02. aprill - Welcome to Miami

Järjekordne päev algas äärmiselt varakult, nii et NYC oli veel täiesti pimeduses. Kella 6.30 ajal olime juba hotellist end välja chekkinud ja meid ootas hotelli ees kaks taksot, mis viisid meid siis LaGuardia lennujaamale. Taksodesse jagunes rahvas nii nagu tubadeski oli olnud ehk siis Adamsonid ja co ühte ja teised teise taksosse. Taunzi ekipaaz oli meie omast ikkagi nii palju üle, et nad jõudsid hoolimata hilisemast stardist 10 minutit varem kohale ja selleks ajaks kui me ükskord taksost maha saime oli chek-in juba tehtud. Veel mingi pool tundi sabas seismist ja oma pagasi ära andmist ja olime peaaegu valmis lennukisse astuma. Ainult üks asi oli jäänud, nimelt oli meil viis õlut üle jäänud, mis jäi me käsipagasisseolime jätnud ja mille me enne turvakontrolli pidime ära lahendama. Nagu eelnevast olime õppinud, et NYC-s avaliklt õlut ei tohi juua ja lennujaamas on politseinike konsetratsioon suht suur leidsime geniaalse lahenduse. Kõigil õletahtjatel tekkis tungimatu vajadus vetsu minna ja nii me sinna sammud seadsimegi. Okupeerisime kolm kõrvuti asuvat kabiini ja hakkasime seal kõik omas boksis õlut libistama. Kuna wc-s töötas samal ajal ka koristaja siis tegime veits selliseid puristavaid hääli juurde, et asi usutavana tunduks. Nii tegutsedes oli 10 minutiga õlled otsas ja võisime tähtsate nägudega koristajale viibates wc-st lahkuda. Lisaks õlle joomisele vahetasime mina ja Toits ka oma pikad riided shortside ja t-särgi vastu (Taunz oli juba hotellist lahkudes nii riides). Peale seda äärmiselt õnnestunud operatsiooni tegime kiire hommikusöögi ja suundusimegi lennukisse. Teel lennukisse tutvusime meie üllatuseks ühe eestlasega (kuigi eelinfo oli et oleme sellel lennul ainsad eestlased) ja tuli välja et see eestlane ei ole üks neist tuhandetest kes estravelit kasutades reisivad, vaid et ta on 10 aastat NYC-s elanud ja sõidab Miamisse külla oma sõpradele. Sel hetkel me veel ei teadnud, et see kohtumine, mis sel hetkel kestis vaid mõne minuti muudab nii mõnelgi määal me Miamis olekut, kuid sellest kuidas või miks juba hiljem. Lend ise oli arvestades kapteni poolseid hoiatusi ikkagi suhteliselt rahulik. Lennuk raputas vahepeal küll kõvasti, kuid oleme sellega vist juba harjunud. Igal juhul kell 12.20 maandusime Miamis ja kella 13.10-ks olime juba väljas ka lennujaamast. Võtsime taas kaks taksot ja teekond South beachile algas. Seekord sattus Adamsonide ekipaazile mingi eks rallijuhist süsimust taksojuht, kes ei pidanud paljuks 45miili alas 70-ga sõita (Eesti numbritesse teisendades siis 65/115). Igal juhul kella poole kaheks olime hotellis. Peale väikest asjaajamist selgus et hotelli ei saa me enne 4-ja sisse chekkida ja nii vahetasime wc-s kiirelt riided, panime oma asjad hoiule ja lippasime kiirelt randa. Ruttu ruttu mõnusalt sooja ookeanisse ja juba kummitas peas lugu soojast mereveest ja pärlipüüdjast. Kuna ilm oli selge ja sel hetkel näitas kraadiklaas 30 kraadi C oli päevitamine kõigi meelest ainuõige tegevus. Peale 2.20 rannas, millest umbes pool veetsime vees, suundusime ohtu aimamata tagasi hotelli, kus saime kätte oma toad, käisime pesus ja pakkisime oma asjad lahti. Mehed läksid jookide jahile ja keegi veel halba ei aimanud. Tagasi jõudes hakkasid avalduma esimesed märgid sellest, mis võib päike teha inimese nahaga 2 tunniga. Möödus veel aega ja siis oli juba selge, et mina (Kristjan), Taunz ja ka vähemal määral Ranto on suutnud end jub totaalselt ära põletada. Iga minutiga läks asi hullemaks ja selleks ajaks kui linna suundusime oli nahk juba nii hell, et isegi särk seljas tegi haiget rääkimata sellest et nägime välja nagu keedetud vähid. Igaljuhul vaprad nagu me oleme kõndisime Ocean's Drive poole ja läksime juba eelmisest korrast tuttavasse sushi restorani sööma. Nii mõnusat ja lahedat teenindajat nagu seal oli, pole minu silmad vist veel näinud, ka toit oli maitsev ja nii jäi sellest õhtusöögist äärmiselt tore mälestus. Kokkuvõttes jättis asi nii meeldiva mulje et tüdruk sai meilt kokku päris korraliku tipi. Peale sööki otsustasime tutvuda Oceans Drivega ja minna Nikki's Beach-le. Peale ääretult pikka jalutuskäiku olime lõpuks kohal seal, kuid selgus et see on sel päeval kinni ja nii olimegi sunnitud tagasi pöörduma. Uuesti Ocean's Drivel olles juhtus üks kahest, kas see et maailm on liiga väike või siis see, et kui miskit juhtuma peab siis see ka juhtub. Nimelt kohtusime kogematta uuesti sama noormehega, kes reisis meiega koos lennukis ja kellega olime hommikul mõned sõnad vestelnud. Koos temaga oli üks äärmiselt energiline ja väga jutukas tütarlaps. Rääkisime nendega umbes pool tundi juttu ja nagu tavaliselt leidsime ni mõnedgi ühised tuttavad. Nimelt on minu põhikooli klassivend tema üks väga hea sõber ameerikas. Mingil hetkel otsustasime, et osad tahavad meist kuhugi klubisse minna. Kalle( see oli selle noormehe nimi) soovitas Ocean's Drivel asuvat mehiklaste klubi, mis oli sel õhtul seal kindlasti ka suurima meluga koht. Teepeal sinna kärgatas Merikesel järsku see, mida nii mõnedki teised olid oma peas mõelnud enne, et kust see jutukas tütarlaps, kes Kallega koos oli nii tuttav on ja järsku ta küsis tüdruku käest, et kas sa oled Kertu. Meie vaatasime sellepeale, et kuidas sa teda tead ja siis jõudis see koos seletustega kohale. Nimelt see Kertu on see sama tütarlaps, kes teeb Sky plusi raadios neljast seitsmeni saadet. Peale seda arusaama oli nii mõndagi rääkida. Igal juhul lubas Kertu, et järgmisel päeval Sky plusile antavas telefoni intervjuus mainib ka meid hea sõnaga. Klubi ees selgus, et osa tahab meist ikkagi hotelli minna rum-colat jooma ja nii läks seltskond lahku. Klubisse sisenesid Toits, Ramune, Merike ja mina. Koht ise oli väga lahe, tõeliselt latiinolik ja meeletu meluga. Peale mõningast salsa tantsimist väsis Toits nii ära,et ka nemad lahkusid. Jäime Merikesega sinna veel mõneks tunniks koos Kalle ja Kertuga tantsima ja pidutsema, kui lõpuks kahe ajal öösel otsustasime isegi lahkuda. Sai veel telefoninubrid vahetatud et järgnevatel päevadel saaks nende kaasabil midagi lahedat ette võtta. Peale hotelli jõudmist leidime rõdult eest Ranto Kady ja Taunzi kes ikka öist ookeani vaadet nautisid ja rummi libistasid. Kuna tants oli teinud oma töö ja pikk päev oli seljataga vajusime magama. Kuuldavastl lõpetasid ka teised natuke hiljem...
Uus päev ootab ju ees.

Text by Kristjan