Nädalavahetuse eri.

Reede õhtu lõppes taas kohalikus kõrtsis, kus siiski väga pikaks mölluks ei läinud ja mingi poole 2st saime juba magama. Kui laupäeva õhtul taas Yatzyt mängisime ja veiseliha grillisime mõtlesime, et ega laupäevast polegi suurt kirjutada. Hommikul magasime suht kaua, siis logelesime niisama villas, hellitades lootust, et täna tuleb pilves päev. Siiski, kuigi hommikune taevas oli paljulubav olid lõunaks, kui randa suundusime, pilved juba piisavalt hajunud, et pidime taas puude alt varju otsima. Pärast mõnda tundi rannas, tulime tagasi majja, tegime soojaks eelmiste päevade toidu ülejäägid ja suundusime siis veel paariks tunniks basseini äärde vedelema. Ja oligi juba taas õhtu ja lauamängu aeg. Nagu kombeks on olnud, oli ka laupäeva õhtu vaja lõpetada peol. Seekord lisaks Dogwatch Tavernile ka minna Sugar Ridge´i, millest kohalikud meile juba päevi rääkinud on. Alustasime siiski Dogwatchist, kus sel õhtul oli barbeque party õhtu. Palmide all mängis live bänd, grilliti liha ja seekord oli lisaks kohalikele ka oluliselt rohkem külalisi näha, või nii me vähemalt arvasime. Suht kiirelt kui olime endale seisuplatsil kohad sisse võtnud tulid meie juurde me kõrval seisnud sakslased koos õlleämbriga (5 pudelit ämbritäie jää sees) ja kinkis selle niisama meile. Algul olime üllatunud, kuid ega siis õllele ju ei ka ei öelnud. Varsti olime sakslastega juba suures jutuhoos, kuskilt oli liitunud meiega suhtlemisse ka mingi ameeriklane ja pidu võttis alles tuure. Ma ei tea miks, aga sakslased olid otsustanud meile kõvasti välja käristada ja ega me neid ei takistanud. Kuskil 1 ajal lõppes BBQ pidu ära ja suundusime edasi Sugar Ridge´i. Ameeriklane loobus, kuid sakslased Hans ja Johnny olid meile teejuhiks. Sinna jõudes lehvitasid oma VIP kaarti ja nii suunati meid ülemisele korrusele Vipide peole, all pidi olema kohalike pidu. Otsustasime sel hetkel, et teeme siis seal ise esimese ringi rummikokse välja. Peale seda kui teenindaja raha küsis, sain kerge shoki, kolm rummikoksi ja kaks coca-colat maksis 48 USD-i, aga no mis parata, sel peol pidi olema suht tavaline külaline ka Abramovits isiklikult. Pidu oli aga lahe ja edasi jätkasid jookide ostmist juba ülilahked sakslased, nii me seal jutustasime, tantsisime ja rüüpasime kokse kuni kella 2-ni öösel, mil klubi suleti. Meie uutest sõpradest nii palju, et nad just kehva elu ei ela. Johnny on 42, oli Saksamaal tavaline palgatööline ja tuli naisega aasta tagasi Antiguale ja otsustas siia jäädagi. Nüüd on tal siin oma 2 äri- teeb 3 tundi päevas vahel tööd ja ütles, et ta on õppinud siin pühapäevi armastama. Hans on vanem sakslane, kes on viimased 20 aastat elanud rutiinis, et 4 kuud talvel Antigual , siis 3 kuud Saksamaal, siis 2 kuud Antigual ja siis 3 kuud kuskil maailmas ringi reisides. Tal on oma IT firma ja see toob pappi. Siin Antigual on tal oma luksuslik villa, paat ja kass ja talved on parim aeg aastast. Igal juhul peol jõudsime selleni, et me pole siin veel jõudnud paadiga sõitma minna ja Hans ütles, et see on kindlasti „must do“ asi ja pakkus, et lähme tema paadiga. Kui küsisime mis see maksab ütles ta, et teeme diili, teie toote joogid ja snäkid ja tema poolt on paat ja parimad ujumiskohad Antigual. Olime ofkoors nõus ja nii siis hakkasimegi vaikselt klubis otsi kokku tõmbama. Vahetult peale tulede põlemapanemist läks aga veel mölluks, kohalikud hakkasid kaklema turvadega ja asi läks ikka tuliseks. Võeti kasutusele nuiad, lõhkised pudelid ja rusikad. jalad ja muud kehaosad. Meid suunati sujuvalt eemale ja suht ruttu saadi asi siiski kontrolli alla. Sakslased rääkisid et see pole siiski väga tavaline siin, eriti veel selles kohas, kuid me ütlesime, et pole hullu Eestis juhtub seda pidevalt, eriti Amigos :) Igal juhul kui koju jõudsime märkasime, et kell on ka ise end juba edasi keeranud ja see tähendas, et enne paadi tripi saame veel vähem magada, uinusime kuskil 4 ajal. Hommik tuligi kuidagi ruttu ja hommikul läks suht kiireks. Olime kokku leppinud, et kella 11ks lähme Hansu juurde, et siis merele suunduda. Enne käisime poest läbi ja võtsime kasti Caribat (kohalik õlu), baguette-id ja mõned karastusjoogid ja täpselt kell 11.00 olime Hansu ukse taga. Kõigepealt kutsuti meid sisse ülilahedasse ja suhteliselt luksuslikku villasse. Seal tõstsime asjad paati ja valmistusime väljasõiduks. Muideks, paat ei olnud midagi muud kuid keskmise suurusega kiirkaater, valgete nahkdiivanite ja mõnusa varjualusega. Käisime veel tankimas, võtsime peale Johnny ja uskumatu päev võis alata. Seda merevärvi, randu ja tunnet, mis sõidu ajal valdas, on raske sõnadesse panna. Sõitsime veerand tunniga Carlisle beachi juurde, kus juba käinud olime, aga mitte otse randa vaid eemale merele mõnusasse lahesoppi. Nii kui ankur põhja lastud, hüppasime vette. Johnny, kel oli eilsest korralik pohmell kurtis, et vesi on täna räigelt külm. Kaatri termomeeter näitas tõesti „kõigest“ 26 kraadi. Igal juhul snorgeldasime, vedelesime nuudlitega vees ja päevitasime ning osad meist nautisid jääkülma õlut. Kady oli seal veel suht kurva näoga, sest eilne pidu tuikas veel ajukäärude vahel. Peale tunnikest seal suundusime edasi randa, kuhu saab ainult paadiga. See oli järjekorne lumivalge liiva ja helesinise veega rand. Peale meie oli sinna siiski suutnud tulla kuskilt üks kohalik koertega, aga kuna me olime vees ja ta kaugel rannas siis me vaevu märkasime teda, pealegi ta lahkus suht ruttu. Seal oli ka Johnny rahul vee temperatuuriga ja nii vedelesime ma arvan mingi tunnikese lihtsalt nuudliga vees ja jõime külma õlle. Paadi termomeeter näitas veetemperatuuriks 30,1 kraadi. „Pole paha“, tsiteerides klassikuid. Ka Kadyl oli pohmell üle läinud ja tuju laes. Mingi hetk hakkasin aru saama, et päike teeb juba tõsiselt liiga ja õnneks samal hetkel otsustasid ka meie giidid, et aeg on tagasi suunduda. Tagasiteel kihutasime veel mööda edelaranniku tuttavatest randadest ja millalgi nelja ajal olime tagasi Hansu juures. Seal veel loputasime end voolikuga puhtaks, vaatasime üle ta kassi ja ta pakkus 30 aasta vanust rummi, mida juuakse ilma peale võtmata ja mis Taunzi sõnul oli erakordselt mahe ja hea. Vahetasime Facebooki kontaktid ja jätsime viisakalt hüvasti. Kuna meil polnud midagi muud neile kinkida, siis andsime Taunzi kaasa toodud Saku Originaali neile kingituseks meiepoolse tänuna imelise pühapäeva eest! Uskumatu kokkusattumuste jadana olime osaks saanud tõelisest sõbralikkusest ja külalislahkusest. Sakslased on lahedad. Nüüd oleme tagasi majas ja käib ettevalmistus viimaseks õhtuks. Sellest juba hiljem. Kaunist töönädala algust Teile, loodame, et meie seiklused toovad ka Teie päeva natuke päikest! Text by Kristjan