Nonii, esimene sissekanne meie reisilt.
Kõik algas D-terminalis, kuhu mina ja Kady jõudsime umbes 17.00. Seal ei saanud ma loomulikult aparaadi taga Tallinki check-in’i teha ning pidin selleks 15 minutit järjekorras seisma. Kõik teised jõudsid kohale 17.30 ning astusime laevale. Kajutisse jõudes avasime esimesel minutil rummid (et ennast ikka Kariibi lainele viia) ja reis võis alata.
Loomulikult võtsime osa ka limbotantsust ja loomulikult ka võitsime selle. Õigemini Merike oli sel õhtul Romantika peal kõige painduvam inimene- juba kolmandat korda. Võiduks nagu ikka, Törley ja hunnik Toblerone šokolaade.
Mingil hetkel oli tuju juba nii laes, et otsustasime ka karaoket laulma minna. Praegu Merike mainis, et meie esitus oli õudne. Kuigi meie soovitud lugu (Smilersi Kaugele saarele) Tallinki repertuaaris ei olnud, ei takistanud see meid mikrofone haaramast ning kogu pubi endaga kaasa laulmast.
Hommik algas kõigil väikese või suurema peavaluga. Kõiges on süüdi Törley. Sadamas ootasid meid rootslased- Ranto ja Merle. Oligi meie reisiseltskond esimest korda rõõmsalt koos. Veetsime mõned tunnid Stockholmis süües ja niisama ringi käies ja külmetades. Siin on ka talv nagu teil seal, aga me läheme kohe-kohe päikese kätte;) Loomulikult me ei ostnud midagi, sest kõik see ootab meid ees Atlandi taga ;). Parandus, Ramune ostis endale uued jalatsid, sest kaltsukast ostetud kingad pigistasid ja need tuli prügikasti visata.
Meie esimesse ööbimiskohta, Resarö saarele jõudsime umbes 16 ajal, täitsime klaasid esimeste viinakoksidega ning mehed võtsin varustuse ja läksid kauaoodatud kalapüügile.
Kõndisime umbes kilomeetri eemale paadisillale, kuid millegipärast olid kalad otsustanud, et nad meie söögilauale end täna ei paku ja jäimegi tühjade kätega. Seda küll tänaseks, sest homme läheme uuesti ja siis me enam tühjade kätega tagasi ei tule. Õnneks ütles Kristjan (loe: Ants/ Adamson) enne kalapüüki õige kalamehe lause: ”Kui kala ei võta, siis kalamees ikka võtab!” ning see oli ka meie edasiviiv jõud Ja Naised ütlesid kooris, et sa oled küll Jackpot, aga sa oled üks sitt kalamees. Mida iganes see ka ei tähendaks. Naised istusid samal ajal soojas toas ja limpsisid oma kokteile ja rääksid meha taga. Arvata on, et nii see oli.
Nüüd istume Merle ja Ranto casa’s, joome oma kokteile ja ootame õhtusööki. Friikad on fritüüris valmimas ning jutt käib ainult ümber eesootava reisi.
Side lõpp. Sissekanne: Taunz
Kõik algas D-terminalis, kuhu mina ja Kady jõudsime umbes 17.00. Seal ei saanud ma loomulikult aparaadi taga Tallinki check-in’i teha ning pidin selleks 15 minutit järjekorras seisma. Kõik teised jõudsid kohale 17.30 ning astusime laevale. Kajutisse jõudes avasime esimesel minutil rummid (et ennast ikka Kariibi lainele viia) ja reis võis alata.
Loomulikult võtsime osa ka limbotantsust ja loomulikult ka võitsime selle. Õigemini Merike oli sel õhtul Romantika peal kõige painduvam inimene- juba kolmandat korda. Võiduks nagu ikka, Törley ja hunnik Toblerone šokolaade.
Mingil hetkel oli tuju juba nii laes, et otsustasime ka karaoket laulma minna. Praegu Merike mainis, et meie esitus oli õudne. Kuigi meie soovitud lugu (Smilersi Kaugele saarele) Tallinki repertuaaris ei olnud, ei takistanud see meid mikrofone haaramast ning kogu pubi endaga kaasa laulmast.
Hommik algas kõigil väikese või suurema peavaluga. Kõiges on süüdi Törley. Sadamas ootasid meid rootslased- Ranto ja Merle. Oligi meie reisiseltskond esimest korda rõõmsalt koos. Veetsime mõned tunnid Stockholmis süües ja niisama ringi käies ja külmetades. Siin on ka talv nagu teil seal, aga me läheme kohe-kohe päikese kätte;) Loomulikult me ei ostnud midagi, sest kõik see ootab meid ees Atlandi taga ;). Parandus, Ramune ostis endale uued jalatsid, sest kaltsukast ostetud kingad pigistasid ja need tuli prügikasti visata.
Meie esimesse ööbimiskohta, Resarö saarele jõudsime umbes 16 ajal, täitsime klaasid esimeste viinakoksidega ning mehed võtsin varustuse ja läksid kauaoodatud kalapüügile.
Kõndisime umbes kilomeetri eemale paadisillale, kuid millegipärast olid kalad otsustanud, et nad meie söögilauale end täna ei paku ja jäimegi tühjade kätega. Seda küll tänaseks, sest homme läheme uuesti ja siis me enam tühjade kätega tagasi ei tule. Õnneks ütles Kristjan (loe: Ants/ Adamson) enne kalapüüki õige kalamehe lause: ”Kui kala ei võta, siis kalamees ikka võtab!” ning see oli ka meie edasiviiv jõud Ja Naised ütlesid kooris, et sa oled küll Jackpot, aga sa oled üks sitt kalamees. Mida iganes see ka ei tähendaks. Naised istusid samal ajal soojas toas ja limpsisid oma kokteile ja rääksid meha taga. Arvata on, et nii see oli.
Nüüd istume Merle ja Ranto casa’s, joome oma kokteile ja ootame õhtusööki. Friikad on fritüüris valmimas ning jutt käib ainult ümber eesootava reisi.
Side lõpp. Sissekanne: Taunz
P.S. Ah sitta kah (Pühendusega sõber Keskelile, kes alustas uue äriga)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar