See hommik oli üle pika aja hommik, mil me ei pidanud mingi aja peale tõusma. Rahvas magas umbes 10.30ni, et teha kerge hommikusöök lähedalasuvas itaallaste või hispaanlaste poes/söögikohas. Kuigi enamus rahvast oli eelmisest õhtust korralikult ära põlenud, otsustasime paar sammu astuda ja randa minna. Ookeani ääres oli hommikul ikka hull tuul, liivatormid ja suured lained. Kuna kõigil oli natukenegi aruraasu peas, olime rannas kokku umbes tunnikese. Etterutates võin öelda, et see tunnike keeras nahapõletuste olukorra veel hullemaks.
Peale rannast tulekut veetsime tundide viisi aega meie hotelli basseini ääres õlli ja muid kergemaid vedelikke degusteerides. Ja ikka varjus, sest päike ei olnud sel päeval suurem asi sõber. Õigemini, päike oleks hull sõber olnud, aga meie eirasime teda. Bassu ääres aeg veedetu, läksime jälle meie rõdule, nautisime vaadet juba vanade sõprade Corona ja Budi seltsis. Seda tegime meestega, sest naised läksid paariks tunniks lähedalasuvale Lincoln Roadile poode rüüstama. Nad suutsid selle ajaga käia ainult viies poes. Ma ei kujuta ette, mida nad seal nii kaua tegid... Eniveis, selle aja jooksul juhtus ka esimene kuulsus nendega samasse poodi- Kelly Osbourne arvas oma boyfriendiga, et see pood, kus meie eesti naised olid, on koht, kuhu minna. Meie istusime ikka rõdul ja nautisime.... :)
Kui me kõik uuesti kokku saime, lendasime koos Lincoln Roadile, et enda korisevatele kõhtudele korralikku einet pakkuda. Umbes tunnise otsingu järel leidsime kompromissi ja istutasime oma tagumikud maha restoranid Books & Books. Menüü oli mitmekesine- hinnad algasid $ 9.95 ja lõppesid kuskil 30 kandis. Enamus rahvast võttis endale odavamad, 9.95 söögid, aga Ants otsustas, et kui juba korralikus restos, siis tuleb võtta ka korralik praad Main Courses nimekirjast. Ta küsis ekstra teenindaja käest, et mida ta soovitab, et ta on suur mees ja tahab ikka suurt praadi saada. Teenindaja soovitas talle 14.95 maksvat pearooga lobsteriga (vähiga). Toits mõtles, et ega ta ka sitem mees ei ole ja tellis täpselt sama prae. Püänt jõudis kohale siis, kui söögid lauale toodi. Antsu ja Toitsi ainsana tellitud pearoad olid nii väikesed ja mõttetud kui üldse olla saab. Naiste tellitud kümnetaalased salatid olid suures-suures kausis ja väga head. Minu sama hinnaga praad seatagumikuga (pork butt) oli hullult suur ja hullult hea. Antsu ja Toitsi "peapraad" oli ikka täielik käkk- nii väikesed ja ei midagi erilist. Nagu Ants ise ütles, oli asi lobsterist ikka väga kaugel. Pigem oli tegu wrapi vahele keeratud makrapulkadedega. Pettumus missugune :) Igatahes nalja sai selle praadide hinna ja suurusega ikka mõnusalt. Kõik peale Antsu ja Toitsi olid oma söögiga väga rahul. Minu kerge praad oli nii suur, et isegi mina ei suutnud seda üksinda endale sisse pressid ja jätsin veerand Antsule. No osaliselt oli tegemist ka haletsusega, aga see las jääda minu ja teie teada ;) Peale sellist juhtumit saime aru, et kuidas tekivad ühe ja sama restorani kohta nii seinast seina arvamused.
Peale õhtusööki tegime tunnikese shoppamist ning hakkasime minema klubisse, kus pidid sel õhtul kokku saama Miami ja muude USA linnade eestlased. Kuna me hotellist läbi ei läinud, olid meil kõigil lühikesed püksid ja plätud jalas (meil on siin ju soe :) ). Kahjuks aia ääres seisvatele turvameestele lühkarid ja plätud ei sobinud ja meid nad klubisse sisse ei lasknud. Enamus meist mõtles, et kui ei sobi, siis ei sobi ja ei viitsi riideid ka vahetama minna. Mina ja Ranto tuiskasime kohe poodi, et rummi osta. Olemine oli päevasest õllejoomisest kergelt uimane. Kahjuks olid kõik alkopoed kella 00.00 ajaks kinni pandud, aga selle eest nägime Collins Avenue'l ikka räiget glamuuri. Sellised autod, mida isegi Tallinnas ei näe. Ühe klubi ees seisid 2 räigelt pikka Hummer2 baasil tehtud limusiini. Mööda sõitsid Lambod, Ferrrarid ja muud autod, mis lihtsalt kisuvad vaatama. Ega tegelt meie Rantoga olemegi vist need hullemad autopeded. See selleks :) Rummi me ei saanud ning pidime tühjade kätega hotelli minema.
Kuna Ants ja Merike olid ainsad, kes tahtsid väga sinna klubisse minna, käisid nad samal ajal riideid vahetamas. Aga kui me hotelli jõudsime, tulid samal ajal ka nemad kahekesi tagasi hullus ekstaasis ja seletasid, et see klubi on koht, kuhu me kõik peame ikkgi minema. Augud pähe räägitud, vahetasime riided ja tegime mõned sammud kõrvalasuvale tänavale ning olimegi Sky Bar'is. Koht oli väga glamuurne. Nagu kellegi tagahoov, kus on 2 basseini, palmid, rahvas pehmete diivanite peal istumas ja hea muusika. Leidsime ka endale vaikses nurgas istumiskoha ja võtsime endale joogid. Jooke ostes selgus, et ka hinnad on väga glamuursed- Mojito 15 taala ja rumm koolaga 13 taala :) Miami on glamuurilinn...Istusime ja nautisime mõnusat olemist, kuid mingil hetkel hakkas minul silm kinni minema ja hakkasin nokkima. Ka teised olid väsinud ning võtsime umbes peale tunniajast istumist suuna hotellituppa. Ants ja Merike jäid veel veerand tunniks sinna ja maabusid ka hotellis, et magama jääda. Ah jah, et need eestlased, kes seal kokku pidid saama, läksid teise kohta ja meie neid ei näinudki, onneks voi kahjuks...
Text by Taunz
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar