29. märts - elu on seiklus Stockholmis

Hej hej pojkar och flickor!

Oleme ikka veel siin toredal Resarö saarel. Check innid esimesele lennule on tehtud ja teine täispikk päev on õhtusse jõudmas. Päev on olnud tegus ja seiklusterikas, kuid enne kui selleni jõuame väike tagasivaade sellele kuidas eilne lõppes.
Eile õhtul siis peale õhtusööki keerati suvine ja reisiteemaline muusika põhja ja kaasalaulmine ning tants võis alata. Kella kaheksaks oli rahvas juba kännis ja pidu võttis aina tuure juurde. Repertuaari ei kuulunud küll ükski Eesti lemmikloo kanditaatitest, kuid Sven Lõhmuse loomingust oli esindatud enamus. Laulud nagu „Kruuisime“, „Helesinine laguun“, „Suveparadiis“ panid enamuse kaasa laulma ja kui kõlasid veel Palmisaar või meie selle reisi hümn Smilersi- Kaugele saarele, olid kõigil häälepaelad valla. Niimoodi kokteile trimbates ja muusikat kuulates jõudis õhtu ka suht lõpule. Mina vajusin esimesena väsinult voodile, sest mingil põhjusel oli mulle haigusevimm sisse roninud ja see võttis kogu jõu (Mul oli täpselt 38,4 kraadi Celsiust reisipalavikku). Samas ei olnud ka teised nii väga energiast pungil ja nii südaööpaiku vajus üle poole seltskonnast magama. Ainult vaprad poisid Taunz, Toits ja Ranto sõitsid rallit poole ööni Resaröl.
Hommik saabus mingi 11 paiku tänu kella keeramisele ja peale Une Mati liiva jääkide silmast pühkimist valmis saia küpsetajas värske sai ja meie suurepärane hommikusöök algas. Peale sööki saabus korraks hetk, et mis nüüd ja kuidas edasi, kuid ma võtsin asja enda peale, panin end soojalt riidesse, haarasin ridva ja suundusin mere äärde. Kuigi jää on veel siin konkreetselt kalda juures vett katmas, olid varsti teised poisid mul järel ja seisime nii neljakesi nõutu näoga kivide peal ja vaatasime kuidas lant lendab ainult jääle. Seal kus häda kõige suurem seal ka abi kõige lähem. Kellegil meist kärgatas idee, et see 50m jääd mis meid kaldast vaba veeni lahutab, et selle me lõhume ära. Nii saigi tassitud 150m kauguselt paat sinna vaba veeloiguni ja mina ning Toits asusime paadist jääd lõhkuma nagu Suured Tõllad ise. Ranto ja Taunz läksid heaks tegema me eilseid kaotusi lantide eelarves ning suundusid poodi uute järele. Tunnikese lõhkusime jääd ja saime isegi vist 15 m kaugusele kaldast aga siis läks jää liiga paksuks ja me algelised kiviajast pärit tööriistad puruks, ning olime sunnitud tagasi pöörama. Õnneks jõudsid varsti tagasi ka teised poisid ja laadisime oma jõujoogi pudeli täis ja suundusime teisele poole saart vabadesse vetesse kala püüdma.. 3h ja 4 erinevat lanti, kuid tulemuseks olid JÄLLEGI TÜHJAD PIHUD. Samal ajal tüdrukud vaatasid peale hommikusöögi Hollywoodi ja Bollywoodi koostöös valminud viimase aja tunnustatuimat filmi Slumdog Millionaire ja siis hiljem suundusid jalutades saarega tutvuma. Lõpuks kui taas kõik kuue ajal õhtul majakeses kokku said, panime grilli üles ja tegime meeletult head liha ning sõime kõhud korralikult täis. Nüüd edasine õhtu on möödunud selliselt, et ma tegin paar tundi viimaseid töö asju, Merle ja Ranto pakkisid ja pakivad siiani asju. Osa rahvast vaatas telekat ja osa mängis arvutiga, osa rahvast pesi juba määrdunud riideid ja kõik valmistuvad homseks pikaks päevaks. Reisipalavik võtab nüüd kõigil tuure. Homme õhtul samal kellajal oleme juba New Yorgis ju. Rohkem vist praegu ei olegi midagi rohkemat ja viimane positiivne asi on see, et me ei pea homme tööle minema, aga Teie peate.

Text by Kristjan aka Ants aka Adamson
ELU ON LILL

P.S. Järgmine postitus teadmata ajal kuskilt Ameeeeeeerikast....