sood. Peale väikest sissejuhatust löödi paadil hääled sisse ja hakkasime farmist vaikselt välja liikuma. Vees olid igal pooll vabalt elavad alligaatorid ja kilpkonnad ja nendest sai pilte teha. Sohu jõudes, vajutati aga sõidukil gaas põhja ja hakkasime kimama mööda sood. See oli väga lahe kogemus ja on nüüd mida meenutada. Vahepeal jäi meil täiskiirusel ette ka üks alligaator, kellest lihtsalt üle sõideti, kuid temaga jäi siiski kõik korda ja viga ta ei saanud. Peale seda istusime taas kiiresti autosse ja pikk sõit Key West-i poole võis alata. Kui alguse poole on tee veel kuidagi veniv ja suhteliselt igav, siis Suurtelt Key-delt väiksematele jõudes läheb asi äärmiselt kauniks ja lahedaks. Sajad väiksed saare, helesinine vesi, palju igas suuruses paate ja pikkad sillad autodele, kust avaneb väga kihvt vaade. Et me tuju üleval hoida tegime teepeale kaasa väiksed koksid ja panime autos eesti muusikaga plaadid mängima ja sõit läks väga meeldivalt nagu arvata oligi. Key Westi jõudes tõdesime seda, mida olime ka enne kuulnud ja oskasime oodata, ehk siis seda, et see saar iseenesest pole eriline vaatamisväärsus. Tegime seal kohustuslikud pildid, vaatasime natuke ringi ja keerasime juba tagasiteele. Ma ei tea millest, kuid seal olles oli õhutemperatuur juba meie jaoks üleliia läinud. Varjus oli 32 kraadi ja niiskus oli meeletu, nii et 5 minutit väljas olekut tähendas täiesti läbimärjaks saamist higist. Tagasi tee läks seekord kuidagi eriti kiiresti, tegime ühe ujumispeatuse kuskil suvalisel kaunil Key-l ja pidime tõdema, et ka vesi oli kuskil 30-35kraadi vahel. Ma käin tavaliselt vannis sellises vees. Lõpuks kell 21 olime tagasi hotellis ja saime rõõmsalt tõdeda, et ka Toitsil oli enesetunne paremaks läinud. Kuna kõigil polnud veel isu shoppamisest täis, siis suundus rahvas kiirelt veel linnapeale, et teha oma viimased sisseostud Miamis. Tagasi jõudis igaüks omal ajal ja pärast asjadepakkimist vajusid kõik sügavalt unne.
Text by Kristjan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar