11.aprill- viimane päev paradiisis

See on nüüd meie viimane postitus, sest kahjuks saab iga pidu ükskord otsa, kui tsiteerida ühte vana ja head Eesti bändi.
Magasime sel hommikul kauem, sest meil ei olnud kuskile kiiret. Mõni meist oli juba üleval seitsmest või kaheksast, aga mõni magas kella kümneni. Juba harjumuseks saanud inglise hommikusöök peekon munaga ja võilevad kõrvale ning võisime hakata sõitma jälle Coki Beachile, kus me juba mõni päev tagasi käisime. Põhiline teema, miks me sinna läksime, oli see, et tahtsime minna skuutritega sõitma. Kahjuks seal me 4 skuutrit laenutada ei saanud, aga sealne laenutaja helistas lähedalasuva Sapphire Beachi laenutajale ja pani meile kella 16ks seal aja kinni. Sinna jõudes käisime kõigepealt kontrollimas, et kas on ikka kindel, et me ka need skuutrid saame. Sest siinne asjaajamine on jätnud veidi kaheldava mulje. Õnneks sel korral mitte, meie bronn kehtis ja võisime kell 4 oma skuutritele istude ja sõitma minna. Sõit oli vägev- tund aega sinises vees suurel kiirusel kihutamist jääb meile kõigile eluks ajaks meelde, eriti just sellepärast, et see oli kõigile esmakordne kogemus. Pidevalt olid suu, silmad ja nina soolast vett täis ja korra suutsime meie Kadyga ka suure kiiruse peal selle eluka pealt vette kukkuda :) Teised sellega hakkama ei saanud, seega saame end unikaalsemana tunda.
Järsku oli juba õhtu käes ning läksime jälle poodi, et osta õhtusöögiks kraami ja sel korral ka endale ja sõpradele koju rummi ja värki kaasa osta. Tänases kurvas päevas on ka positiivsem noot- ühel meist, Merlel on sünnipäev ning sööme praegu sünnipäevajäätist ja joome sünnipäevarummi. Kell on umbes 01.15 öösel kui osad on juba magama läinud ja meil on juba oma Yahtzee mäng mängitud ja asjad pakitud. Mõni hetk tagasi oleks Ants meie rõduukse klaasist läbi jooksnud. Uks oli kinni, kuid tema arvas, et uks on lahti ja klaas paistis ka nii puhas nagu seda ei olekski ees. Ei teagi, keda või mida süüdistada, kas rummi, kiiret jooksu või koristajat, kes aknad nii läikime on löönud...
Igatahes, väga kahju, et see reis saab läbi ja tuleb jälle igapäevase rutiini juurde naasta, kuid eks ees on ootamas veelgi suuremad ja huvitavamad seiklused, sest elu on veel pikk ja maailm ilmatu suur.
Homme ootab meid ees kümnete tundide pikkune vahemaandumistega lennureis, et jõuda esmaspäeval nüüdseks juba Lennart Meri nimelisele lennujaamale. Mõned lähevad juba teisipäeval, õnnelikumad kolmapäeval tööle, et oodata järgmist nädalavahetust...
Just praegu läheme avama oma teist puu otsast alla visatud kookospähklit. Vot see on puhkus... ;)
Jälle: Taunz